Vahel on lihtsalt vaja täiesti võõra inimesega jutustada niisama tühjast tähjast, et see tühitähi saaks tähtsaks ja arusaadavaks. Ja, et tuleks jõudu edasi minna. Mina tänan :)

Kui palju me üldse mõtleme elus toimunud asjadele, mille olema juba mälestuste riiulile sättinud. Jah, see sama riiul, kus me aegajalt tolmu pühime ja hetkeks meenutame aga neid mälestusi enam välja ei võta ja süvitsi ei tarbi. Polegi ju aega, kuna uus tuleb peale uued mured ja uue rõõmud ja kahjuks ka uued pettumused. Sellest pole muidugi lugu, sest mälestuste riiul on lõputu ja me saame nad kõik sujuvalt sinna tallele saata. Kaunitesse laegastesse pakituna..

Miks me neid enam ei ava, ka neid mis on meie elusid teravalt puudutanud? Sest meil pole põhjust ega ka aega.  Mingil hetkel oma elus jõuame me kõik sinna punkti, et mõistame - kõik olnu on millegi jaoks vajalik. Kui poleks surma, poleks ka taassündi. Kui poleks valu, pettumust ei oleks meil võimalik aega maha võtta ja lihtsalt nutta.. Nutta end puhtaks, et jälle edasi minna. Uute rõõmude ja uute pettumuste suunas, sest läbi iga kogemuse kasvad Sa inimesena targemaks, elukogenumaks, inimlikumaks..