Budva

Tivatist sõitsime Budvasse. See linn on meile juba väga tuttav, eelmisel korral veetsime enim aega just siin.

Heikkil olid välja vaadatud mõned haagiste parklad kesklinnas ja suundusime suure hurraaga sinna. Esiteks ei leidnud me kohe õiget kohta ja kui leidsime siis oli suur tahtmine selg ees välja astuda - rõve mustlaslaager! Räpane ja must + need pilgud kui me oma saaniga letti sõitsime. Üldse oleme päris palju pilke saanud selle tõttu. Campereid on siin palju aga enamik vanade autodega võibolla seetõttu me neile nõmedad tundumegi.

Otsustasime öö seal veeta, hommikul rannas käia ja siis edasi mõelda.

Õhtul käisime veel kõrval tänavas netikohvikus ja kui pärdikud tuttu saime istusime niisama küünlavalgel ja jõime kokteilikest.

Järgmine päev sättisime varakult randa. Mingi mees jalutas meile vastu ja nähes heikkit 2 naise ja 2 lapsega näitas talle, et kas H on väha napakas :S

Kesklinna rand valmistas meile taaskord pettumuse - nii räpane. Otsustasime, et kuna on veidi erilisem päev siis sõidame kaatriga saarele nimega St Nikolas. Hind oli paadisõidul 20 euri (3 täiskasvanut, kaksikute käru ja pätid). Täitsa mõistlik, saime ekskursiooni kohalikesse randade kohta ka .

Saar ise oli hästi kivine ja mitte küll kõige puhtam aga vesi oli mõnus ja puhas. Ilm samuti supper, nii et nautisime. Ühtlasi otsustasime, et sõidame 3-4km linnast välja sinna randa, kus me juba varem olime käinud.

Heikki sebis meile vahepeal wifi ka bussi. Sellega oli päris humoorikas lugu olnud. Kohalikud T-Mobile tüübid olid kreepsu saanud 3G modemit/wifi ruuterit nähes. Üks oli uurinud, et mis telefon see nii pisike on :D

Eile siis tulime kohe õhtul siia oma vanasse randa ära ja no siin on niii mõnus! 50 meetrit rannast, ümbrus on roheline. Ja kõvasti soodsam kui see eelmine auk.

Eile panime lapsed tuttu Heleniga.

Ja hakkasime pulma aastapäeva tähistama - käisime rannas jalutamas ja kohvikus musitamas. Muudkui imestasime, et kuhu need 7 aastat küll lennanud on ja nii äge pulm oli meil ikka :))

Heikki tegi eile ise mojitosid ka. Täitsa head kukkusid välja. Hakkangi kohe teda moosima, et tänagi kuluks sellised kokteilid ära.

KAs ma seda juba rääkisin, et meil on mingi tohutu suur lillepott kaasas kuhu me istutasime basiilikut ja piparmünti. Special Mojitode tarvis :)

Nii elu elukene. No kohe üldse pole viitsinud kirjutada aga endal ju ka tore lugeda kunagi.

Esmaspäeval startisime kodust alles üheteist paiku. Heikki jõudis Soome võistlustelt alles ühe paiku ja hommikul siis pakkisime asju. No pakkimise maailmameister olen ma sel aastal kindlasti - nimeta asi, mida ma kaasa EI võtnud! Isegi kaalu haarasin kaasa sest ei taha jälle koju jõudes avastada +5 kg turjal - olen pervert küll ainõu :D

Pakkisime oma elu bussi, mis on super mõnus ja asusime teele. Pärdikud said kohe Rapuntselit telekast. Ette rutates võin öelda, et me oleme tänaseks (5's päev) seda juba oksendamiseni vaadanud. 3-4-5 korda päevas ikka. Meil on teisi plaate ka kaasas aga see on nende lemmik ja no las siis vaatavad.

Tallinnast viis meie tee Pärnusse, kus me oma lapsehoidja(minu õe) peale võtsime ja bussi vett ja bensu tankisime.

Kuskil nelja ajal alles saime liikuma (plaanisime tegelikult, et kuskil 12 ajal hakkame Pärnust minema).

Tee kulges läbi Läti, kus selgus kiirelt, et navi stregib. Kiirelt otsustasime, et otsime neti - laeme kaardid alla ja heikki paneb oma telefoni taha hoopis. Minu peen nuti kahjuks seda teha ei saa, vaid tahab kogu navigeerimise aja netti tabida. Heikki omaga saab nii, et laen kaardid netist telefoni ja muudkui kulgen. telefonide hinnavahe on ca 6000 eeku - kuld! Pigem odav ja osav kui kallis ja nuti?

See motell, kust me neti leidsime oli väljast hästi armas maja. Sisse astudes aga totaalne õuduste motell. Omanik oli ka vingus näoga, kui oma läpparid välja kookisime tuli uurima Heikkilt, et kas plaanime kontori avada. Kift! Lisaks ostsin 3 euriga 200ml mahla :D

Vähemalt said pärdikud natke joosta ja liumäel turnida.

Netist oli abi ja saime liikvele. Ööbisime mõnikümmend km enne Kaunast kuskil parklas - kõik haises. Magama läksime 11 ajal ja ärkasime 7 paiku. Hommikusöök kerre ja sõitma. Tee viis läbi Leedu ja Poola (navi suutis meid tipptunnil Warsavisse juhatada + lõputud teetööd ja kaotasime sellega ca 5 tundi).

Tahtsime ööga üle sõita aga Glen tõmbas tohutu vile üles ja jäime campima 40 kilomeetrit enne Tsehhit. Mingi suvaline mäkki parkla, miskit ei maksnud ja mingi rekka parkis meid hommikuks kinni.

Järgmisel päeval sõitsime ühe vindiga üle 1200km Tsehhi, Austria, Horvaatia. Kiirteed, korralikud, mõnused. Horvaatia poolel tasulised.

Viimane ööbmine oli meil 400km enne sihtkohta Horvaatias. Väga korralik camp. Tõesti super rahul. Õhtul tegi mingi "kohalik" venelane väikest puusatantsu ja saime kõik korralikult dušši all käia. Bussis on ka kõik olemas aga vett niiväga lobistamiseks ei jagu. Nüüd aga avanes võimalus lihtsalt veel pähe tilkuda lasta - mõnus!

Hommikul said lapsed oma kohupiimakreemid ja meie Heleniga tomati-basiiliku-mozarella salatit nautida. Heikki sai kohvi ja suitsu ja laste ülejäägid. Freya ütles, et sellest tuleb küll majja üks suur pahandus, kui issi on pahapoiss ja käib salaja suitsu tegemas ;)

Nüüd oligi nii väha jäänud. Plaanisime Dubrovnikus veel aega veeta aga otsustasime, et teeme seda tagasiteel. Sihtkoht oli ju juba käega katsutav. Montenegrosse jõudes saime piiripeal mögiseda, et meil green card Eestis digitaalne on - jobud. Siin riigis pole kaskod möllud isegi mitte kohustuslikud ja siis hakkab siin põrkama (green card tuleb kindlustusele kaubapeale teadupärast). Monteegros tegime esimese peatuse kohe söögikohas nimega Olypia. nende parkla juurs oli üks mahajäetud hoov ja maja, mille aia peal kasvavasid suured viinamarja kobarad, millega me endid kostitasime. filip oleks kreepsu saanud, kui ta oleks kaasas olnud. Missiis, et viinamarjad on siin riigis nagu meil naadid - rämps taim. asvatatakse selleks, et saaks päikese eest varju. Keegi neid väga ei söö. Filipi põhimõte oligi, et pigem mädanegu ära kui keegi neid võtab. no aga me oleme pätid poisid ja võtsime ja noniii head olid. Pilti ka:

Peale söömist sõitsime sadamasse ja sealt Tivatisse ja Tivatist Budvasse praamiga. Panen pildi eelmise asta praamisõidust ka.

Sissejuhatus meie tripile

Nii palju on küsitud, et miks, kuidas jne.

Põhjus väga lihtne. Peale eelmist reisi jäi Montenegro ikka väga hinge ja plaan kunagi tagasi minna jäi küpsema.

Mitu korda sai omavahel räägitud, et tahaks minna aga seekord ilma lasteta st siis ilma enda ja kohalike lasteta;)

Mingi nädalavahetus olime Pärnus, jalutasime vallikäärus tuledesäras ja siis hakkasime arutama, et võiks seekord pulmaaastapäevaks kuskile reisile minna. Esimese asjana tuli kohe Montenegro pähe - igavad eks :D

No lihtsalt nii palju jäi tegemata ja üleüldse jäi kuidagi tükk hinge. Oleks tahnud näiteks sinna suurde kalju sees olevasse ööklubisse minna aga lastega ju ei lähe ja F'i ma ei usaldanud. Ja ma oleks tahtnud näiteks Monte kõige Itaalia poolsemas linnakeses Bar'is kauem aega veeta kui need tühised paar tundi jne jne.

Arutasime ja arvutasime. Emaga oli põhimõtteliselt räägitud, et saaksime nädala vabaks aga pika arutelu ja arvutamise tulemusel saime aru, et nädalaga poleks miskit peale hakata. 1,5 päeva sinna, 1,5 päeva tagasi. 1 peo ja 1 pohmaka päev ja ongi reis läbi.

Aga läheks autoga ja võtaks lapsed kaasa.

Ee, ei viitsi. No kui siis mingi 7 kohalisega aga peab uurima, kust saab ja mis saab.

Mingil hetkel tuli meelde, et Heikki on neid matkabusse viimasel ajal ikka timminud ja äkki saaks mõnda neist laenata. Heikki rääkis Erkkiga läbi ja saimegi bussi. Sellest saab siis järgmiseks neljaks nädalaks meie kodu :)

Ei tegelikult nii sassis me pole. Kuigi buss on viimasepeal. Kavatseme Montenegros olles ka mõned päevad hotellis või kodumajutuses peatuda.

Ahjaa, et mis sai plaanist ilma lasteta hullata? Ei miskit. Arutasime ja otsustasime, et peab lapsehoidja endale sebima. Kas võtta Eestist keegi või kohapeal mõnest agentuurist.. Hmm! Mina ju tuntud foobik - Mul on 2 imelist blondi last ja raudselt mõni tšurka tahab neid endale. Nii, et ei mingit agentuuri. Võtsin õel sabast kinni ja tegin talle ettepaneku meiega kaasa tulla. Reis meie poolt ja tema tuleb meile lapsehoidjaks kaasa. Päris orjastada teda ei plaani aga no kui tahan õhtul peole minna siis on lapsehoidja olemas või kui tahame kauemaks randa jääda siis on ka keegi, kes lastega tegeleb. Rongavanemad;) Õde oli minu õnneks kohe päri ja nii see orgunn alguse saigi.

Nüüd olen ma juba nädala jagu luuserdanud, kuigi peaks pakkima ja nimekirju koostama aga no laiskus on peal + me ju pidime see reis lihtsalt kulgema ja no stress. Kui jääbki miskit maha siis ostan uue või ajan ilma läbi.

Heikki muidugi on hirm usin. Tõmbab lastele dvd'sid ja laule. Meile endilegi on mõned filmid kaasa orgunninud. Bussi timmib. Glenile üritab miskit võrevoodi laadset ehitada jne.

No aga keegi peab ju laisk ka olema ja mina tahangi laisk olla!

Ahjaa, keegi uuris, et kas lapsed siblivad sõidu ajal vabalt ringi autos. Ei sebi. Turvatoolides ja turvavöödega kinni. Üritame piisavalt peatuseid ka teha, et neid mitte päris ära traumeerida.

Ja kuhu me siis läheme? Eesti-Läti-Leedu-Poola tahaks kiirelt läbi kulgeda ja siis hakkame chillima. Austrias tahaks ringi vaadata. Dubrovnikus tahan kindlasti mõned päevad ringi vaadata. Põhi peatuskoht on Montenegro ranniku ala. Kotor-Budva-Bar. Pealinnas tahaks ka ringi ühe päeva vaadata pikemalt. Tagasi tulles Ungarist veini kaasa osta kõvasti :P

Ühesõnaga kindlat kava pole lihtsalt läheme ja olema ja hiljemalt 11 september üritame tagasi olla.

Ja, kes eelmise aasta tripiga kursis need uurivad, et mis seis mul F'iga jäi. Seis on selline enam-vähem. Sõbrad mina ja tema pole aga ehk viisakuse piirides ikka saame suheldud ja veedame ka temaga mõned päevad koos. Heikkiga on nad ju jätkuvalt heades suhetes. Plaanin vanale vingukotile isegi Eesti komme kaasa viia, sest ma ju tean et need talle hirrmsasti meeldivad :)

Panen eelmise aasta kokkuvõtted ka siia lugemiseks-meenutamiseks. Eks sel aastal on sama lugu, et üritan iga nädal korra internetti pääseda ja uudiseid edastada. Vahepeal kriban arvutisse päeviku vormis miskit.

http://pardikud.blogspot.com/search?updated-min=2010-01-01T00%3A00%3A00-08%3A00&updated-max=2011-01-01T00%3A00%3A00-08%3A00&max-results=3

Et miks ma ei kirjuta ja kuhu ma üleüldse kadunud olen?

Niisama chillime ja ainus asi, mis mul kohe meenub ja millest tahaks kirjutada on liiga negatiivse alatooniga, et sellega oma blogi risustada.

Nimelt teeninduskultuuritus Eesti söögikohtades ja mujal. Kurb.

Aga õige varsti kirjutan juba hoopis lõbusamas võtmes, sest me läheme jälle reisile - jälle Montenegrosse aga seekord veidi teistmoodi. Matkabussiga hoopis

ja lastele võtame mu õe lapsehoidjaks kaasa, et saaks ka need kuulsad klubid ära külastada ;)

Kõigest pikemalt juba õige pea!

Kleidiralli

Kleidid on nüüd juba pikemat aega olnud suur osa minu elust. Kes mind juba kauem teavad need mäletavad kindlasti, et pole ma iial väga naiselik tüüp olnud. Mängisin tavaliselt poistega ja riietuski oli pigem poisilik. Teksad ja dressid, sekka mõni üksik seelik aga kleite polnud mul üldse.

No ma pole lihtsalt kleidi tüüp mõtlesin siis. Tihti oli nii, et nägin mõnd ilusat kleiti kellelgi ja kui seda proovisin siis oli ta rinnust kitsas või kui rinnust oli ok siis oli alt täiega lai.

Kleidiusku pöördumisele hakkasin tõsisiselt mõtlema peale laste sündi. Tahame ju kõik olla naiselikud ja ilusad, et näidata kogu maailmale, et missiiis, et mul on 2-3-4 last ma olen ikkagi NAINE!

Nii ma oma tänase tegevuse juurde jõudsingi. Mirru kutsus mind kleite proovima - oli kuskil netis näinud. Vingusin, mis ma vingusin aga kohale ma läksin. Järgmisel hetkel seisin ma keset tuba 5!!! kleiti käes ja ütlesin Heikkile, et vali välja või osta kõik ära mulle. Mina ei suuda, kõik on nii ilusad ja esimest korda elus ma tunnen, et KLEIT sobib ka mulle :) Heikki ei suutnud ka väga valida aga lõpuks valisime 2 kleiti välja.

Mingi aeg hiljem käisime reisil ja kuna minu kleidid olid palju tähelepanu saanud siis tõin ka sealt sarnaseid kleite kaasa.

Ja kui kevad kätte jõudis hakkasin juba kõnesid ja kirju saama, et millal jälle saab.

Täna siis ongi üle nädala toredad kleidirallid.

Minu jaoks on tegelikult emotsionaalselt hästi raske võtta nii palju inimesi oma kodus vastu + mul ju pärdikud ka koguaeg kodus. Käsi-jalgu on tihtipeale puudu on ju vaja lastega ka tegeleda, süüa valmistada, meilidele -kõnedele vastata ja inimesi vastu võtta.

Vahel kui ikka ca 30 naist on läbi jooksnud mu juurest siis viskan küll õhtul jalad seinale ja mõtlen, et vauu milline karussell!!

Halba ei mõtle kunagi, sest 99% nendest naistest, kes mu juurde satuvad on niii päikselised ja toredad ja sõbralikud.

Olen nagu energia vampiir, kes sellest positiivsusest enda ümber tohutult powerit saab.

Ja nendel hetkedel mõtledki, et küll need inimesed on ikka toredad ja head :)

Ükskord oli mul 4 ööpäeva 4 last :)

Jah just nii see oli. Sõbrannal oli hoidjat vaja ja mõtlesin, et mis siis ikka - enam hullemaks vast minna ei saa. Freya viimase aja jonnituurid saavad ehk leevendustki suuremas seltskonnas.

Nii ma siis elasin üksikema elu 4 ööpäeva 4 lapsega. Vanim oli 8 aastane poiss, siis üks 4 aastane poiss, 2 aastane printsess herneteral ja 1 aastane röövel-kaskadöör.

Täna kui 2 on tagasi koju saadetud ja 2 isiklikku on magama sätitud löön veelkord rusikaga vastu rinda ja ütlen, et kurat on ikka vägev küll nii suure pere ema olla. N ende päevade jooksul polnud mitte ühtegi draamat. Freya paar korda üritas aga üldiselt mängisid lapsed koguaeg koos või käisid õues ja mul oli lausa IGAV. Kui ma poleks pidanud Gleni eest koguaeg asju kõrgemale tõstma või oma kurguhädadega maadlema siis oleks vist igavusest saba andnud.

Ja siis ma mõtlesin, et - ossa! Varsti mul ongi selline elu. Kõik on juba nii suured ja toimekad, et mina pean end nende päeva mahutama mitte vastupidi. Pean hakkama meelde tuletama, et sööma oleks ka vaja tulla ja, et kellaaeg on nii hiline, et peaks pessu-tuttu sättima.

Ühel öösel oli Heikki ka meiega. Tuli sel ajal kui Gleni juba magama hakkasin panema. Nõks hiljem läksid suuremad ka ja siis hakkas meie aeg. Heikki oli sushit toonud ja tegi meile Jamie

maasika šhampat:

Istusime terrassil, sõime, tipsutasime ja rääkisime elust-olust-tulevikust ja unistustest. Vahel on ikka päris hirmus kui head sõbrad me oleme aga samal ajal nii mõnus ka :)

Päevakorda tekkis jälle linnast välja kolimine ja no ei suuda otsustada. Samas eks elu on näidanud, et õiged asjad tulevad ise meieni. Just siis kui on selleks õige aeg.

Jaanid siin ja seal

Tänavune jaanipäev möödus meil tudukates ja koduseinte vahel. Glenil on tugev angiin ja minul oli algav angiin aga sain õnneks vist sabast kinni. G-mees aga vajab antibiootikumi ravi. Tõenäoliselt viirus. Ausaltöeldes ma ei teadnudki, et see on nakkushaigus. Olen alati arvanud, et see on tavaline külmetushaigus. Inimene õpib kogu elu..

Freya on vanaemaga tädil ja tädilastel külas ja Heikki on töökaaslastega Sakus. Nii me siis Gleniga kahekesi oleskleme ja laiskleme terve päeva. On ikka nõme aeg haige olemiseks. Õnneks vähemalt ilm soosib haige olemist - las kallab!! Tegelikult olid meil suured plaanid tehtud, et lapsed lähevad ämma juurde ja ise sõidame pikaks nädalavahetuseks linnast minema.. Hiiumaale sõpradele külla ja niisama romantikat tegema. Aga noh, eks siis mõni teine homme..

Lisan pilte eelmise aasta jaanipäevalt ka. Glen oli just sündinud pisike mugul ja Freya oli nii väike. Seltskond oli vägev, ilm oli super - nagu ikka Hiiumaal :)

Naistejutud = Lastejutud?

Viimasel ajal on hästi teravalt olnud teemaks see, et kui palju väljaspool kodu peaks/võiks naised oma lastest ja nendega seonduvast rääkima.

Eile nägin isegi mingit lõiku Saladuste saadet, kus ka sellest jutt käis. Kanastumisest siis.

Hakkasin mõtlema, et huvitav kui kana mina olen?

Mulle meeldib oma lastest rääkida - kõigist kolmest. Ma olengi selline heietaja. Räägin väga palju Miast ja elust sel ajal ja mõtetest, mis peas keerlesid. Räägin palju pärdikute arengust ja tegemistest. No ja kui seltskonnas on kari naisi, kes kõik/enamus on emad siis läheb paratamatult jutt ühel hetkel laste peale. Meest kiidan/kirun ka.

Lastetutele inimestele käib see tõenäoliselt täiega kauna. No, et oleme ju väljas ja peaks nautima ja olema aga Sina räägid ainult oma perest.

Samas, kui minu igapäeva elu tiirlebki ainult minu pere ümber, mul pole mingeid erilisi hobisid. Teen natuke ehteid ja muud nokitsemist oma Uneinglis aga 90% olengi lihtsalt Ema.

Enamik üritusi on meil ka sellised kuhu võetakse ka lapsed kaasa. Kui on soov kauem õues olla ja veinitada siis eramajas elavate sõprade juures on seda eriti mugav teha - lapsed magama ja ise siis saamegi olla ja pläkutada.

Klubisse satume iga aasta järjest harvem - ei tõmba nagu. Meil on kodus palju parem muss ja kuna elu on kiire ja sõpru näeb harva siis ei viitsi klubis enda häält ära karjuda. Palju mõnusam on kellelegi külla minna, teha midagi head süüa, veini juua. Enamikel on samavanad lapsed ka siis need toimetavad juba omaette. Olgem ausad, ega neid lapsehoidjaid pole ka kuskilt varnast võtta, et saaks ilma pättideta kuskile.

Millest me siis sõpradega räägime? Ikka oma eludest. Lastest, meestest, tööst, hobidest ja siis veel lastest. Meestel nimekiri on umbes selline : Töö, töö, hobi, lapsed, naised, ilm :))

Ja nüüd kõige hullem osa - ma olen 25 ja ma ei mäleta, millest siis räägivad need inimesed, kellel peret pole. Mis on see vägev jututeema mille kõrval tunduvad laste jutud igavad kanatsemised?

Eelmine lahe pidu? Uus boyfriend? Töö? Kas tööst rääkimine pole nagu lastest rääkimine?

Ühesõnaga palju toredaid mõtteid ja dilemma - Kas ma olen igavaks/kanaks muutunud?

Glen sai vahepeal 1

Gleni 1 aasta sünnipäevaga tuli mõnus nostalgia peale.

Glen ise oli täpiline nagu pühademuna. Kusjuures ka Freya oli oma 1sel sünnipäeva ülekere täpiline ja pidin peo ära jätma. Tal polnud muidugi tuulerõugeid nagu Glenil vaid hoopis kolme päeva palaviku täpid.

Nüüd aga räägime Glenist! Lisan siia copy oma "päevikust" sellest päevast, kui sain teada, et G-mees on tulekul.

30.sept

Öösel saan sõnumi – Naabrid said tütre! Kuna terve öö näen ainult beebisid unes siis ei saa ma aru kas see oli uni või päriselt. Hommikul sokutan lapse, kes sel hommikul laseb meil meeldivalt kaua magada Heikkile kaissu aga tema ei mõtlegi ärgata! Oi jobu, võtan lapse panen mängunurka mängima ja lähen testile.

Jõuan veel mõelda, et „äh ma ei tahagi rase olla kui Heikki igal hommikul sisse magab ja ma nii vara ärkama pean ja veel kahe mudilasega!“

Tavalised protseduurid, test jääb minust vannituppa. Freyale kuiv mässu. Siis ring vannituppa –Opppaa 2 tugevat triipu! Õnnestuski?!! Ühes käes test, teises laps poeme Heikkile kaissu.

Lapse käest telefoniga vastu pead ja minu käest test kahe triibuga – ja ta ärkabki, unine aga õnnelik.

Minu tunded on kirjud: „Jälle paks“, „Me saame BEEEEBI“, „minu perekond..“ „Kellele ma rääkida võiks?“

Esimene teade läheb mu arstile. Saadan talle päikeselise meili, küsides aega tema tihedasse graafikusse!

Raseduskalkulaator räägib, et jooksmas 5’s nädal – mõnus!

Esimene kõne.. emale? Ämmale? Eip Mirrule ja siis Evele ja siis ema ja tädi. Oma emale ja töökaaslastele tahab Heikki ise rääkida peale arstil käiku.

Ja nüüd istun siin, vaatan oma roosat lokilammast ja mõtlen, et „Tal ju oligi kõik need nädalad õigus!“ Freya käis tervelt 2 nädalat ringi, iga teine sõna „beebi! Emme beeeebi!!“ ja näpuga kõhu peale näitamine käis selle juurde.

Hehe, foorum kihiseb uudiste ootajatest aga ma ei taha veel kapist välja tulla. Valetasin Teile kallikesed, et ma pole rase – vabandust L Aga ma ei julge ennem plakatitega hõisata kui arstil käidud.

Pilt Glenist kõhus ja raseda pilt ka 35 nädalast:

Kahjuks mul Gleni sünnilugu pole. Sellega juhtus üks nõme lugu ja siiani pole viitsinud uuesti trükkida. Lühidalt - arvuti ei armasta mind üldse!

Pilt temast poole tunni vanusena ka.

Meeles on see päev muidugi väga eredalt. See kuidas Glen ei tahtnud vist üldse kõhust välja tulla ja arstid hüppasid mul kõhupeal ja keerutasid ja meelitasid teda, et ta eest ära ei jookseks ja välja tuleks.

Mäletan, et keiser oli jälle räme, keisrist taastumine oli räige.

Mäletan millise pilguga mu mees mind vaatas. Täpselt samasuguse pilguga nagu siis kui olin kinkinud talle tütred.. Missiiiis, et ma olin räigetes valudes ja tige nagu herilane ja paks nagu maakera. Tema hoidis oma poega ja tema silmis olin ma maailma kauneim naine, kes oli teinud talle maailma suurima kingituse :)

Siin Glen 5 päevasena, koju minemist ootamas:

huumorimutt Freya

Täna jälle Heikki poole ööni tööl ja mina pärdikutega üksi kodus.

No ja Freya on huumori lainel. Küll teatab ta, et soovib minna televiisori sisse kohukest sööma või siis kamandab venda.

Panin mõned killud kirja ka:

Freya: LEN tule püüa mind kinni!!
G käputab siis kiirelt temani, F hüppab eest ära ja nii mitu korda. G ikka juukseb õe järgi ja F eest ära, ise veel kobiseb ka - No Len Sa oled küll meil täitsa totukene!

F: Kuule väikemees ära ilise enam. Hakkame parem mängima!

F: ema kuule! Ma tahaksin Sind ampsata!

Mina siis, et "oot oot ampsata tahad mind? MIKS?!

F: Palun luba, muidu ma olen jälle nii kullb!

Ütlen Freyale, et oleme nüüd natuke vaiksemalt ma viin Gleni üles magama.

Freya lööb kaks kätt kokku, hüppab õhku ja hüüab: "ja siis kõik PAKSUKS!!"

Tuulerõuged vol 2

Lisan siia veel ühe copy artiklist neile, kellel tuulerõuged alles ees ootavad.

Briljantrohelisest täpiline ja kuu aega pesemata – selline võis tuulerõugeid põdenu välja näha veel mõne aasta eest. Õnneks on praeguseks teada, et haiguse ravi ei pruugi olla nii piinarikas.

Tuulerõuged on olnud 90-95 protsendil täiskasvanutest, läbipõetuna peaks haigus andma eluaegse immuunsuse. See tähendab, et korras immuunsüsteemiga inimene ei saa teist korda tuulerõugetesse haigestuda. Enamasti põetakse tuulerõuged läbi juba lapseeas. Nakataja jääb teadmata Tuulerõugeid tekitab üks herpesviirustest, nakatumine toimub hingamisteede limaskesta või silma konjuktiivi kaudu. Haigusel on pikk peiteperiood, mis ulatub 13-21 päevani. Nakkusoht püsib ajani, mil kõik tekkinud lööbevillid on koorikutega kaetud. Põdeja nakatab teisi juba enne lööbe teket, seetõttu pole sageli võimalik kindlaks teha, kellelt on haigus saadud. Sellest ka haiguse nimetus – nagu oleks tuul tõve toonud. Lööbe tekkides piinab haiget esimestel päevadel tihti ka palavik. Varem oli tavaks tuulerõugevillidele ja -kärnadele kanda briljantrohelist, kuid enam seda ei soovitata. Briljantrohelise kasutamise ainus pluss seisneski selles, et kohe võis märgata, millal tekkis viimane vill. Kui uusi ville enam ei ilmu ja kõigil vanadel on koorikud peal, pole haige enam nakkusohtlik. Tänapäeval soovitatakse villidele tupsutada vähem määrivaid vedelikke. Tuulerõugetega käib kaasas müüt, et haiget ei tohi pesta. Tegelikult ei või duši alla minna vaid esimestel palavikupäevadel, hiljem pole pesemine küll keelatud. Pärast dušši ei tohi nahka rätikuga tugevalt nühkida, sest kahjustatud nahal võib tekkida põletik. Lihtsamal juhul on see pindmine ja piirdub väikese alaga, raskemal juhul võib põletik levida naha sügavamatesse kihtidesse ja laieneda. Pärast pesemist võiks kõiki lööbekohti tupsutada näiteks saialillepiiritusega, kui aga põletik siiski tekib, peab seda ravima apteegist retseptita saadavate mädapõletikuvastaste lahuste ja salvidega. Kui põletik haarab laiema ala, tuleb abi saamiseks pöörduda perearsti poole. Abi vaktsineerimisest Üldse tuleb tuulerõugetesse lööbe tekkimise ajal suhtuda täie tõsidusega: haige ei tohi külmetada ega end füüsiliselt pingutada, vastasel juhul võivad tekkida tüsistused. Tänapäeval on võimalik end tuulerõugete vastu vaktsineerida. See on vajalik ennekõike neile noortele naistele, kes pole lapsena tuulerõugeid põdenud. Tuulerõugete põdemine raseduse ajal või vahetult pärast sünnitust on seotud suurte ohtudega lootele ja vastsündinule. Vaktsineerida võiksid end ka need, kelle immuunsüsteem on väga nõrk ja tuulerõugete põdemine võiks kulgeda väga raskelt. Tuulerõugete ravi • Kõrge palaviku puhul tuleks võtta palavikku alandavaid rohtusid, sügeluse vähendamiseks kasutada antihistamiinseid (allergiavastaseid) ravimeid, mida saab apteegist retseptita. • Eriti oluline on sügelemist leevendada väikelastel. Lisaks tuleb tuulerõugetesse haigestunud lapse küüned lõigata hästi lühikeseks, et ta ei saaks kratsimisega nahka kahjustada. • Raskematel juhtudel või tüsistuste puhul võib patsient vajada spetsiaalseid arsti määratavaid viirusevastaseid ravimeid, mõnikord isegi haiglaravi. • Lööbele tupsutamiseks sobivad apteegis müüdavad piirituselahused, ka tavaline viin. • Haige võib end õrnalt pesta ja ettevaatlikult kuivatada. Allikas: Tervis

Tuulerõuged meie majas ja mujal

18 päeva tagasi leidsin hommikul Freya kaelalt kummalised laigud. Kahtlustasin kohe tuulerõugeid, kuigi meil polnud kellegagi kokkupuudet olnud. Konsulteerisin perearstiga ka ja too ütles, et ei usu väga. Lasteaiast väideti esialgu, et neil pole olnud. Otsustasin ta koju jätta ja jälgida, mis toimub. Ca pool tundi hiljem oli ta ülekere täpiline pea ja nägu ka. Nüüd oli küll kindel diil. Helistasin perearstile ka, et on ikka tuulerõuged aga kust ta need sai kui lasteaias pole kellelgi olnud??

Vahet muidugi pole, kunagi tuleb need ju naguinii läbi põdeda aga ma oleks tahtnud ise aega valida - üleplaneerija nagu ma olen.

Freya põdes suht kergelt. Kaks magamata ööd, 5ndaks päevaks lubati õue ja 14 päeval läks lasteaeda tagasi.

2 päeva jõudis Freya lasteaias käia kui avastasin linnast tulles Gleni kaelalt-seljalt pisikesed täpikesed. Mõtlesin, et äkki olen lapse jälle üle pakinud ja higipunnid aga paari tunniga oli selge, et nüüd siis on Gleni kord. No mis siis ikka, teeme ära!

Õhtul helistas Mirru - Rosin oli ka tuulerõugetes. Kuigi kohtus Freya ja Gleniga alles 10ndal päeval kui arst oli juba lubanud seltskonda :S

Rosin õnneks sai lahjema versiooni tuulekatest aga Glen on täiesti ülekere üks punn. Üle kogu kere roheline nagu pisike Shrek. Pea ja nägu on punasetäpilised ja kuivatan teepuuõli ja saialilletinktuuriga. Lootes nii, et sünnipäevaks on nägu enam-vähem tal juba. Lootus sureb koos lollidega, nagu öeldakse ;)

Ja ega Rosin polnud ainus, keda me nakatasime - Maribel, kes puutus Freyaga koku 12 päeval (14 päeval läks lasteaeda) jäi ka täna tuulerõugetesse.

Mõtlen siin just, et kuidas see võimalik on. Glenil võis muidugi peiteaeg olla aga samas arsti käest uurides sain vastuseks, et Gleni ei pea seltskonnast seni eemale hoidma kuni tal haiguse tundemärke pole avaldunud. Aga nõme tunne on ikka, et sedasi tahtmatult teisi nakatasime :(

Paastumisest

Ma tõesti loodan, et seekord mu postitus rändama ei lähe ja ära ei kustu.

Kirjutan igaks petteks lühidalt.

Paastusin 5 päeva - tulemus välja puhanud, kodu igatsev, oma lapsi-meest veel enam armastav Mina.

Kaalu ei langenud üldse st 1,4 kilo. Naljanumber eks :))

Aga pole lugu, sain palju energiat ja naasin hoopis parema ja värskemana.

Poja tegi ka kingituse - magab nüüd paremini kui varem. Läheb ilusti magama ja magab hommikul viieni, sööb ja magame 7-8ni :)

Päev nr. 4

Hommikul ärkasin juba kell 4 - tohutu väss oli aga und polnud. Palav oli ka. Lõpuks kella kaheksa ajal tabas mind tohutu jäätise isu. Lotsin, et hommikuna magus ananassimahl veidi leevendab seda aga ei muhvigi.

Hommikuvõimlemise taarusin kaasa ja siis maniküüri. Hästi tore eesti naine. Abielus soomlasega ja ostsid paar aastat tagasi siia maja. Rääkis oma elust olust ja minu tahtmine kuskile maale mändide alla, mere äärde kolida kasvas veelgi. No aga see on hoopis teine teema.

Küüsi tegi väga püüdlikult ja katsetasin Gelishi lakid ära. Hetkel tundub küll väga mõnus. Kui ta kõik mu sulistamised ka vastu peab siis on puhas kuld.

Peale maniküüri oli jätsi isu küll väiksem aga õue palava kätte astudes mõtlesin, et suva! Vot lähegi ja ostan endale selle jäätise kui isu on.

Käisin täna kaalu peal ka 4 päeva "nälga" ja kadunud on mitte muhvigi.

Vesivõimlemises konsulteerisin treeneriga ja jõudsime kokkuleppele, et tegelikult on kogu mu kaalu probleem kõrvade vahel kinni. Kui ma saan iseendaga rahu sõlmitud ja poiss mul jälle öösiti magada võimaldab siis hakkavad ka kilod minema. Hetkel on stress üleväsimusest nii suur, et kaal püsibki. Õnneks olen ma nüüd saanud siin magada ja puhata ja mudida küll.

Täna ja homme veel ja siis tuleb Heikki mulle järgi.

Mis ma siis sellega öelda tahan. Ma sain puhata ja magada ja chillida aga lõpuks hakkas igav. Kuna kaal ka ei lange, mis ma siis molutan siin ja pere arvet tühjendan, tegelikult on ju Heikkil vaja reede ja laupäev driftil ka olla. Võtan siis juba reedel lapsed üle ja premeerin teda vabade päevadega.

Teinekord plaanin paastuma tulla koos mõne sõbranna või emaga. Ja hoopis pikaks nädalavahetuseks, kuna nädal aega tüütab päris ära üksi olles. Tahan oma mehe kaissu ja oma pööraseid lapsi juba näha.

Seega plaanitud 7'st päevast sai 5 päeva. P,E,T,K,N ja siis 5 päeva välja tulemist ka.

Pärdikud isaga kodus

Issi saab päris muhedalt oma pärdikutega hakkama. Ütles, et kõige raskem kodus olemise juures on mingitki korda hoida ja Freyat sööma saada. Korra paanika pidavat peale esimest päeva vaibuma - harjud ära. Muidu pidi mu elu täitsa lill olema. No muidugi, kui pätid on nii head lapsed, et lasevad isal isegi öösel magada. Glen olevat mõlemad ööd ideaalselt maganud ja täna üleüldse ärkas kell pool üheksa!! MIKS ta siis nii ei maga, kui mina kodus olen ahh??

Päev nr. 3

Olen elus!!

Ärkasin, kell seitse. KÕIK lihased on haiged.

Sain eile ju roppu mudimist ja kepslemist ka muidugi. Laiskus on ka.

Üritan mitte viilida ja hommikuvõimlemisse minna. Selleks ma ju siia tulin.

Heikki helistas ka just. Oli koos Freyaga õhtul magama jäänud kella kümne paiku ja ärkasid täna kell seitse. Ütles, et ei tea, kas poiss tõesti magas 20-7 või ta lihtsalt ei kuulnud läbi une teda :D

Lahe kuulata kuidas ta ülemuretseb ;)

Kell on 13.13

Hommikul võimlesin eeskujulikult ja lihase valu läks väiksemaks. Süüa sain ka - ploomimahla.

Seekord oli vist lahjendatud ei olnud nii paks ja magus, kui eile. Siis käisin spa kapslis - väga sürr kookon. Lamad seal ja kõik vibreerib ja vahepeal pritsib külma ja kuuma vett :S

Rannas käisin ka. Üliilus rand, mitte ühtegi hingelist peale luikede ja sipelgate. 1,5h ulus edasi tagasi mööda metsarada. Maja juurde tagasi jõudes hakaks silme eest veidi virvendama. Plaaningi suti pikutada ja siis kell 14 massaži 50 minutiks ja kell 15 on mul parafango aeg.

Parafango seekord üldse ei toiminud, st ei võtnud vett lahti. Ju siis igaõhtune saunaskäik on asjaette olnud.

Aga õhtul peale sauna tuli totaalne kass peale ja koduigatsus. Jäin juba enne kümmet magama.

Päev nr. 2

Ma magasin terrrrrve öö!!

Hommikul ei olnudki nälga. Mahlad on üldse juba "kanged" lahjendan veega aga ikka liiga magus.

Hommikumahla valan üldse ära. Pool klaasi ploomimahla suutsin juua aga isegi lahjendades ei maitse.

Ma olen ikka täitsa vee inimene.

Hommikuvõimlemine sai ka tehtud - jälle tuttav treener. Ma tõesti naudin siin olemist. Kõik mu ümber on nii tuttav ja kodune.

Lõunaks pidi supp olema. Enne seda jõuan veel arved üle vaadata, meilidele vastata, linnas tiiru jalutada ja vesiaeroobikas käia.

Maniküüri ja pediküüri tahaks ka aja panna. Linnas on ainult üks ilusalong :D

12.35

Käisin "linnas" kõik oli alles kinni aga niisama kiirkõnd ei tee ka paha. Ilusalongi leidsin ka üles. Juuksur ei rääkinud sõnagi Eesti keelt. Küünetehnik ja kosmeetik olid ära.

Juuksurisse vist ei julge siin minna aga küünetehnik tundus telefonis hästi tore ja panin endale maniküüri aja.

Tagasitulles helistas Heikki - poiss oli ülevalt trepist alla kukkunud, verd lahmas. Kift! Uskumatu tüüp on see meie Glen lihtsalt. Jumal tänatud, et üleval väravat ees polnud siis ta oleks üle selle hüpanud.

Õnneks peale verise nina ja muhu vist miskit hullu pole. Käskisin teda jälgida ja vajadusel kiirabi kutsuda. No kas mul polnud tunnet, et hüppan kohe bussile ja kihutan koju või jaa :S

Vesiaeroobikasse jõudes polnud enam väga hea tuju ka. Kõige krooniks olin veel täiesti üksi tunnis. Treener oli aga super lõbus ja tund möödus lastest jutustades. See tegi olemise kergemaks ja kiirkõne koju andis teada, et kõik on ok. Poisil poleks nagu miskit juhtunud, naerab ja kilkab ringi.

Kell 12 on mul lõuna -Supp. Lihtne köögivilja supp aga väga maitsev. Ma ei tea, mis värk on aga tegelikult pole mul siin kordagi nälja tunnet veel tekkinud. Selle supi sõin ka lihtsalt sellepärast, et täna pikk päev ja äkki pärast nõrkus peal.

Nüüd kõlgutan jalga ja ootan oma kella kahest massaži - 50 minutit tsellu mudimist ;)

18.03

Mudimine oli supper, peale seda veel 30 minutit spa kapslit. Et missee on? Mingi kummaline kookon, kuhu sisse sind pannakse. Ainult peanupp jääb välja. Selle sees siis on infrapuna ja värviteraapia ja muu tilulilu. Päris mõnus oli isegi.

Kookonist tulles tuli tohutu energia ja läksin jälle linna peale kondama. Leidsin mingi päris muheda kaltsuka. 1-2 euriga sain lastele hunnikus uusi ja vähekasutatud Nexti riideid.

Huvitav lugu juhtus ka seal. Mulle absoluutselt ei meeldi nokamütsid ja siis sorin seal laste riideid kui mulle jääb üks roosa nokats pihku. hakkan seda juba käest viskama kui näen, mis sinna peale on tikitud - MINU lapse nimi!! Oligi - Freya peale tikitud! No isegi kui mulle nokatsid ei meeldi siis selle pidin ma saama. Tõstsin siis pilgu jopedele ja vaatan, et oh jube ilus aga natu suur k/s jope punase, mustaga, windstopperite ja kõigega ja täitsa tutikas. No ja kas sellele jopele oli rinnale kirjutatud GROSS või jaa :D Soetasin ka selle 8 euriga :P

Ahjaa õhtusööki "sõin" ka just - peedimahla! Päris sürri maitsega, nagu külm borši supi leem.

Seitsmest lähen sauna ja basseini niisama tsillima ;)

Kõht ikka veel tühi pole!

20.19 Saunas-bassus käidud. Rääkisin telefonis emaga ja ta mainis, et lähevad onu Jüri 70 juubelile. Mul läks suu vett täis. Ei, ma ei imestanud onu Jüri vanuse üle vaid mul tuli tohutu nälg - ma pean OTSEKOHE saama tädi Helle tehtud šokolaadi kringlit. Soojana, külma piimaga..

Tänud ema, rikkusid mu õhtu ära!

Mul on kõht tühi :(

Iseenda ja hea enesetunde poole teel..

Jõudsin tunnike tagasi kohale. Nii kodune on olla! Samasugune ninnu-nännu nagu aastaid tagasi ja isegi näod on samad.

Seekord teen vee paastu asemel mahla paastu. Pidavat organismile kergem olema. See tähendab siis hommikuks naturaalne mahl, lõunaks supilurr ja õhtuks mahl. Vahepeal palju vett ja mudimist ja protseduure ja MAGAMIST!! Seda viimast olen ma ju nii kaua oodanud.

Natuke on koduigatsus ka aga ärevus on kaa. Ma pole ju üksi nii ammu aega olla saanud. Laenasin Mirrult hea raamatu ja plaanin oma vaba nädalat täiel rinnal nautida.

Panime mu protseduurid ka kirja.

Täna on selline chill - õhtul on klaas mahla ja saunas-bassus lebotamine. Hea võimalus lihtsalt olla ja raamatut lugeda.

Kui ma olin viimase rea ära kirjutanud lendas mulle aknast sisse tohutusuur mesilane, kes ei tahtnud üldse lahkuda - õuudne. Vehkisin ja kiljusin nagu segane siin padja ja harjavarrega. Õnneks on hetkel kogu maja tühi muidu oleks rahvale hea vaatepilt olnud :D:D

Hommikul on mul plaanis 8.30 hommikuvõimlamine õues. Kell 9 mahl, kell 11 vesiaeroobika, kell 14 tsellu massaž 50 minutit, kell 15 spakapsel ja õhtul veel lebo saunas-bassus.

Hullem kui tööpäev ma ütlen!

Meenutus 2007 aastast: Paastumas

Teen lihtsalt copy:

Tulingi siis peale pikka kaalutlemist ja sõprade soovitusi Loksale- veepaastu laagrisse. Eesmärgiga anda hoog sisse kaalulangetamisele ja parandada enesetunnet. Mõtlesin et pean need 6 päeva nö päevikut ka.

Esimene päev

* Laekusin 11 paiku

* Arsti vastuvõtt

vee larpimine

* Pärlivann meresoolaga

vee larpimine

* Keha "hoolitsus" Lodev kõht - mis oli valus aga soovitajate ja tegija enda sõnade kohaselt väga kasulik, elame näeme

* masaaz

vee larpimine

* 5 km kiires tempos kepikõndi toakaaslasega randa ja tagasi, mööda metsarada.

vee larpimine

*Arst

*Aeroobika moodi võimlemine, millest ma sain palju viilida sest jalg ei luba veel palju möllata.

vee larpimine

*Klistiir, arvasin et see on ilgelt jube ja rõve protseduur aga elan ja olemine ka kergem.

*Pereklubile ettekande tegemine

Tänase päeva kokkuvõtteks nii palju, et teenindava personaliga olen üli rahul - mulle seline nunnutamine ja tupsutamine ilgelt meeldib

Söögist mõtlen aga ainult siis kui parasjagu tegevust pole aga õnneks juhtus seda täna vähe. vett olen tänase päeva seisuga ära joonud 3,5 liitrit

Teine päev

Terve öö vähkresin ja nägin unes et eriti nõme kui ma grammigi alla ei võta

08.30 hommikuvõimlemine õues, aga kuna vihma sadas siis ma viilisin ära

0,5 liitrit vett

09.00 Ravivõimlemine, see peaks olema nii et ainult sina ja treener - sinna lähen kindlasti sest pean õue viili tagasi tegema. Treener oli hästi tore, saalis oli meid kokku neli, vaikselt võimlesime ja jutustasime - meeldis

0,5 liitrit vett ja natuke pereklubis "istumist"

10.30 Pärlivann meresoolaga (meresool on siis mu katkise jala jaoks)

11.oo Massaaz seljale 25 min. Ülimõnna

Kondan natu linna peal, sain laenuks vihmavarju lähen ostan endale patsikummi ja plätud, mis maha ununesid. Üritan toidupoodi vältida!

Poes käidud nagu niuhti no eks toidulõhnad üritasid pöördesse ajada külla aga ma EI läinud toidupoodi!!! Ostsin kõrvalt poest endale maha ununenud asjad ära ja jalutasin kiires tempos tagasi Sanatooriumisse. (masöör laenas mulle oma vihmavarju, plädistab ikka mõnusalt! ) Jõin veel 0,5 liitrit vett ja tõmban suti hinge enne uut protseduuri.

13.o5 "lodev kõht" - täna ei olnudki see nii valus kui eile, homme jälle!

0,5 liitrit vett

12 min. solaariumis

15.00 colonik - ei tea mis see aga pidi jube olema Väga ebameeldiv aga mitte valus ja arsti sõnade kohaselt väga kasulik.

0,5 liitrit vett

Nüüd on natu vaba aega raamatu lugemiseks.

17.00 Parafongo (iluosakonnas, mässitakse kuuma mutta ja kilesse, siis veel termotekk peale ja küpsed seal 25 min.)

19.30 Kiire klistiir

Vett olen täna joonud 4 liitrit kindlasti kui mitte rohkem - öökima ajab

tuli stress peale, peale parafongot olin totaalselt läbi, ei jõudnud ei kepitama ega võimlema - mõtlen ainult joogist, teed või mahla tahaks. õhtul näppasin õdede toa eesruumist küüne otsaga mett

kolmas päev

und jälle polnud vähkresin pool ööd.

Hommikul ei jaksanud tõusta aga toa kaaslane kellel täna juba 5 päev ja energiat ülegi ergutas üles.

07.30 vere ja uriinianalüüs

07.45 mõtlesin et hommikuvõimlemist ei jaksa teha et kepitan parem randa oma 5 km rada. Aga ei jaksanud, külm oli ka.. tegin pool tavalisest ringist

09.00 oli ravi võimlemine aga kuna loid ja kurb ja külm on olla siis plaanisin teki alla lösutada ja arvutist mussi kuulata, et ehk tõmbab käima. aga toa kaaslane peksis mind üles, ta ise läks muda protseduurile aga mind suunas võimlema. Hea et läksin, sain natu kurta ja võimlemine tegi suti tuju paremaks.

10.30 on pärlivann meresoolaga, seda ootan juba sest tahan sooja.

11.00 on selja masaaz

13.30 on arsti vastuvõtt, räägib analüüside tulemustest. Analüüsid olid supper head, kõik toimib aga veresuhkur oli madal ja soovitas mul 3xpäevas meega kibuvitsa teed juua. Ja andis mulle paastust välja tulemise kava, mis praeguse kõrval tundub nagu lillepidu:))

Tuju läks paremaks vett täna enam nii palju ei larbi kui eile, käisin linnapeal kondamas, leidsin kaks kaltsukat. saatsin postkontorist pisi õele kaardi (Lotte postmargiga ikka ). Ostsin endale mõned ajakirjad ja ma EI OSTNUD šokolaadi komme, mida seal ka muide müüdi

15.00 on "lodev kõht"

17.00 klistiir, seda teen endale esimesest päevast alates ise.

Niii mina käisin just kaalumas ja ma niiii loodan et minu kodu kaal on siinse kaaluga ühel lainel sest 3 päeva õhtuks olen maha võtnud 4 kilo!!!

Mõtlesin et joon ainult siis teed kui paha hakkab aga õhtul oli õde kõpsti mu ukse taga ja ütles et minu olematu veresuhkruga ei tohi ma tee joomisest ja meest viilida. Aga olemine on mõnna, ootan juba homset. Vahepeal käisime toakaaslasega Loksal šoppamas. Leidsin üli laheda tööl käimis pintsaku 100.- maksis ainult

neljas päev

enesetunne on supper, natu igav on ainult sest mu muhe toakaaslane läks täna koju - tal lõppes kuur.

8.30 hommiku võimlemine õues . ja ma ei viilinudki

9.00 ravivõimlemine, ülimõnus seltskond ja liigutada oli niiii hea

10.30 pärlivann.. mõnna on lihtsalt üksi mullivannis vahu sees vedeleda ja omi mõtteid mõlgutada. Ja "vanni tädi" ütleb mulle alati kui sinna lähen et "tere jänkuke ma juba ootasingi sind".. nii armas

14.30 on Colonic

16.00 on selja masaaz ja peale seda pool tundi kestev üle keha kooriv masaaz.

17.00 või umbes nii lähen solaariumisse jälle

19.00 on õhtune kepsutamine, mille ma arvatavasti asendan 5 km ringiga randa ja tagasi, oleneb sellest kas paar palatit kaugemal asuvad noored viitsivad kaasa kõmpida või lähevad kepsutama hoopis - üksi ju ei viitsi: D

Siis muidugi iga õhtune klistiir

Ja õhtul loksa baari tantsulkale - nali

Õhtul vaatan telekat ja siblin pereklubis, kuni uni mind rajalt maha võtab

Sain arve ka kätte 5540.- ei olnudki miljon

Kass on peal, koju tahaks Mussu järgi igatsen ja oma kodu voodi järgi.. Aga täna on juba reede õhtu, 1,5 päeva veel ja siis ta juba tulebki mulle järgi.

Teised ei viitsinudki kepitama minna aga ma käisin üksi – võrratu päikseloojang, meri, rand, männid.. oeh mõnna, kahju et mussut siin pole

Nüüd lebotan ja vaatan telekat, õhtune tee ka veel joomata – on mida oodata

Nett on ka päev otsa ära olnud - nööme päev igatahes

viies päev

tuju parem, uni on ainult

08.25 selja masaaz (seda tegi üks uus tüdruk, selline hellemae käega - silitas rohkem kui mudis)

10.30 on pärlivann - mõnna saab sooja ja vahtu ja mulle

päeval kondan "linna" peal

õhtul solaarium, kepikõnd ja klistiir ja püüan kaaluma minna. Täna hommikul kahjuks võimlemisse ei saanudki minna sest masaaz oli samal ajal

20.21 Täiesti mõttetu päev on ilm on kohutav, olen terve päeva molutanud Aga aurusaunas mõnulesin pool tunnikest. 3x päevas joon meega kibuvitsa teed. Pakkisin juba asjad kaa kokku sest homme lähen kojuuuu

Kuuenda päeva ajakava siis esialgu selline:

09.30 solaarium

10.30 pärlivann meresoolaga

11.30seljamasaaz

12.30 musssuuuu tuleb mulle järgi

Muide homme saan juba liiter keefirit, veega pooleks "süüa"

seitsmes päev

Elasin üle vaatasin vesistades kõrvalt kuidas teised sõid kana ja kartulit ja kooki ja värki ämma juures aga mina jäin vett ja keefirit ja teed

kaheksas päev

Kaal näitas hommikul -6,5-7 kilo

Tänane menüü:

Liiter petti - aga ma ostsin kogemata keefirit

100g dieet kohupiima

1/2 õuna

1/2 pirni

1/2 banaani, segada 1/2 klaasi õunamahla, 1/2 klaasi porgandi mahla ja 1/2 klaasi peedimahlaga (seda ma ei ostnud)

see kõik tuleb päeva peale ära jagada.

Keerasin gemüüse kokku, võtsin hommikuse osa ja tassi teed, praegu pool alles sest lihtsalt ei mahu

Enesetunne supper, mure ainult et tissid on väiksemaks jäänud

Suur reede Pärnus

Ma nii armastan pikki nädalavahetusi!

Seekord oli eriti tihe graafik ja no nagu ikka kõikjale ei jõudnudki.

Reede hommikul startisime Pärnusse. Kõige nõmedam pikkade väljasõitude puhul lastega on see ulme pakkimine. Ja alati jääb miskit maha!

Aga kõige mõnusam on see, et lapsed magavad terve tee ja me saame lihtsalt pläkutada. Kodus oled kuidagi nii rutiinis sees, et sellist "istume maha ja räägime" aega üldse ei jagu.

Autoga maanteed kammides on aga nii hea kõigest rääkida, planeerida ja unistada. Terve tund kvaliteetaega oma mehega. Lapsevanemad saavad kindlasti aru, millest ma räägin.

Vahepeal ärkavad pärdikud üles siis teeme metsa vahel peatuse ja korjame vanaemale sinililli.

Pärnu tervitab meid suurepärase ilmaga. F saab esimest korda ratta selga ja Glen saab värskeõhu mürgituse - magab 3 tundi jutti õunapuu all, silm ka ei pilgu ja ei mingit kiginat!

Jätame lapsed emale ja käime tiiru linna peal. MaXXXimas kõigepealt. No see on tõenäoliselt kõige mõnusam toidupood Eestis. Nii suur ja lettidel näed igasugu põnevaid asju müügil. Näiteks leidsin kastmete juurest "Aijvars"i ma ei teadnudki, et seda Eestis müüakse.

Taaskord sai purustatud ka müüt, et see on Montenegro oma toodang - hoopis poolakate oma! 1:0 minu kasuks Filip!

Lahkusime sealt hunniku grilli materjalidega. Nõrkemiseni liha ja sauna kõrvale õlut-siidrit.

Surnuaias käisime ka. Mulle meeldib seal Heikkiga kahekesi käia. Pätid on liiga väikesed, et aru saada, mis või kus nad parasjagu on ja siis on see käik lihtsalt nagu mööda minnes läbi hüppamine.

Kahekesi minnes võtame aja maha. Korrastame haua, süütame laternas küünla, puhastame plaadid tolmust, pühime ingli ninalt liiva, räägime Miast ja vanaemast. Kohe hoopis Teine õhk on. Ja sees on nii soe.

Ma ei oska seda isegi kirjeldada. Sees on sellepärast hea tunne, nagu saaksid veel miskit lahkunute jaoks teha. Kuigi tegelikult on kogu see hoolitsus hingepalsamiks ju Sinu enda hingele.. Neid ju enam pole..

Koju jõudes teen veidi müügitööd ja siis võibki chill alata. Isa ja Heikki grillivad, ema ja Helen teevad salatit, lapsed on niisama muhedad. Õhtul saab sauna ka. Isegi pühadejänku on käinud ja liiga palju šokolaadi ja maiustusi toonud.

Freya söök sel päeval ongi ainult kommid ja paar ampsu liha. Sedaon nõus ainult vanaisa taldrikust napsama.

Üldse on vanaisa nii nii kallis. Isegi vetsu ei lubata, enne kui on saanud lubaduse, et vanaisa kohe tagasi tuleb. Vanaisa õpetab rattaga sõitma, aitab kiigule, teeb hoogu. Tihti kõlab: "vanaisa minu kallikene on".

Hommikul tahab esimese asjana vanaisa äratama minna. Käib ümber voodi ja targutab, et "ärka nüüd üles! Õues on ju valge juba eks! Näe puhas särk ka, püksid ka. Tubli poiss, oled juba suur mees!"

Ema tahaks, et me jääksime kauemaks aga me ei jää. Elame ju seal oma perega ühes väikeses toas ja öö on minu jaoks selline, et: Heikki norskab, Freya nagistab/sonib ja Glen ärkab iga natukese aja tagant käunudes. Äratus on kell 5, sest siis on laste arust juba täiesti mõistlik aeg ÕUE minna. No tere tali! Ärkasimegi kell 5 ja kella seitsmeks oli juba hunnik mune värvitud-koksitud.

Pühapäev sugulastega

Pühapäeva hommikul tuli Heikki trepist alla ja ütles unise häälega lastele "Tere hommikust! Mis Te siin siis teete?"

Freya astus talle ligi ja tegi talle korraliku peapesu: "Issi räägi korralikult! Tee suu ka lahti kui Sa räägid! Ma ei saa sedasi mitte midagi aru! Räägi koorrrralikult!"

No ela siis sellisega! Kõike ta teab ja kõige kohta on oma arvamus :)

Käisime pühapäeval Heikki sugulaste pool kabeneemes. Põhjuseks see, et H täditütar Kristiina oli Eestis puhkamas ja no niisama on ju ka tore kokku saada.Sai sööki ja jooki ja sauna ja ujuda. Himmade pool on alati tohutult mõnus olla. Selline peakski minu arust üks ideaalne kodu-maja olema. Hubane puitmaja mändide all. Palju palju valgust ja mõnus hoov, kus lastel on hea mürgeldada. Tüübid sõitsid kelguga murul ja kamandasid vanaemad ka enda juurde õue ikka kiigule hoogu lükkama, traktorit vedama, puuonni aitama. Kuidas Sa siis ei lähe, kui lapselapsed nii armsasti "Vanaema tule korraks õue" kutsuvad :)

Mis kõige toredam on see, et lapsed on hetkel nii kiftis vanuses. Saavad juba koos mängitud ja ei pea koguaeg silma peal hoidma. Kuigi kuna vanaemad näevad neid harva siis jooksevad nemad

neil koguaeg sabas ja teevad kõik ette taha ära.

Ahjaa! Kõige tähtsamast unustasin rääkida - Glen hakkas sammutama. Muudkui üritab ja üritab. 4-5 sammu ja siis hüppab sülle. Või siis seisab ilma toeta ja lööb käsi kokku - nii vägev poiss!

Mõned pildid ka.

Kõik inimesed on ilusad ja head.. NOT

Muidugi ei ole nad seda mitte. Ma isegi ei unista sellest, sest siis oleks siin maailmas liigigav elada kui me kõik sellised üksmeelsed lillelapsed oleks. Väike kadedus kulub ikka ära – näiteks äris. Konkurents on ju ainult kasulik majanduse arengule.

Samas ka tavaelus on kadedus täiesti tervitatav nähtus. Vot käib närvidele, et Mirja sai kaalu käpa alla ja mina tahan kaa! Loomulikult ei viitsiks ma üldse tõmmeldagi puhtalt sellepärast, et nii on tervisele hea ja muu „inspireeriv“ jutt. Vot tahan kade olla ja sama tubliks saada ja veel tublimaks.

Samas kui keegi nähvab mulle, et ma uhkustan liialt oma lastega, perega siis see on minu jaoks puhas õelus. Enamik minu tuttavaid peaks teadma, et mul on väga suur õigus ja lausa kohustus olla õnnelik ja uhke kõige üle, mis mul on.

See, et oleme koos ja armunud. Vahel on lausa hirmutav, kui hästi kõik on. Muidugi me (loe: mina) nägeleme ka omavahel aga samas oleme me kõige paremad sõbrad. Vahel kardan lausa, et äkki me oleme ükshetk liiga head sõbrad. Samas, mis suhe see oleks kui omavahel ei oleks täit usaldust ja sõprust. Meil on kaks tervet ja tublit last. Minul ongi tõenäoliselt maailma kõige ilusamad tütred ja kõige kavalam poeg - ma ei väsi seda iial kordamast. Ise tegime :)

Freya on ka tõenäoliselt kõige arukam, kõige ilusama lauluhäälega, kõige südamlikum laps keda ma oma elus kohanud olen. Ta ütleb alati kui talle midagi kohe üldse ei meeldi ja ta ei ole iial komplimentidega kitsi. Kui ikka mõnel tädil on väga ilusad juuksed või emmel on ilus kleit siis tuleb neile kohe kindlasti sellest teada anda.

Glen mees on tõenäoliselt kõige lõbusam, ilusam ja kavalam poiss maailmas. Suutis juba poole aastaselt täiskasvanud naised punastama panna oma „how you doing’“ kulmu nõksutamisega. Saab juba praegu 10 kuuselt aru kui kellelgi on kurb tuju ja tuleb teeb kohe ühe suure kalli ja tatise mopsu. Seni musutab kuni enam pole võimalik kurb ollagi.

Meil on imeilus kodu, mille me oleme oma kätega ehitanud ja mille eest me pensionipõlveni pangalaenu maksame aga missiiiis vähemalt on oma! Iga nurk siin kodus on armas.

Heikki ehitas selle korteri siis valmis, kui Miaga haiglas olin. Enamus asju siin on minu joonistatud ja Heikki meisterdatud.

Meil on ka üübermõnusad sõbrad. Ükski vahemaa, pole takistuseks!

Kahjuks pole alati nii palju aega kui tahaks aga nad on olemas ja kallid ja me oleme neile selle eest tänulikud. Me teame, et võime neile kindlad olla ka siis kui elu pole alati lill. Jah ma viitan praegu nendele, kes pead laiali minema tormasid 2006 aastal meie elust..

Ma olengi õnnelik ja uhke selle üle, mis meil on!

Me oleme ju kõige selle nimel nii palju vaeva näinud ja pisaraid valanud. Oleks patt, mitte olla õnnelik!

Loogiline? Ei! Nii kuradi paljude jaoks pole see üldse loogiline.

Kui Mia elas siis sisistati seljataga, kelle „süü“ see on, et M haige on ja muid õuduseid, mis ei kannata isegi trükimusta.

Selle kõige kõrval aga olid inimesed, kellel kõrvade vahel veidi rohkem kui mõnele teisele on antud. Kes tahtsid meid toetada hea sõnaga ja kes olid lihtsalt olemas.

Nii, et jah ma olen uhke aga kurat mul on ka selleks suurepärane põhjus!

Elu on ilus – nautige ja ärge õelutsege ;)

Aga kade võib olla :D

Ja sündiski mulle minu neljas laps..

Laupäeva õhtul käis mul külas mu kõigeparem sõbranna oma mehega. Veiniklaasi taga sai arutletud tulevikuplaanide ja ideede üle, kui E äkki turgatas, et kuule mida me ootame?

ID kaart lugejasse ja teeme ära!

Mis me ära teeme? Selle mida ma nii mitu kuud olen edasi lükanud, kuna enesekindlust nappis.

See on ju tähtis otsus. See on nagu lapse saamine. Üks asi on harjutamine ja teine asi on see, kui ta Sul päris ametlikult "pihku" surutakse.

Klõps klõps ja oligi tehtud - onju nagu lapse tegemine (siia kuluks nüüd üks wink wink smilu ära).

Täna sain ametliku kinnituse ka ja nüüd jääb üle veidi veel kõpitseda-sisestada ning veebipood, mis nii kaua on ootel olnud saabki avatud.

Teretulemast mu väikene beebi, luban Sind hoida ja armastada. Sinuga koos kasvada ja areneda ja targemaks saada.

Ah, et kuidas nii saab?

Et siis lugu sellest, kuidas meil on sõbrannadega ühevanused lapsed.

Tihti ja veel tihedamini uuritakse, et KUIDAS see võimalik on. Teate ma ausõna ei tea, kuidas meil sedasi näkkas. Muud vastust polegi. Tutvusime siis kui me suuremaid ootasime ja tihedamalt suhtlema hakaksime siis kui pätid olid 3 kuused. Veetsime enamus päevi koos ja ka nädalavahetused möödusid tihtipeale teineteist külastades. Ka meie meestest said head sõbrad. Mingil hetkel hakkas peas küpsema mõte, et kuna esimesed lapsed nii hästi õnnestusid siis võiks ju neid veel olla.

Ees oli aga suur suvi ja mitmeid pidusid nagu näiteks meie pulm, kus keegi väga poleks viitsinud rase olla. Nii siis saigi räägitud, et suve tahaks veel rokkida ja siis peale meie pulmi ehk siis sügisel võiks ju küll uuele ringile minna.

Ja kuidagi nii läkski, et sügiseks oli kari paksusid koos. Täiesti puhtjuhuslikult ega keegi meist ei arvanud, et saame veelkord koos pallidena ringi veereda ja et tähtajad nii lähestikku satuvad.

Nii, et nõmedaid kommentaare ei viitsi enam kuulata. Lihtsalt juhtus nii ja väga äge, et sedasi näkkas. Lapsed on ka omavahel suured semud ja mängukaaslased :)

Meie kodus möllab igapäevaselt Tornaado FREN

Kurtsin täna hommikul Heikkile, et tundub nagu ei koristaks ma iial, sest kodu katab pidevalt korralik läbukiht. Teen köögi korda ja sekund hiljem laiutab laua all hunnik jamapalle (loe:kamapalle). Toolidele on sätitud istuma PiPi, Estel (Loe:Eesel), Lote, Titatiinu (Lepatriinu) ja veel mõned tegelased, kelle nimigi kohe ei meenu. Loogiliselt võiks arvata, et nemad ongi need, kes mu köögi segi ajavad ja mustade nõudega üle kuhjavad onju..

Tegelikkuses aga möllab meil kodus üks suurem loodusjõud nimega FREN. Just sellise nime pani Heikki täna meie pärdikutele.

Ja siis ma käingi KOGUAEG lapp peos ringi. Minu armastav kaasa on mulle soetanud väga head universaalsed vahendid millega ma siis käin ja sussutan. Peeglilt näpujäljed, klaasid, trepikäsipuud jne jne.

Laon nõud nõudepesumasinasse ja sekund hiljem kõrgub kraanikausi äärel uus hunnik pesemata nõudega.

Pesupäev on iga päev. tundub, et pesumasina ja kuivati töö ei saa iial otsa. Võiks ju arvata, et lastel on liiga palju riideid? Ei ole! Freyal on 2 sahtlitäit ja Glenil ainult 1. Äkki meil on mmignid

kavalad naabrid, kes oma musta pesu meie masina ette sokutavad?

Ja need lõputud jamapallid, neid on mu riietel, talla all, saabaste sees, kraanikausis, vannis, voodis - kõikjal!

Pole siis ju vaja imestada, et vahel olen ma juba hommikul kella seitsmeks oma esimesed ähvardused, et toon vitsa majja maha hüüdnud. Freya teatab selle peale alati - Aga emme head lapsed ju kasvavad PITSATA!

Või siis kui olen just lõpetanud teema - vennakesele haiget ei tohi teha, sest ta on väike jne jne siis teatab Freya: "Emme aga mis ta siis käib minu asjade sees!"

Täna ütlesin Freyale, et kui trall järgi ei jää ja kiirelt riidesse ei pane siis ei lubagi ma teda lasteaeda, mispeale teatati mulle "Lähen küll! Mina olen ju isa ammsakene (Loe: armsakene) ja issi viib minu.

No ela siis sellistega!

Vahel on kõik nii vahvalt mõnus, et lausa hirmus hakkab.

Ise ka ei tea, miks ma selline foobik olen.

Meil on mingi 2 kuud juba kõik külmetusrohud köögikapil reas. Ma ei saa neid ära panna sest raudselt just siis jäävad pärdikud haigeks.

Ja kui midagi väga vahvat on vist toimumas siis kogemus näitab, et sellest ei tohiks ennem üldse rääkida kui asi käes on, sest muidu need ei juhtugi.

Mis jama sellega on? Karmavõlg?

Valikuline kuulmine?

Freya üllatab mind igal sammul.

Kust teab laps, kes pole eales vitsa näinud, mis see on?

Kuidas ta teab, et kui ma mainin vitsa siis on jama majas, lollused lõpetatakse ja "olen hea laps" tuleb imekärmelt.

Kuidas ta mäletab asju mida ma isegi enam ei mäleta? Samas kui eelmisel õhtul saadud keeld kohe hommikul on unustatud?

Näiteks räägib ta iga päev sellest, et "issi pani mu uue plaadi ära sinna kõrgele eks!?"

Jutt käib siis ühest raamatuga kaasas olnud cd'st mis Heikki mängija juurde tõstis ja tal sellega mängida ei lubanud. 3 kuud tagasi!

Siiani räägib ka iga kord kuuske nähes, et "meie issiga tõime kaa kuuse tuppa eks emme!"

Ja Pelgu koolist mööda sõites hüüab alati " näe see on koolimaja!"

Samuti jäävad laulud juba peale 1 kordset kuulamist pähe.

No aga see, kui ma ütlen, et vennale peale ei istu, pliiatsid tuleb peale joonistamist kappi tagasi panna, diivanil jalgupidi ei käi, emme laua pealt mitte ühtegi asja ei puudu. Vot need asjad unustatakse poole sekundiga.

Koolitus

Käisin eile õhtul Mirruga koolitusel. Kuna tuju on juba nädala jagu madalam kui 0 olnud siis väga ei oodanud miskit aga üllatusin positiivselt.

Koolituse läbi viija on ise erikoolis õpetaja ja siis vabal ajal teeb küünalde meisterdamise koolitusi. Ütleme nii, et ma ei kujuta ette kuidas ta end seal koolis kehtestab, sest esmamulje jäi küll temast kui väga/liiga malbest naisterahvast. Kuidagi rohkem konkreetsust oleks oodanud.

Koolitus oli ka pigem ise õppimise vormis aga ma üldse ei kurda. Mulle meeldibki pigem ise nokitseda kui raamatus järge ajada.

Tulemus oli igatahes vägev - ma ise jäin väga rahule ja sain kodus Heikkilt ka kiita.

01.03 oli siis teine koolitus. Ehete koolitus algajatele. Veidi kehv ülesehitus aga algtõed said selgeks. Üritan mingi hetk oma kõrvarõngad ja käevõru üles pildistada. Erilist vaimustust ei

tekitanud aga pisikese huvi küll. Pean vist järgmise taseme koolituse ka läbima enne kui põhjapaneva otsuse teen.

Jes, I am hard to please :)