Friday, August 20, 2010

12.08.2010

Täna me släkime!

Naabrid lahkusid öösel. Kuna sõit on pikk siis tahtsid nad vältida ummikuid ja järjekorda piiril ja lahkusid juba 3 ajal öösel. Nii kahju, et me eile nii hilja jõudsime, ei saanudki korralikult hüvasti jätta L

Nüüd siis släkkerite argipäev: magame kaua, sööme hilja, läheme linna mänguväljakule (et freya saaks end väsitada), lihtsalt lebotame ja ei tee midagi.

Tegelikult kujunes aga päev hoopis nii, et peale kaua magamist otsustasime rannaga pausi teha (pruuniks ju naguinii ei saa). Võtsime tited ja arvuti kaenlasse ja läksime linna mänguväljakule. See oli ropult must ja Freyal oli muidugi lumivalge kleit. Laps oli sillas, et saab laste sekka ja mänguväljakule. Enne polnud nõus lahkuma, kui lõpuks kukkus ja ropult haiget sai. Ime et hambad suhu jäid aga huul on paistes. Kes „tark“ ehitab laste mänguväljaku rauast käsipuude ja trepiastmetega????!! Igatahes ta kukkus trepiastme vastu täiega. Ma ei taha mõeldagi kui roppvalus see oli. Verd tuli mõnuga –lumivalge kleit oli tume hall ja veel verine ka. Laps õnneks rahunes kiirelt ja hambad jäid suhu.

Lõunasöögiks jälle burksid – no ausõna homme sööme midagi muud!! Ja siis tuleb päeva tipphetk – INTERNETT!!

Alati, kui mul on läpakas kaasas siis pole ühtegi netikohvikut või pole aega vms. Aga täna läksime me spetsiaalselt just seda kohvikut otsima.

Facebook mulle, foorum Heikkile, Glen magas ja Freya silkas ringi. Muidugi see nett läks mulle maksma 2.50 Euri. Midagi pead ju ostma ja ma võtsin siis 0.2se mahla Freyale. Nagu vau pergele. Aga nett oli vähemalt hea J

Mõnikümmend minutit internetti ja sätime end koju lõunatudule. Alati on ju „hea“ magada, kui Glen ei lähe üldse vooluga kaasa ja Heikki norskab nii jubedalt, et kõrvad jooksevad virtsavett.

Ja siis kui G viimaks magama jääda suvatseb ja ka mina lõpuks uinun ärkab Freya üles ja tahab, et ma talle kleidi selga paneks, pilti teeks, juua annaks ja autoga sõitma viiks – ulme!

Viskasin Freya ja tema norsikust isa toast välja ja mõtlesin, et magan vähemalt tunnikesegi. Muidugi magan ju kui tüübid lähevad terrassile ja siis kräunuvad seal „Freya ära roni/tee/ole ja Freya röögib lihtsalt nutta!

Ajasin kargu alla ja otsustasin, et läheme täna Kotori. Enne muidugi rahustan oma lapse maha – kommidega. Neid on ta siin palju saanud aga no las tal olla ka puhkus. Kodus ta ju kommi ei saa.

Kotor on äge aga mitte nii äge kui Budva. Pimedas jätab kohati mulje nagu oleksin mõnes õudusfilmis. Vanalinn on ilus aga valgustus on nigel + rahvas kuivatab oma pesu aknal. Sain paar päris head kaadrit rinnahoidjate rivist. Osta pole muhvigi, ausalt öeldes ainus mis meelde jäi oli üks hästi ilus õigeusu kirik, 809 aastast üks kirik, rentsli hais, üks pea 300 eurine kott mida ma endale lubada ei saa.

Kodus kustuvad lapsed taas sekundiga, Heikki valmistub homseks sukeldumiseks, Filip limpsab kokteili ja mina jälle trükin. Peaks vist ka ikka ühe-paar klaasi veini võtma.

Meenus veel, et Freyal on mõned uued sõnad st. Neid on palju aga paar on eriti ägedad (minu arust muidugi). Näiteks kui tunnelisse sõidame siis ütleb ta „Eia peidus!“ (Freya peidus) ja siis „Plip sõbee“ (Filip on sõber) ja „Mina kattan“ (Mina kardan). Freya on üldse üks lahe reisisell, nendega on tohutult fun siin reisil olnud.

Raske pole mitte lastega reisimine vaid kahe mehega koos elamine. Oma mehega olen juba harjunud aga nojah. Ma ei oskagi, midagi nagu välja tuua aga ma pole mingi ühikas elaja tüüp, mulle kohe ei meeldi kui mul pole piisavalt privaatsust. Jah meil on küll eraldi toad aga siiski.

13.08.2010

Tänase päeva olin lastega kahekesi. Heikki lahkus juba kella 8 ajal – midugi ei suuda ta kunagi välja hiilida ja äratas meid kõiki. Kõige krooniks nuttev-karjuv laps, kes läbi terrassipiirde oma isa taga röögib.

Mõtlesin, et ei hakka nende kahe hulluga randa ronima ja teen terrassile väkese privaat-ranna.

Glen sai päikese varju all paljalt peesitada ja Freya sai pesukausis oma purjekaid ujutada. Mina viskasin lihtsalt siruli ja lasin päikesel end grillida. Kauaks, mul muidugi seda idülli polnud. Freyal hakka sigav ja siis hakkas ta venda kiusama ja lihtsalt kiunuma. 12ni kannatasin siis panin nad lõunaunele (lootes ise seni päevitada). No lootus sureb koos lollidega eks! Mingi 1,5h pullisin nendega ja jäin lõpuks vist enne neid magama. Ärgates polnud Heikkit ikka veel. Külmkapis oli hiir end üles poonud sest süüa polnud. Freya süüa ei tahtnudki aga tal oli jätkuvalt igav. Leidlik nagu ma olen andsin talle kommikausi kätte ja hakkasime numbreid õppima. Freya:“kiks, kaks, kolm, viis, kaheksa, kuus, kimme!“

Üksi kuskil võõral maal, võõras kohas on ikka mega raske nendega, kui jonn peale tuleb. Ma ei tea, kas suudaksin nii alaliselt elada. Minus üksikema materjali pole.

Sukeldumisega jäi Heikki väga rahule. 2 sukeldumist maksab siin 60 euri. Nad käisid mingites koobastes ja nägi ühte põnevat kala ka. Üldiselt pidi vee all kõvasti vähem olla vaadata, kui Egiptuses aga omamoodi äge oli ikkagi. Alguses oli sabinas ka sest eelmine sukeldumine jäi juba 2008 aastasse aga kui juba vette sai sis oli kõik meeles, mis ja kuidas. Nendib vaid, et peaks ikka tihedamini seda tegema aga no mis parata, eestis ju väga kuskil sukelduda pole ja igal aastal Egiptuses ka ei viitsi käia. Ägedamate kohtade peale rahakott ei hakka.

Õhtul käime veel vanalinnas hängimas ja rahvast vaatamas. Minu lemmikud on Miimid, no üliägedad! Ma olen selliseid ainult filmides ja telekas näinud. Imelised kostüümid, fantastiline kontroll keha üle – super!

Freya nägi siin esimest korda klouni ka, otseloomulikult on ta vaimustuses J

Õhtu lõppeb nagu ikka veiniga. Istume kella neljani hommikul terrassil, vaatame pilte ja kuulame eesti muusikat ja pläkutame.

14.08.2010

Pidime hommikul vara Podgoritca’sse ostlema minema aga magasime täiega sisse. Liikuma saame alles 11 ajal. Linna jõuame kell 13. Kraadiklaas näitab juba 36 kraadi. Tegime kaubamajas kiired söögid ja Freya sai mängutoas hullata. ESIMENE! Korralik ja puhas mängunurk selle reisi ajal. Pole siis ime, et lahkusime nutuga. Freya oli täiesti sillas ja üks väike poiss koguaeg jälitas teda. Tahtis talle musi teha, kallistada ja ta juukseid paitada. Siin heledapealisi lapsi kohalike seas pole.

Aga, mis mind täiega närvi ajab on see kohutav suitsetamine – isegi kaubanduskeskuses laste mängunurga kõrval!! Istuvad seal ja vaatavad oma lapsi mängimas ja kärssavad. Üks eit lihtsalt istus meie laua kõrvale, Gleni käru juurde ja hakkas pahvima! Kui ma valdaks keelt siis oleks see moor korraliku koosa saanud mu käest. Nagu, mis mõttes?? Sa eemaldud oma lapsest, et mitte talle peale puhuda oma suitsu ja astud minu IMIKU juurde pahvima. Mis Sul viga on??!!

Kui auto juurde jõudsime hakkasin Freyat kärust välja võtma, Glen oli juba turvahällis ja põrandal.. Filip otsustas konditsioneeri seniks huugama panna kuni me alles auto ümber kohmitseme, et auto maha jahtuks (temp oli juba viludas 38, midagi). Toetas siis kanni autosse ja pani süüte sisse (ma panin samal ajal käru pagassi ja lapsed oli mu kõrval) kui äkki hakkas auto liikuma!! Käik oli ju sees ja see lammas ei märganud seda. Auto hüppas korra tagasi ja siis täiskäigul edasi rammides meie ees parkivat autot. Õnneks sain löögi mina ja sees oli esimene käik (siin on kombeks ka tagumist kasutada). Kuna tal olid jalad väljas siis ei saanud ta piisavalt kähku ka autosse, et piduradada.

Igatahes kujutate vast ette, mis tunded mind valdasid. Terve mu elu jooksis silme eest läbi. Selle mõlkis numbrimärgiga auto asemel oleks võinud minu lapsed olla!! Värisesin ja ahmisin õhku jupp aega.

Kui esimese auto omniku välja kutsusime siis see vaid naeratas ja ei soovinud isegi numbrit. Pealtnäha oli tõesti vaid numbrilaual mõlgid aga no ma ei tea, ma poleks küll asja nii külmalt võtnud.

Igatahes hakkasime siis lõpuks turule sõitma – ehtne kadaka turg albaania piiri ääres. Hullumaja puhvet. Õnneks/kahjuks jäime hiljaks ja nad juba sulgesid aga no imepärane vaatepilt oli see küll. Mingi hetk jooksis mu jalgevahelt läbi pisike koerapoeg ja no ma ausõna arvasin et see on rott! Mis sellises kohas poleks vast mingi ime ka. Filip siis vabandas ette ja taha, et me hiljaks jäime jne. Ma siis vastasin, et „ah vahet pole, ma sain ju paar asja osta ja ausaltöeldes peale seda kui sa äärepealt mu lapsed alla ajasid läks isu päris ära“. Ja ma ütlesin seda täiesti nagu muuseas. Tema aga solvus kuna arvas, et ma süüdistan teda jne. Ma siis üritasin seletada, et ma olin lihtsalt hirmul ja peale sellist kogemust pole nagu väga šopingu tuju jne aga tüüp tegi ikka nägusid ja, et tema ju ehmatas kaa jne jne. Lõpuks ütlesin talle, et „kuule kelle lapsed need on? Minu! Ja mul on õigus olla endast väljas peale sellist juhtumit eks!“

Igatahes oli järgnev päev suht vaikne.

Marketist kodu poole sõites otsustasime, et kuna me eelmine kord ei jõudnud siis lähme nüüd ühte maailma tõenäoliselt kõrgemail olevasse kirikusse/kloostrisse. See on nagu kaljusse raiutud – imeline vaatepilt! Sõit sinna on muidugi paras ekstreem. Heikki oli meie autojuht terve päeva ja ta sai ikka vägeva elamuse osaliseks.

Imekitsas mägitee ja autod muudkui voorivad üles ja alla. Mäe alt oleks saanud muidugi takso ka võtta selle 8 km tarvis aga otsustasime ikka ise katsetada. Üleval polnud kuhugi parkida sest inimesed lähevad sinna mitmeks päevaks palvetama ja kogu kirikuhoov ja parkla on madratsitega inimesi täis + meeletu kuumus. Pargime auto vähe madalamale ja kõmbime mööda treppe üles. Kivid on käimisest peegelsiledaks ja libedaks lihvitud. Ropp rahvas, mis igal aastal seda treppi kulutab.

Vaatame kiirelt ringi ja hakkame minema sättima. Pühavee kraani juures otsustame ka allikavett juua. Kuna Freya ei viitsi sabas seista ja hakkab jaurama siis astub meie juurde üks naine ja pakub ööbimiskohta. Seal on nimelt mingid toad ka lastega peredele ja väga vanadele. Ülejäänud magavad õues madratsitel. Autos on kõik nii väsinud, et vahetame vaid viisakusväljendeid. Võimalik, et F on ikka veel solvunud ja sellepärast ei räägi aga mul suva.

Kodus sööme mingit kohalikku mikro toitu ja magama. Ülikummaline, et poes pole mingit sooja letti, kiirnuudleid ja valmistoitu ja ka värsket kraami napib. Need inimesed söövad vist ainult võileibu siin. Makarone ja liha on ka. Seda viimast vaid kitsas sortiment.

15.08.2010

Ärkame taas hilja, täna plaanime päeva rannas veeta ja vb järve äärde paadiga sõitma minna aga oh Sa ime – ilm on vilu ja hakkab isegi sadama.

Mingi hetk saab Filip kõne oma vanematelt. Nad on end meile külla sättinud. Kusjuures tunduvad väga toredad, kuigi Filip neist head ei räägi kunagi.

Peale lõunat läheb õnneks ilm ilusaks ja saame lõpuks järve äärde sõita. Järv on imeline! Ma ei hakka isegi kirjeldama vaid panen hiljem paar pilti. Paadisõit (tund aega) maksab meie seltskonnale 50 euri aga see on ka seda väärt. Tõepoolest – imeline! Paadimees on väga muhe ja räägib toredaid lugusid kuningast ja näitab kunagist vanglat. Imetilluke saar keset järve, u 30nele vangile ja kuningas ise oma lossist valvas neid (kui teda parasjagu kodus polnud siis tema asetäitja), et keegi sealt minema ei ujuks. Ükskord aga oli suur torm ja saar oli peaaegu vee all. Üks vangidest võttis siis ukse ja „aerutas“ sellel kaldale, et mitte uppuda. Kaldal hakkas ta mõtlema, et mida nüüd teha – põgenemise eest ootaks teda hukkamine. Läks siis kuninga lossi ja rääkis loo ära. Kuningas oli väga üllatunud teda nähes ja kuuldes tema „põgenemislugu“ otsustas ta selle mehe vabaks lasta, saarele jäänud teise vanglasse saata ja selle mehe, kes neid valvama pidi pani üksinda sinna saarele vangi. Nüüd on sellest vanglast vaid varemed järgi, kus kajakad peesitamas käivad. Freya muidugi arvas, et need on „tuvid!“ J

Paadisõit meeldis talle ka väga, muudkui kilkas ja eputas „kapteni“ ees.

Toitsin seal ka Gleni ja pärast see paadimees ütles mulle, et olen üks super naine – neil nimelt naised enamasti ei toida enam lapsi rinnaga vaid enamik on pudeli toidul. Ja, et see rinnaga toitmine on ikka kõige parem ju lapsele jne jne. Päris vahva sellist juttu meesterahva suust kuulda.

Ahjaa, meiega oli ka üks pisike kohalik tüdruk nii 8 aastane vast. Ta küsis Gleni endale sülle ja G muheles jupp aega seal – no ikka on vaja ju kohalikke naisi meelitada J

Kui me kaldale jõudsime siis astus meie juurde selle paaditripi korraldaja ja kinkis mulle imenummi basiiliku „puukese“ potis ning palus seda oma kodumaal kasvatada (ma ei saa aru, miks nad ise seda siin ei kasvata? Nagu mitte mingisugust rohelist kraami pole poes müügil. Ainult petersell, roh sibul ja kapsas). Veel sain väikese kotitäie mingit ürti tee tegemiseks, lõhnas nagu pärnaõis.

Tegin sammalhabest ja tema taimedest pilti ka.

Oma basiliku puu pean kahjuks siia jätma, vaevalt, et ma sellega Catwicki lennuväljalt kuskile liigun ja kahju oleks teda lihtsalt prügikasti visata. Kingin selle edasi Filipi emale, talle meeldivad sellised asjad.

Peale järvel käiku sõidame veel ühte sadama külasse – Petrovats. Seal on tihti erinevad folgi üritused, sel õhtul on seal programm lastele ja neid on seal tõesti palju. Freya muidugi trügib kohe lavale tantsima ja hüppama – ma ei tea kelle laps see on J

Filipile pakub u 14 aastane kutt, kas ta üht kanepipläru ei tahaks osta. Ülikonservatiivne F on sügavas hämmingus.

Koju jõuame jälle alles vastu ööd.

16.08.2010

Tänane plaan näeb ette seikluspargi külastust ja mausoleumi ronimist.

Seikluspark on selline täitsa tavaline minu jaoks. Teistel on muidugi lõbus aga mina vahin niisama lastega ja teen pilte.

Kuna oleme mägedes siis hakkab temp ka langema. Meie aga oleme riides rannikuäärse +35 kraadi järgi. Igavus+külm+nälg+jorisevad lapsed= ideaalne päev eks. Õnneks saab see jama paari tunniga läbi.

Ülimaitsev õhtusöök kohalikus retsoranis ja võtame suuna mauseleumi poole.

Jupi juu- jupi jee kõlavad lastelaulud raadiost kui imekitsastel ja hirmsatel mägiteedel seikleme. See laul hakkab alati siis kui kõige hirmsam on. Tuul on ka metsik ja treppe tohutult.

Jõuan mitu korda kiunuda, et mina ei tule ja nad võivad ise minna – pilte teha ja ma pärast vaatan.

Kui me aga üles jõuame (läbi tunneli) võtan kõik sõnad tagasi. Hing jääb kinni, kui ilus see kõik on. Maagiline vaatepilt avaneb mu ümber. Eesti keeles pole lihtsalt nii palju ilusaid sõnu, mis seda vaadet kirjeldaks. Päike hakkas just loojuma ja need mäed ja kõrgus ja võttis hingetuks lihtsalt!

Tagasi sõidul peatume, et imetleda päikese loojangut Kotori lahel. Kõik on nii ilus ja imeline, et ahmin lihtsalt õhku ja käsen Heikkil pildistada. Teades muidugi, et pildi peal pole kõik pooltki nii ilus kui ise seal olla ja seda kõike näha. Isegi Filip on nii vaimustuses, et poetab pisara.

17.08.2010

Seiklused on nüüd läbi! Nüüd olen 2 päeva ainult rannas hommikust õhtuni ja grillin end!

Värvilised kokteilid siit ma tulen!

18.08.2010

Kui rannast tuleme selgub, et meie lähedal on mingi suurem metsatulekahju ja elekter on välja võetud majast, see tähendab et vett ka pole.

Kuna elektrilootust tänaseks ei anta siis pakime enne linna minekut kohvrid kokku ja sätime end viimast õhtut Budva vanalinnas veetma. Sööme õhtust, mina ostlen veel viimased ostud. Lasen käsitöömeistril Freyale ja mu õdedele hästi armsad hõbedast nimelised kaelakeed. Pommitamise pärast kaks korda kodust välja aetud (ühe korra Serbiast, teise korra Horvaatiast) mehe kätetöö on imeline. Tagantjärgi kahetsen, et endale laste nimetähtedega keed ei tellinud. Freya saab lisaks oma kaelakeele ja pisikese mängusõrmuse J

Koduteel räägime sellest mehest ja Filip räägib, kuidas 99 aastal nende kodulinna pommitati ühel ööl jne. Jõuame koju ja elektrit jätkuvalt pole, inimesed istuvad rõdudel, sest kuu valgustab mahedalt. Eemal kumab ikka veel see tulekahju, toad on täis kirbet suitsulõhna. Tuju on null. Lapsed on ärevad ja ei taha kuidagi uinuda. Emotsioonid on kahesed. Ühtepidi nagu igatsen koju aga teistpidi tahaksin sinna jääda. Heikki tunneb sama.

Sõjalood, pimedus, suitsulõhn hirmutab mind tohutult, võtan lapsed kaissu ning üritan uinuda.

19.08.2010

Kojusõit! Kuna ärevus on hinges siis ärkan juba kell 7 kuigi plaanime lahkuda alles kell 9. Mehed oleks selle minemise isegi hilisemaks jätnud sest lennuk läheb kell 14 ja sinnasõit pidi kähku minema max 2h. No mina sellele igatahes lootma ei jää ja utsitan neid kiiremini end liigutama. Koristame toad, pakime viimaseid asju, käime poes värskete saiakeste järgi ja 9.30 oleme teel.

Plaan näeb ette praamisõidu, hiline hommikusöök Herzeg Novis, piiri ületus ja varajane lennuväljale jõudmine.

Läheb aga hoopis teisiti. Kui me piirile lähenema hakkame näeme tohutut järjekorda. Esimesest piiripunktist saame suht kiirelt üle aga teise piiripunktini on kilomeetri jagu veel autosid reas, kes millegipärast üldse ei liigu. Heikkit hakkab kerge paanika valdama, mina võtan veel asja rahulikult – aega ju veel veidi on ja küll me saame eks. H ja Filipi vahel käib tihe arutelu, mis saab kui me maha jääme. Vot siis muutun ise ka ärevaks. Kuna autode joru üldse ei liigu otsustame välkkiirelt, et pagas jääb maha. Võtame vaid hädavajaliku – lapsed, käsipagasi ja lähme jala. Lapsed kaenlas mingi kilomeeter mäest üles ja sealt hääletame esimese auto peale, kes meid lennuväljale viskaks. Täis kuumus, lapsed linadega kaela seotud (suur tänu nende eest!), 2 väikest kotti, suur pudel vett ja ronime! Õudnee!! Ma ei oskagi seda kolgata teed kuidagi muudmoodi kirjeldada. Freya hakkab veel kiunuma ka, kuumus tapab, jalad löövad tuld välja kuna plätud pole just parimad jalanõud mägironimiseks. Igatahes kuidagi jõuame me piiripunkti, kust me üllataval kombel kiirelt üle saame. Hakkame siis hääletama. Nagu arvata võiski, ega meid kahe titega väga peale ei taheta võtta. Krt nutumaik on suus ja kirun end, et oma lapsed sellisesse olukorda olen pannud. Heikki otsustab tagasi üle piiri minna ja hakata seal inimesi paluma, et keegi meid peale võtaks. Kiirelt leiab ta meile ka auto – kaks hispaanlast, kes kiireustavad samuti lennukile (nende lennuk läheb tund peale meid). Hispaanlane on siin ennem ka käinud oma sõpradega ja nüüd tõi oma pruudi ka ilusat kanti kaema. Igatahes kihutab ta rendi opelil nagu oleks see ferrari ja jõuame napilt enne check ini lõppu. Ohkame kergendusega ja seisame sappa, kui äkki astub meie juurde British Airways’i tädi ja hakkab rääkima „Tere, ma väga vabandan aga lugu on nüüd selline, et kahjuks on meie lennuk üle bookitud ja Teile seal kohta ei jagu, kuna kõik teised on juba check-ini läbinud“ Meil oli muidugi sügav hämming ja lõug vajus vastu maad – kõik see ja mitte millegi pärast! Küsisin, et mis siis saab. Meil on väikesed lapsed ja Catwickist lend edasi Tallinnasse. Tädi siis vabandas ette ja taha, et nii kahju et selline asi juhtus jne. Lõpuks jõudsi poindini ka – läheme 3 lennukiga Tallinna, jõuame 10-15 minti hiljem kui plaanitud ja saame raha ka. Uurisime siis, et mis kell see teine lennuk läheb (Austriasse Viini) ja ta ütles, et tund hiljem kui meie lennuk. Diil! Ehk jõuab Filip siis meie pagasiga ja jäävad ära need meeletud lisakulutused, mida meie pagasi järgisaatmine nõuaks.

Mina viskan end lastega lennuvälja põrandale siruli (vabu toole pole ja keegi ei paku ka!) panen kandelinad ja Heikki dressika alla, et kivipõrand külm poleks lastele. Heikki läheb välja Filipi ootama. Kõige parem kogu loo juures on see, et Filipi 2 telefoni ja Heikki telefonil oli aku tühi, nii et omavahel me suhelda ei saanud. Jäi vaid kokkulepe, et ta tuleb igaljuhul lennuväljale, et veenduda kas me saime üle jne.

Samal ajal piiripunktis otsustas Filip paluda kelleltki telefoni laenuks, et helistada oma õele ja küsida nõu. Lõpuks põrkas ta kokku he kohalikuga, kes kuulas loo ära ja ütles talle, et seal lähedal on veel ks piiriületus punkt. Sealt aga Filipi autoga üle ei saa. Sealt saab ainult Herzeg Novi ja Dubrovniku autodega üle sõita aga, et mingi F ja rääkigu lugu ära ja palugu end üle lasta. F keeras auto ringi ja kihutas kitsastel ja pimedate kurvidega mägiteedel teise piiripunkti, palus ja anus ja ta saigi üle!

Igatahes, kui Heikki läks välja teda ootama siis vaevalt jõudis ta oma suitsu lõpetada kui juba Filipi enda poole jooksmas nägi.

Kiire check-in (äriklassis) ja tormasime Viini lennukile, isegi hüvasti jätta polnud korralikult võimalik kuna meie check võttis laste pärast kaua aega (mingi jama bookimisega). Igatahes olime suht viimased, kes lennukile jõudsid. Juba hüüti „Mister Heikkit“ läbi kõlarite. Lend oli super. Lapsed said nodi ka ja olid suht rahulikud. Pakuti viinamarju, erinevat juustu ja salaamit ja jooke. Nii tahakski koguaeg lennata!

Gaasikunn G otsustas end totaalselt täis lasta, ikka kurgumulguni. Õnneks jäin mina puhtaks ja talle olid vahetusriided kaasas. Body oli igatahes nii täis, et ma viskasin selle lihtsalt koos mähkmega minema.

Viinis jooksime siva teisele lennukile – Kopenhageni omale. Pre check oli tehtud ja kõik läks libedalt, kuni me lennukisse jõudsime. Istusime oma kohtadele. Minu kõrval tühikoht ja siis üks vana. Hakkan siis istuma, kui äkki tüüp tõuseb püsti ja palub, et äkki ta võiks kotist oma prillid võtta, et siis ta mind pärast ei segaks (prillid olid tal muide ninal!). No ja mis ta tegelt sealt kotist võttis – roosad kõrvatropid! Kusjuures G polnud häältki teinud veel. Freya aga oli üleväsinud ja hakkas hüsteeriliselt röökima kui nad maha istusid (Heikki süles, kaks võõrast kummalgipool istumas). Ja ta lihtsalt röökis. Lõpuks nägin, et minu kõrvalt (meil oli teineteisega 4 rida vahet) jäi tool vabaks ja pakkusin Heikkile, et vahetame kohad. Äkki rahuneb siis maha kui saab oma istmele. Rahuneski veidi, mina aga istusin ühe muri kõrvale poisiga. Hiljem selgus, et väga äge kutt. Õpib politoloogiat Malmös ja pärit on Kairost jne. Juttu jätkus kauemaks ja andsin isegi oma FB kontakti, et ta minuga ühendust võtaks. Heikki maadles samal ajal jonniva Freyaga, kõrval roosade kõrvatroppidega vanamees J

Lennud olid õnneks kõik alla 2 tunni ja läks ka see libedalt. Varsti olimegi Kopenhagenis, ooteruumis rääkisid kõik Eesti keelt!! Super! Viimane lend läks samuti kiirelt ja lapsed olid väsinud aga lõbusad. Mingi hetk vaatan oma idülli ja küsin Heikkilt „Kallis, kas Sa tead ka mis päev täna on?“ Heikki vastu: „ Ää Neljapäev!“ Nojah siis jõudsin mõelda, kui talle meenus – „Ahjaaa täna on ju meie esimene pulma aastapäev!! Ma veel eile õhtul mäletasin, ausõna!“

Jäi veel üle vaid õhata – Milline päev! Ja mõnekümne minuti pärast oleme me juba kodus, sütame oma pulmaküünla ja naudime OMA KODU J

Nii kindluse mõttes proovin oma kleiti ka selga – mahub küll :)

Friday, August 13, 2010

11.08.2010

Eilne õhtu läks hoopis teisiti kui plaanitud. Ei viitsinud sadamalinn Kotori sõita (Freya keeldus lõunaunest see tähendab kindlat jonni + laiskus oli peal) ja otsustasime hoopis grillipeo korraldada. Ajastus oli ideaalne – see oli nagu lahkumispidu naabritele, kuna see oli nende viimane öö Budvas.

Liha, kebabi, vorstikesi,veini, viinamarju,värsket saia kohaliku võidega, „aivarit“ jne jne. Liha sai valmistatud kohaliku tava järgi – kõigepealt grill ja siis marinaad. Kusjuures polnudki nii paha, kui arvata võiks.

Õgisime meeletult ja rääkisime jälle nalju. Miki näitas oma töö pilte. Jap, ma sain teada, millega ta tegeleb. Mina neid pilte kohe heaga ei vaadanud, tahtsin et mu hea isu säiliks. Ta töötab nimelt ma ei teagi kuidas see eestikeeles oleks aga „as a forensics“ Laipu lademes ühesõnaga. Sõja ajal lahendas ta üle 1500 juhtumi. Enne seda pildistas ta moodi siis sporti ja pulmi ka.Muide pulmadega oli kift lugu see, et ta ei võtnud pildistamise-piltide eest raha! Väike konks siiski. Müügiks olid vaid „parimad palad“: Peigmees pulmatordi kõrval ennast unustavalt nina nokkimas, äiapapa võõraste naise perseid krabamas jne. Ma ei taha mõeldagi, mis hinnad neil fotodel olla võisid J Igatahes see Miki on üks lahe säga!

Näitasin neile meie pulmapilte ja mõningaid stuudiokaid ka. Kiitsid väga fotograafide valikut ja imestasid meie maa fototeenuste hinna üle.

Naabrid kinkisid meie perele ühe nende kohaliku artisti cd ja iga teine lause oli, et me peame neile külla tulema J Miki tegi palju pilte ka ja lubas neid maili teel jagada.

Lobisesime, vaatasime pilte, kuulasime Eesti ja kohalikke lugusid poole ööni. Lapsed magasid nagu nukud, Glen isegi ei köhinud.

Päev nagu ikka algab rannas hängimisega. Läksime seekord teise randa ja seal oli tohutult lapsi ja peresid, isegi paar laste kiiku – see on totaalne haruldus siin.

Päikesega on siin veidrad lood. Tunne on nagu grilliks täiega samas ära pole me kordagi suutnud põleda. Ok Freya ja Heikki kasutavad kreemi aga mina ei kasuta mitte midagi, siiski olen saanud vaid kerge jume. Mine või koju jõudes solaariumisse, muidu sõbrad ei usugi et soojas puhkamas käisime. Ja lubatud 45te kraadi pole ka olnud. Nädalavahetusel lubab +38 see on kõrgeim, mis me siiani näinud oleme.

Kuskil 3 ajal sätime end tavaliselt koju lõunaunele kuna eile oli mingi kamm selle lõunatuduga siis otsustasin kindla peale minna ja peale lõunasööki rannas startisime kohe Bar’i. Sinna on täpselt 1.5h sõitu ja Freya saab end välja puhata selle ajaga autos.

Järjekordne sadamalinn Bar (siit saab muide ekskursioone Itaaliasse osta, selline mõnus päevane šopingtripp laevaga sups kohale ja tagasi)on muidugi totaalne paradiis! Minule offkoors. Erinevalt teistest linnadest, kus käinud oleme on siin tohutult mänguväljakuid, igas kohvikus on mängunurk. Rand on liivane ja jällegi mänguväljakud, ilus promenaad jne. Ja no, mis põhiline – poed!! Siin saan ikka mõnuga šopata. 11 kleiti, mõned suveniirid, üliilus komplekt Freyale (kahetsen, et kahte ei ostnud – Marielile ka aga ehk läheme sinna mõnipäev veel tagasi).

Sööme jälle burksi (no need on ülihead siin!!). Gurmanska pihviga (liha, sibul, juust, peekon) ja kõikide lisadega. Kõik on värske ja valmistatakse Sinu silme all, mitte mingi külmutatud jura.

Siis veel väike peatus jäätise kohvikus. Imehead tordid, erinevad jäätised - lihtsalt üks suur NJÄMM!

Koju jõuame vastu ööd, lapsed on täitsa kutud ja ise ka isegi veinitada ei jaksa.

12.08.2010

Täna me släkime!

Naabrid lahkusid öösel. Kuna sõit on pikk siis tahtsid nad vältida ummikuid ja järjekorda piiril ja lahkusid juba 3 ajal öösel. Nii kahju, et me eile nii hilja jõudsime, ei saanudki korralikult hüvasti jätta L

Nüüd siis släkkerite argipäev: magame kaua, sööme hilja, läheme linna mänguväljakule (et freya saaks end väsitada), lihtsalt lebotame ja ei tee midagi.

Tegelikult kujunes aga päev hoopis nii, et peale kaua magamist otsustasime rannaga pausi teha (pruuniks ju naguinii ei saa). Võtsime tited ja arvuti kaenlasse ja läksime linna mänguväljakule. See oli ropult must ja Freyal oli muidugi lumivalge kleit. Laps oli sillas, et saab laste sekka ja mänguväljakule. Enne polnud nõus lahkuma, kui lõpuks kukkus ja ropult haiget sai. Ime et hambad suhu jäid aga huul on paistes. Kes „tark“ ehitab laste mänguväljaku rauast käsipuude ja trepiastmetega????!! Igatahes ta kukkus trepiastme vastu täiega. Ma ei taha mõeldagi kui roppvalus see oli. Verd tuli mõnuga –lumivalge kleit oli tume hall ja veel verine ka. Laps õnneks rahunes kiirelt ja hambad jäid suhu.

Lõunasöögiks jälle burksid – no ausõna homme sööme midagi muud!! Ja siis tuleb päeva tipphetk – INTERNETT!!

Alati, kui mul on läpakas kaasas siis pole ühtegi netikohvikut või pole aega vms. Aga täna läksime me spetsiaalselt just seda kohvikut otsima.

Facebook mulle, foorum Heikkile, Glen magas ja Freya silkas ringi. Muidugi see nett läks mulle maksma 2.50 Euri. Midagi pead ju ostma ja ma võtsin siis 0.2se mahla Freyale. Nagu vau pergele. Aga nett oli vähemalt hea J

Mõnikümmend minutit internetti ja sätime end koju lõunatudule. Alati on ju „hea“ magada, kui Glen ei lähe üldse vooluga kaasa ja Heikki norskab nii jubedalt, et kõrvad jooksevad virtsavett.

Ja siis kui G viimaks magama jääda suvatseb ja ka mina lõpuks uinun ärkab Freya üles ja tahab, et ma talle kleidi selga paneks, pilti teeks, juua annaks ja autoga sõitma viiks – ulme!

Viskasin Freya ja tema norsikust isa toast välja ja mõtlesin, et magan vähemalt tunnikesegi. Muidugi magan ju kui tüübid lähevad terrassile ja siis kräunuvad seal „Freya ära roni/tee/ole ja Freya röögib lihtsalt nutta!

Ajasin kargu alla ja otsustasin, et läheme täna Kotori. Enne muidugi rahustan oma lapse maha – kommidega. Neid on ta siin palju saanud aga no las tal olla ka puhkus. Kodus ta ju kommi ei saa.

Kotor on äge aga mitte nii äge kui Budva. Pimedas jätab kohati mulje nagu oleksin mõnes õudusfilmis. Vanalinn on ilus aga valgustus on nigel + rahvas kuivatab oma pesu aknal. Sain paar päris head kaadrit rinnahoidjate rivist. Osta pole muhvigi, ausalt öeldes ainus mis meelde jäi oli üks hästi ilus õigeusu kirik, 809 aastast üks kirik, rentsli hais, üks pea 300 eurine kott mida ma endale lubada ei saa.

Kodus kustuvad lapsed taas sekundiga, Heikki valmistub homseks sukeldumiseks, Filip limpsab kokteili ja mina jälle trükin. Peaks vist ka ikka ühe-paar klaasi veini võtma.

Meenus veel, et Freyal on mõned uued sõnad st. Neid on palju aga paar on eriti ägedad (minu arust muidugi). Näiteks kui tunnelisse sõidame siis ütleb ta „Eia peidus!“ (Freya peidus) ja siis „Plip sõbee“ (Filip on sõber) ja „Mina kattan“ (Mina kardan). Freya on üldse üks lahe reisisell, nendega on tohutult fun siin reisil olnud.

Raske pole mitte lastega reisimine vaid kahe mehega koos elamine. Oma mehega olen juba harjunud aga nojah. Ma ei oskagi, midagi nagu välja tuua aga ma pole mingi ühiskas elaja tüüp, mulle kohe ei meeldi kui mul pole piisavalt privaatsust. Jah meil on küll eraldi toad aga siiski.

Thursday, August 12, 2010

Et kõik ausalt ära rääkida, siis see lugu ulatub 5 aasta taha, kui Heikki mängis kõvasti st pea igal öösel ühte arvutimängu, mille ma talle ostsin. Selles mängus tutvus ta ühe toreda selliga Montenegrost – Päevasel ajal Inglise filoloog kohalikus ülikoolis nimega Filip ja öösiti tegelane mage, nimega Frodo mängus World of Warcraft.

Kui me 2009 aastal pulmi hakkasime planeerima ei olnud isegi küsimust, kas kutsuda Frodo ka või mitte. Nad olid aastaid suhelnud isegi tihedamini, kui mõne „kohaliku“ sõbraga ja tahtsime teda kindlalt meie tähtsale päevale osaliseks.

Kahjuks aga läks nii, et vahetult enne pulmi kaotasid Frodo vanemad töö ja ta loovutas kõik oma reisi jaoks kõrvale pandud raha neile. Koheselt sai ka kokkulepitud see, et kui me sel suvel Eestis ei kohtu siis kohtume järgmisel suvel Montenegros.

Nii see mõte meil peas keerles ja 15 jaanuar said piletid ostetud ning plaan kindlaks.

Sealt hakkas ka suurem planeerimine pihta. Meil muidugi polnud peale pakkimise vaja väga midagi teha. Frodo tahtis, et see reis oleks meile nagu pulmakink ja peale lennukipiletite ostmise ei pidanud me millelegi mõtlema. Edasisele arutlusele raha teema ei kuulnud, mis meil muud üle jäi kui nõustuda ja loota, et ehk saame kohapeal ikka ise maksta.

Kaasa saime rääkida vaid kohtade osas, mida me kindlasti tahtsime näha.

Kaks nädalat enne reisi rääkisime Heikkiga läbi, et kuidas ja mida kaasa pakkida. Palusime Frodol organiseerida Freyale turvatool, et oleks vähem tassimist. Samuti mõtlesime läbi, mida meil reaalselt vaja läheb, olles lastega mööda Eestit juba ringi trippinud teadsin ma juba eos, et kipun ülepakkima. Et seda seekord vältida, otsustasin teha nimekirja, kuhu siis kirjutasin eraldi iga nime taha mida võtta. Ahjaa! Kohe otsustasime ka seda, et mähkme pakke ei hakka kaasa tarima – lasime Frodol uurida, kas Huggieseid seal ka müüakse ja õnneks oligi. Pakkisin kaasa vaid paari päeva jagu mähkmeid ja kui ruumi üle jäi siis toppisin need tühjad augud ka mähkmeid täis.

2.08.2010

Rääkisime veel Frodoga msnis ja panime viimast plaani paika, kotid olid ka koos – üks suur spordikott, väiksem kott käsipagasisse, käru, turvahäll ja lapsed J

3.08.2010

Hommikul ärkasime kella 7 ajal ja lihtsalt vahtisime, ärevust nagu polnud aga kange kihk oli juba liikuma hakata. Kahjuks pidime 11ni kannatama. Sõitsime Heikki tööjuurest läbi, võtsime Lauri peale ja sõitsime lennuväljale, kus andsime auto Laurile ja kebisime ise check-in’i. Chek-in läks libedalt, teenindaja veenis meid ka oma käru loovutama, et kõikidel lennuväljadel on ühiskasutatavad kärud olemas – etterutates võin öelda, et ei ole L

Niisiis, järgmine peatus turvakontroll. Freya käe otsas, poiss rõngaslinaga kaelas. Heikki pidid käsipagasi kotist kõige alt välja koukima läpka, sest seda ei tohi sealt „august“ läbi lasta. Freya hakkas viivituse tõttu jaurama ja otsustasin lastega juba ees läbi minna ja käru otsida, kuni H seal kohmitseb. Ja offkoors hakkasin ma turvaväravate all „piuksuma!“. Rõngaslina SUUR miinus! Õnneks Tallinnas ma poissi välja koukima ei pidanud ja pääsesin väikese näperdamisega. Kärud leidsime kohe aga siis Freya enam kärusse ei tahtud – no arusaadav ka need oli päris räämas ja mustad. Tema oleks eelistanud oma roosat „kjaaru“ (tõlge: käru).

Õnneks märkasin eemal mängutuba ja suunasin ta kohe sinna. Uus lennuväli ja ooteruumid on super popid (ma pole peale uue osa avamist lennanud). Mängutoas läks aeg kiirelt ja varsti oli aeg lennukile astuda. Esimene lend viis meid Kopenhagenisse. Muidugi tegi Estonian Air super lükke ja pani meid lennukis eraldi istuma, nüüd oli väike probleem – ma oleks pidanud kaks käsipagasi kotti võtma hoopis aga etterutates võin öelda, et järgmistel lendudel poleks see üldse hea idee olnud ja väga hea, et ainult 1 kott oli. Meie vahel istusid õnneks 2 toredat Eesti neidu, ema ja tütar kes elavad alaliselt Kopenhagenis ja kellel polnud midagi selle vastu, et meiega „telefonimängu“ mängida ja võileibu Freyale minult edasi transportida. Lennu lõpus selgus, et meil on isegi ühiseid tuttavaid J Lennukis pakuti vaid vett-kohvi-teed tasuta ja ühe imepisikese võiku saime ka. Freya nillis selle väikese tüdruku oma ka endale muidugi. Lutsukomme ei pakutud, õnneks oli mul Freyale mingi 10pk tuttifruttisid lendude jaoks varutud. 2pk läks lennu peale. Hiljem muidugi selgus, et õhkutõusmine ja maandumine teda üldse ei segagi aga noh olgu tal ka siis hea päev ja preemia kannatlikuse eest väikeste kommikeste näol. Glenil oli ka tõusudest suva, küll aga mõjub talle kõrgus gaaside näol. „Mõnusad“ haisupeerud käisid iga natukese aja tagant. Enamusaega ta õnneks magas, või tegi kõrval istujatele nägusid ja naeraas kõigile, kes tema tähelepanu püüdsid.

Mis, oli terve päeva ja 3 lennu ajal imelik – Freya ja Glen olid ainsad väikelapsed, keda nägime! Seetõttu saime ka palju tähelepanu ja ka linaskandmine jäi kõikjal silma.

Kopenhagenis kaua aega passida polnud, kiirel sammul kihutasime uuele lennukile, mis meid Münhenisse pidi viima. Lennuväli oli vägev ja täitsa kahju, et aega polnud seal rahulikult ringi vaadata (loe poodides kolada). Samuti olid seal olemas laenu kärud aga need olid mööda lennuvälja laiali. Kiire vetsuring ja lennukile. Seekord pandi meid kõrvuti istuma ja Freya sai oma istekoha ja magas kõik see 1,5hlendu maha. Lennukis (SAS) midagi tasuta ei jagatud, joogid-söögid olid kõik raha eest aga Freya ja Glen said kingituseks väikese mõmmi ja rebase ja kala puzzle, viimase kokkupanek tekitas isegi täiskasvanutel raskusi, rääkimata siis Freyast kes nautis lihtsalt selle laiali lagundamist. Teenindajad ülimalt sõbralikud ja toredad.

Saabusime Münchenisse ja seal oli kohe hämming, mida teha ja kuhu minna. Asjale andis vunki see, et keegi inglise keelt ei räägi – FUN! Lastele mõeldud laenu kärusid polnud ja need kärud, mis olid mõeldud pagasile olid sellised, et sinna last istuma panna pole võimalik. Seekord pidime ka transit check-ini läbima. Õnneks pagas läks ise otse ja seda tassima ei pidanud. Seiklesime siis seal lennuväljal. Kõigepealt suunati meid Finnairi putkasse. Sealne tädi aga meid reisijate nimekirjast ei leidnud, luges piletit ja kahtlustas vist et me oleme ise need piletid valmis joonistanud. Lõpuks taipas ta meie pileteid lähemalt uurida ja selgus, et kood vastab hoopis AirBerlin firmale. Finnairi tädi suunas meid kusagile karulepikuuse, ehk sis teise terminali mille otsimine võttis tublisti aega, tänu tema segasele juhendile muidugi. Ta ei saanud üldse aru vist meie soovist.

Igatahes läbi ime jõudsime me õigesse terminali aga seal pidime me veel leidma õige augu, kus end checkida. Jooksime terve lennuvälja läbi sest viidad olid ülisegaselt pandud. Lõpuks kui Airberlini leidsime oli järjekord checkis meeletu. Pöördusime infosse, et äkki me ei pea seal sabas seisma sest meil ju erinevalt teistest pagasit pole. Tädi aga käskis meil järjekorda seisma minna. Hakkasimegi siis aeglaselt saba poole lonkima, kui tädi äkki Glen’i mu põues märkas! Kohe palus ta meil oodata ja sekund hiljem juhatati meid sellest pikast jorust mööda ja meid checkiti kiirelt enne neid! Tädi veel kirjutas meid teineteise seljataha istuma ja andis mõlemile lapsele oma istekoha, no vähemalt nii me arvasime ja nii oli ka piletitel kirjas.

Seekord pidime jälle turvakontrolli läbima, mõtelsin taas et lähen lastega ees läbi aga ei muhvigi! Tädi käskis, mul magava Glen’i linast välja tõsta ja lina masinast läbi lasta – milline nõmedus! Poja muidugi ärkas ja oli väga kuri äratuse peale. Niisiis jälle probleem rõngaslinaga. Nüüd ma ei teagi, kas seda soovitada reisile kaasa võtta või ei. Mul oli nii pikktrikoo lina kaasas, kui ka rõngaslina. Esimesega on mugav ekskursioonidel ja pikkadel vahemaadel kõndides aga teisega oli ülimugav lennukis-lennuväljal toimetada, kui välja arvata see, et turvakontrollis oli sellega üks pidev jama. St siis Tallinnas näpiti mind ja Münchenis kästi see üldse seljast võtta.

Lõpuks olime ooteruumis, mis oli imepisike ja mõtetu. Lastele polnud ka seal mõeldud, õnneks oli meil SASist saadud mängukarud ja puzzle, mis teda lõbustasid. Kui saabus aeg lennukile minna siis inimesed käitusid nagu loomad, püüdes end meist ette trügida :S

Lenniki use peal andsid stjuardessid lastele väikesed kotikesed, kus sees oli mähe, põll, mässu ja mingit nodi veel. Saime kohtadele ja nautisime, et meil on kummalgi kaks istet ja bla bla. Isegi kommi saime aga teenindajad olid ülevärvitud ja ülbed vanamutid. Meie kõrval istus üks abielupaar, kes olid samuti teineteise seljataha istuma pandud. Freya kõrval istus naine ja minu kõrval mees. Mingi hetk tulid nende juurde mingid inimesed ja hakaksid neid minema ajama väites, et nad istuvad nende kohtadel. Peagi selgus, et hoopis meie lapsed on selle saksa abielupaari kohad endale võtnud – teenindaja oli topeltpiletid väljastanud! Õnneks oli paarike mõistlik ja mingit skandaali ei tekitanud. Me võtsime lihtsalt lapsed sülle st Heikki võttis Freya sülle ja mina korjasin oma kõrvalistmelt kodinad kokku. Lennukis pakuti tasuta karastusjooke ja teed/kohvi/vett ja imemaitsvaid kana-karri-peekoni või juustu baquettesid. Njämm!

Selle lennu ajal olid aga lapsed juba vässud – olgem ausad olin isegi ja väga kuri, et EA’st ostetud „otselend“ selline kadalipp oli. Freya siis koksis jalaga kõrval istuvat saksa tädi, kelle ees Heikki koguaeg vabandas õnneks päästis olukorra läpakas ja Lotte dvd! Glen’il aga tekkisid kõrgustes hhullud gaasid ja ta peeretas täiega, sekka veidi kisa – kohutavalt piinlik. Õnneks minu kõrval istunud saksa mees oli ülirahulik ja positiivne ja lõbustas Glennut. Selles lennukis aga oli üks beebi veel, meie omast surem ca 7-8 kuune, kes röökis terve lennu. Pagasit oodates tuli see saksa paarike meie kõrvale oma kotte ootama ja pidevalt naeratasid meile ja mees rääkis õhinaga oma naisele kui väike ja armas Glen on ja kuidas G talle naeratas ja kidas ta teda lõbustas ja kuidas G kõkutas jne. Ühesõnaga nad olid meie lastest täitsa sillas ja mina omakorda tänasin neid kannatlikkuse ja mõistva suhtumise eest. Nüüd saime ka oma käru kätte ja oh „õnne“ sellel oli rattad lahti „pekstud“ ja üks rattas katki :S

Õnneks elan ma koos Mcaiveriga ja saime käru parandatud.

Dubrovnikusse jõudes oli väljas küll pime aga ilm ülisoe. Frodo oli meil vastas ja imestas meie väikese pagasi üle. Welcome kallid-musid nagu sealmaal kombeks ja Freya sai endale vahva suure kaisu eesli.

Pakkisime lapsed autosse ja kimasime Herzeg Novi poole. Miks meil nii kiire oli lahkumisega? Ei me ei kihutanud aga kuskil peatust ka ei teinud, sest lennuväljal parkiminegi on väga ohtlik, kui sul on Montenegro numbrimärgiga auto. Pikemalt ei hakka sel teemal peatuma aga põhjuseks on need sõjad, mis seda kanti siin kõvasti raputanud on. Olid nad ju vanasti kõik üks riik – Jugoslaavia.

Läbisime kaks piiripunkti, õnneks meid keegi ei kottinud (tõenäoliselt tänu sellele, et G lärmas – nad pidid perekondi väga hoidma ja neid ei kiusata) ja järjekorrad olid ka lühikesed.

Linna jõudes käisime kiirelt poest läbi ja siis majutuskohta.

Herzeg Novis peatusime ühe Frodo õe sõbranna pool. Imearmas ja ilus inimene Svetlana ja tema ema tervitasid meid nagu me oleks nende vanad sõbrad. Kuna laekusime pimedas siis peale nende sõbralike nägude ja oma toa me väga muud ei näinudki tol õhtul.

Panime lapsed magama, tegime ise ühed kokteilid terrassil ja kuulasime-vaatasime kõrvalmaja naabrite ülilärmakat pidu veidi ja kebisime magama.

4.08.2010

Ärkasime alles 10 paiku (kodus ärkame kell 7 tavaliselt). Astusime terrassile ja mul kukkus sõna otseses mõttes vastu maad – MILLINE vaade lahele! Ma ei leia sõnu, et seda kõike kirjedada. Panen parem pildid pärast. Hämming oli sedasuurem, et õhtul kui jõudsime siis meie toad olid küll puhtad ja korras aga väga vanamoodsad, nõukaaegses stiilis. Arvasin, et oleme kuskil külas ja meri on kaugel kaugel, how wrong was I! Lihtsalt imeline! Ja meie terrassi äär oli täis viinamarjavõrseid, marjad ise küll alles rohelised. Maja kõrval kasvasid .. mm nimi kohe ei meenu aga nad on nagu mandariinid ja apelsiinid M tähega midagi. Viinamarju on siin üldse palju – iga maja hoovis põhimõttemeliselt. Pakkisime end kokku, tänasime majarahvast ja asusime oma punase noolega teele. Majad on üliägedad ja teed imekitsad, käisime Hertzeg Novi vanalinnas jalutamas ja söömas. Hinnad poodides on kallid nagu meie vanalinnas aga söögikohtades samad nagu mõnes Tallinna pubis, mis ei asu vanalinnas. Kui rääkisime oma vanalinna hindadest jäi Frodol karp lahti, neil pole kalleimates restonideski nii kõrged hinnad, isegi mitte hooajal.

Freya suutis söögikohas muidugi mind täiega väljavihastada, kuna ei suutnud sööki ära oodata – ok teenindus oli tõesti aeglane aga siiski. Siis sai ta oma piimakokteili aga „kogemata“ kallas ta selle endale sülle mingi hetk, millele järgnes suur kisa sest ta jälestab määrdunud riideid, boonuseks olid need ka märjad. Koukisin ta mässuväele ja pesin resto wc’s ta kleidi. Kleit oli õnneks heast materjalist ja kuivas kiirelt. Aga sellega meie seiklused veel seal kohas ei piirdunud – F nimelt vehkis suurest igavuses ringi ja äkitselt oli seesama piimaklaas mööda munakive kildudeks – fantastika! Õnneks olid teenindajad mõistvad ja me ei pidanud seda kinni maksma. Finaal oli see, kui söök tuli – F leidis kassipoja ja hakkas teda pitsaga toitma J

Jalutasime veel linnas ja sättisime end siis jälle sõidule. Tee viis meid Kotor’i Kivist Leedi juurde – 2 saart, üks neist tehis ja üks looduslik, mõlemil asusid kirik/muuseum. Ühes neist maailmakuulus maal, mis on tehtud juustest. Üks naine ootas oma meremehest abikaasat koju ja lõikas igal aastal juuksed maha ja pani need maali sisse, mees ei naasnudki kunagi. See oli väga äge muuseum ja ülihuvitavate eksponaatidega. Seal on ka maailma vanim ikoon jumalaemast. Saarele viisid meid spets laeva taksod – jällegi räägin ülivõrdes. Kui saarelt lahkuma hakkasime tuli sinna üks pruutpaar, pruudil oli mõnusalt vahukoorene kleit seljas ja kusjuures ta nägi selles superhea välja! Kotor on mereäärne linn ja loodus seal on imeline. Kõik need mäed ja rohelus ja lahe värvus – Super!

Kotorist sõitsime Nikšic linna (suusakuurort) , kus me sõime liharestoranis ropult suured praed ja käisime kohalikus toidupoes joogipoolist ja puuvilju ostmas. Edasi viis meie tee žabljaki. Kuna me täpset teed ei teadnud siis me eksisisme ära ja pidime 3-4h mööda kitsaid mägiteid sõitma. Meeletult ilus loodus kuid need kitsad teed ja kiirelt pimenev taevas tekitasid suurt hirmu, õnneks oli juht kogenud ja jõudsime kottpimedas žabljaki. Meie majake oli imearmas üleval kaks magamistuba ja allkorrusel avatud elutuba-köök. Neid maju on territooriumil kokku 5. Tõime oma magavad lapsed ja kotid tuppa ja keerasin ise ka magama, mehed tegid veel ühed kokteilid ja muljetasid päevast.

5.08.2010

Ärkasin lehma ammuumise peale kell 9! Poja nohises vaikselt kaisus ja Freya-Heikki toast kostus ka vaid norinat. Frodo oli linna turule läinud, et meid kohaliku hommikusöögiga üllatada. Juust on siin super! Samuti sink ja veel üks parma singi moodi singiline. Plaanime viimast ka kindlasti koju kaasa osta. Eile sain ka kohalikku veini ära osta, proovida pole veel jõudnud. Hommikusöögiks oli meil siis sai – otse ahjust, kohalikult pagarilt. Mägedes valmistatud juust ja sink, hommikul korjatud tomatid ja mustikad ja veel kohalikke hõrgutisi. Nt. Üks sink, mis on sarnane parma singile aga tal on selline suitsusem maitse ja no mine pekki, kui hea see on! Nimi on sellel singil (kohalikud väga solvuvad, kui sa selle kohta sink ütled) Pršut.

Siis ma sain veel teada, et „Kuule“ (kirjutatakse kure) on nende keeles M***. Ütlesin Freyale „Kuule Sina!“ ja Frodo soovitas mul tänaval seda sõna väga mitte kasutada kuna hääldus pidavat väga sarnane olema :D

Ja veel üks sõna „sisse“ mille kasutamine tänaval vib kummalisi pilke tuua see tähendab „tissid, nibud“ vms.

Roppused on meil ühesõnaga selged.

Ahjaa – Freya leidis endale peika kõrvalt majast, mingi vene poiss. Nüüd mängivad ja jalutavad käest kinni siin hoovipeal J Freya viib talle vahepeal kommi ka. Lihtne on ikka olla laps – missiis, et teisest rahvusest saavad sõnadetagi hakkama.

Ja Freya kutsub Filip’i PLIP’iks J

6.08.10

Eile käisime peale lõunat rahvuspargis jalutamas ja klõpsimas. Ma tean, et ma kordan end aga no FANTASTILINE! Üldse on terve reisi ajal olnud raske suud kinni hoida, sest see kõik mis meie ümber on lihtsalt võrratu, imeline jne. Kõik ülivõrdes.

Õhtul mängisime poole ööni kaarte ja jõime kohalikku veini. Mina ja Heikki saime kohalike seas kõiga populaarsemas kaardimängus, mille nime ma ei tea haledalt pähe. No ehk meil veab siis armastuses J Hommikul magasime kõik poole lõunani, ka lapsed. Peale hommikusööki oli meil plaan suusaliftiga mäkke tõusta no nagu 2000m kõrgust oleks vähe aga ilm oli mega külm ja lõpuks hakkas veel vihma ka sadama. Heikki ja Frodo said siiski käidud ja tegid mõned pildid sel ajal kui ma lastega lõunat magasin. Üldse on siin mägedes ilm hästi muutlik, nagu Eesti kevad või sügis, üks hetk on 12 kraadi sooja vaid ja sajab vihma, järgmisel on laus päike ja palavus tapab. Õnneks sõidame homme rannikule ja seal on üle 30 kraadi jälle stabiilselt. Enne seda teeme peatuse Podricas, kus mehed lubasid mu šopingule saata ja siis sõidame Budva rannakuurortisse chillima ja relaxima :D

Täna tuttvusin ühe kohaliku emaga, tal on kolm suuremat last. Ta ütles ka, et olen üks vapper naine, et nende maal nii väikeste lastega ei käida niisama linnaski rääkimata reisimisest ja mul on neid veel kaks. Ja ma ei tea, kas ma olen juba maininud aga tõepoolest me pole ühtegi beebit meie poolt läbitud linnades näinud ja isegi Freya vanuseid mitte. Eile kui seal rahvuspargis käisime siis seal olid mõned ca 5 aastased – lutipudelitega muide :S

Lastest ka – Freya on mega tragi, toimetab siin ringi ja leiutab käepärastest vahenditest endale mänge. Lapsed on tohutult leidlikud ja ma pole kordagi kahetsenud, et kotitäit mänguasju talle kaasa ei vedanud. Ta võttis kaasa vaid ühe auto + siis on tal lennukist saadud pisikesed rebane ja karu ja F’i kingitud Eesel, keda Freya kutsub „Mumuu notsu“. Kusjuures, eile oleks üks hull lehm Freya laiaks astunud – no nii naglad on nad siin ja Freya ei osanud karta ka teda.

Kuna läheduses on mõned talud siis siin ikka näeb igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Hommikuti teen silma korra lahti kukelaulu peale, õnneks tuleb uni kiirelt tagasi ja täna luusis üks kiisupoeg ümber maja ja nõudis häälekalt sisse laskmist.

Kindlasti unustan ma midagi ka kirjutamata aga no lihtsalt emotsioone ja elamusi on päeva peale nii palju, et endalgi silme eest kirju.

Glen poja on veidi tõbine, kõriseb ja köhib. Ma ei oska teda muudmoodi aidata ka kui vaid hoian teda soojas ja paar korda olen astelpaju spreid kurku pannud. Tundub,e t toimib sest köhimist jääb järjest vähemaks. Samuti on tal jubedad gaasid – need pole mingid puuksud vaid puhas peeretamine. Ehmatan öösel üles end sellepeale, et G paneb kärakat jälle ja õudne, mis hais seda kõike saadab.

Heikki, Freya ja Frodo laekusid toidupoest, tundub et täna tuleb jälle kaardimängu õhtu.

Juba homme saab šoppama ja sooja J

10.08.2010

Vahepeal ma ei kirjutanud ridagi, teadlikult kuna ei tahtnud vihasena öelda midagi, mida ma hiljem kahetseda võinuks. Tänaseks on tunded jahtunud ja saan kõikidest tegemistest tagantjärgi kirjutada võibolla veidi objektiivsema pilguga.

7ndal ärkasime jälle suht hilja, andsime maja üle ja sättisime minekule. Enne linnast lahkumist sõime veel kiire hommikusöögi kohalikus restoranis. Rootsi laud – söö palju tahad, palju mahub ja see kõik vaid 3 euro eest. Odavam-mugavam, kui kodus vaaritada J

Proovisime veel paari kohalikku toitu, üks oli selline meie mõistes pontšik. Mõnus rasvapall, mida nad söövad nii soolase võiga kui ka moosiga. Moosiga maitseb see täpselt nagu meie harilik moosipall. Frodo muidugi muutub ülikaitsvaks kui me üritame väita, et meil on midagi sarnast Eestis väites alati, et „see pole võimalik, sest meil on spetsiaalsed võtted/vahendid selle või selle asja tegemiseks“

Ahjaa Freya kukkus sel öösel voodist välja – korduvalt muide, õnneks oli põrand kaetud patjadega. Ühel neist kordadest ta ärkas selle peale, kui Heikki teda tagasi voodisse tõstis ja hakkas rääkima „mähme autoga sõitma, plip kaa!“ No hallo, kell oli 3 öösel! J

Üldse on „plip kaa!“ söögi alla ja söögi peale väljend. Kohe kui luugid lahti saab siis küsib „plipi“ kohta.

Igatahes tagasi 7nda juurde. Hakkasime siis mööda neid hirmsaid kuid üliilusaid mägiteid mööda Podgoritca’sse sõitma. Käisime ka ühe super ägeda silla peal, kus üks tüüp tegi sujuvalt 150m vabalangust otse kärestikku. Siis palusime Filipil, meist ühe perepildi teha. Kohe kui olime poosi sisse võtnud ründas meid 10-15 pealine japside kamp kes KÕIK hakkasid meid ja lapsi pildistama. Päris hirmutav aga samas äge kogemus. Heikki palus ühel neist, kellel oli kõige parem kaamera saata talle pildid mailile. Kuna meil pastakat-paberit polnud millega kontakte vahetada siis kirjutas Heikki oma maili oma telefoi ekraaile ja japs pildistas selle endale kaamerasse :D

Vahepeal veel tegime peatuse ühe üliilusa kiriku/kloostri juures. Vaatasime ringi, klõpsisime pilte jne.

Vahetult enne sealt lahkumist avastasin, et Freya oli püksi teinud. Puhastasin ta ära ja viskasin mähkme esimesse prügikasti, mida nägin. Ja oipläää, mis kisa sellele järgnes. Mingi mutt räuskas, et mis mu viga on jne. Täpset tõlget mulle ei edastatud.

Mina ei näinud asjas probleemi sest ma olin visanud mähkme prügikasti, mitte maha onju! Aga oi kuidas ma eksisin. Järgmisel hetkel oli Filip poolest kehast prügikastis ja õngitses seda välja. Minul olid silmad suured, sest ma ei saanud aru MIKS ta seda teeb. Ometigi ta tegi seda, võttis selle mähkme ja viis eemal olevasse prügikasti. Kõike seda saatis selle vanamuti ja tema sõprade kile naer. Kui ma siis küsisin, et miks ta seda tegi, et teised naersid ta üle jne siis vastas ta solvunult, et võibolla MEIL EESTIS, võib nii teha aga NEIL MONTENEGROS nii nagu mina ei käituta! Minul oli jätkuvalt sügav hämming ja nähvasin, et MEIL EESTIS nii lolle seaduseid ja inimesi polegi!!

Olllallaa, mis sõda sellest alguse sai. Tüüp istus autosse, lülitas Freya lastelaulude plaadi välja ja edasi sõitsime me totaalses vaikuses – mina ja Heikki olime jätkuvalt hämmingus ja Filip ei rääkinud meiega sõnagi. Kui siis mingi hetk uurisin, et mis toimub siis vastas ta, et „Montenegrolased on ju lollid ja tema on ka loll ja ta ei oskagi rääkida enam“ Rohkem me tema suust midagi ei kuulnud. Mingi hetk pani ta oma plaadi mängima nii kõvasti, et mul jooksid kõrvad juba virtsavett, lastel oli õnneks suva ja kui Heikki palus tal maki vaksemaks panna siis ta seda ka tegi. Kõike seda saatis tuim kalapilk ja ei ühtegi sõna ta suust. Kui me Podgoritcasse jõudsime siis käisime nagu suht jooksuga toidupoest läbi ja EI MINGIT šOPINGUT!

Kuna minu jaoks oli see vaikus ja mossitamine juba totaalne naljanumber siis ma isegi ei hoolinud sellest sel hetkel.

Mingi hetk vastu ööd jõudsime me Budvasse – linn on imeline! Rahvas on nagu suvel Pärnus ja vaated võtavad hinge kinni. Filip tõi meid meie majja, aitas asjad sisse tuua ja lihtsalt lasi vehkat. Jätkuvalt ei rääkinud ta sõnagi. Sekund hiljem tuli Heikkile sõnum: „lahkun, et saaksid oma perega aega veeta“. Heikki vist ei vastanud midagi ja siis tuli sõnum a’la et ta ootab minult vabandust. Kuna mina ega Heikki ei saanud jätkuvalt aru, mille eest ma vabandama pean ei vastanud me ka seekord. Sekund hiljem tuli uus sõnum: „Ja kuna Liis ei tea tõenäoliselt, mille eest ta peab vabandama siis 1) võibolla on TEIL EESTIS normaalne visata sitt kellegi ukse ette, aga MEIL SIIN pole eks! 2) et ma pidin kogema alandust seda mähet välja õngitsedes, kui teised mu üle naersid, et vahi lolli – alandlik mees teeb kõike, mida tema nõiast abikaasa käseb (nad arvasid, et F on minu mees ja mina käskisin tal selle mähkme jamaga tegeleda) ja kolmas asi oli veel aga seda ma ei mäleta enam. Igatahses ei plaaninud ma vabandada ja ei vastanud me ka sõnumile. Rääkisime veel, et kui hommikuks asi ei lahene siis võtame rendika ja saadame kohaliku poisi kukele. Meile pole sellist tumma tujurikkujat vaja. Läksime siis hoopis lapsi magama panema ja jäime ise ka magama.

Mingi hetk, Heikki kuulis, et Filip tuli tagasi ja läks temaga rääkima F oli rääkinud oma õega, kes ta maha rahustas ja selgitas olukorda meie poolt ka. Teda erinevalt minust oli ta nõus kuulama ja mõistis lõpuks kui ülevindi ta käitus. Igatahes hommikul sain mina oma vabanduse kätte.

Ja Heikki lubas, et viib mu mõnipäev siiski šopingule.

Kuna Glen siiski köhib siis ei teadnud ma kas ma julgen temaga randa minna. Õnneks on meie naaber arst, tema andis rohelise tule ja kiitis mu ravimeetodid heaks. Soe õhk on pojale hea ja taruvaik-saialille kurgusprei samuti.

Veetsimegi paar tundi rannas. Rand on super! Kuigi kivine aga Freya jaoks ideaalne. Vette ta ei kippunudki, kühveldas hoopis kive ämbrisse ja oli endaga ülimalt rahul. G magas ja meie praadisime end mõnuga.

Õhtul tutvusime oma naabritega lähemalt – ema, isa ja 17 aastane tütar Bosniast. Ema on arst, isa ametit ma ei tea aga ta räägib parimaid anekdoote ja 17 aastane istub enamasti õhtuti oma toas, vaatab muusikavideosid ja sõnumineerib. Kõik on jätkuvalt sillas meie lastest ja teevad neist pilte ja uurivad elu-olu kohta Eestis ning tõdevad kadedusega, et neil on sinnani veel pikk maa käia, kus Eesti hetkel on. Kõige valusam koht on nende jaoks sotsiaavaldkond. Montenegros on asi hullem kui Bosnias.
Õhtul oli pikk ja lõbus J

9ndal otsustasime rannas veidi kauem olla, kuna ilm on jätkuvalt super ja eelmisel päeval keegi meist ära ei põlenud. Täna pidi Filipi õde ka meiega liituma. Praadisime end jälle mõnuga. Freya mängis varjus kividega ja G magas pea terve aeg. Käisin isegi korra vees, kuigi vesi on viimastel päevadel külm (enne meie tulekut oli siin just torm ja see tegi merevee külmaks) õnneks läheb see iga päevaga soojemaks.

Mingi hetk sättisime end koju lõunaunele, Filip jäi õega randa nii, et heikki sai ise neid mägiseid teid proovida ja talle tohutult meeldis J

Mõtlesime, et paneme lapsed magama aga läks nii nagu ikka – meie kukkusime enne lapsi ära.

Õhtul käisime Budva vanalinnas (Heikki sõitis), mis on absoluutselt imeline oma imekitsaste tänavate ja ööeluga. Sadamas seisavad ca miljon EUROT maksvad rikurite ülisuured ja vägevad jahid, mille taustal kõik pilte teevad. Rahvast on nagu murdu kõikjal linnas. Ja väga palju on lapsi (päevasel ajal pole me ühtegi näinud siiani). Glen on mul linas ja Freya kärus. Äkitselt astub mu juurde pisike tüdruk, teeb minust oma telefoniga pildi ning tänab mind vene keeles – nii armas J

Üldse olen nagu „staar“ ja offkoors minu lapsed – kõik kellel kaamera teevad meist pilti. Glenist on kõik vaimustuses, nii väikeseid beebisid pole ühtegi tänaval liikvel. Kohalikud on oma lastega ca 1 aasta vähemalt kodused enne kui nad avalikkuse ette toovad.

Enesehinnang on mul igatahes laes hoolimata kõigist neist kilodest, mis ma olen siin juurde võtnud. Kaaluda pole end saanud aga no mulle endale tundub küll, et ma pasun siin hea söögipeal nagu pärmitainas.

Ahjaa! Jalutasime siis meie seal ringi kui äkitselt kuulen oma seljataga EESTI KEELT! Tegime kohe juttu ja vahetasime reisimuljeid. Tõepoolest – igas sadamas on vähemalt üks Eestlane! J

Koju jõuame alles vastu ööd, lapsed kukuvad nagu notid magama, ise teeme veel väikesed veinid terrassil ja naudime tähistaevast (Tallinnas ju seda ei näe).

Öösel köhib G jälle meeletult ja otsustan ühe päeva rannast poppi teha ja teda ravida. Freya läheb Filipi ja Heikkiga. Olgu vähemalt neil lõbus. Ma üritan end G tudupauside ajal terrassil praadida.

Edit: 2,5h läks nagu niuhti ja Glen magas ja mina sain lõpuks rahulikult päevitada! Elu on lill ausõna, ma olen ikka nii valesse kliimasse sündinud.

Nüüd lõunatudu ja siis Kotori vanalinna kondama.