Tagasivaade reisile

Lisasin siin mingi hetk blogile pilte juurde. Tegin seda tagantpoolt ettepoole ja kui esimese postituseni jõudsin tundsin, et mingi hetk pean aega võtma ja kokkuvõtte tegema.
Oma esimestes emotsioonides võrdlesin Taid Egiptuse ja Horvaatia ja Montenegroga. See oli ennatlik kommentaar, sest kuurort linnad ongi kõikjal soojadel maadel suhteliselt sarnased tõenäoliselt. Phukett oligi täpselt selline stamp - palmid, soe, rämps, hunnikus turiste ja proste.
Ma olen väga õnnelik, et meil tuli otsus sealt kiirelt jalga lasta juba samal õhtul, sest kõik see, mis ootas meid ees oli imelahe ja võrratu.
Just nendes väikestes saarekestes ja nende elanikes peitubki Tai võlu minu jaoks. See ongi see, miks ka meie tõenäoliselt tagasi plaanime minna ja siis juba suti pikemaks ajaks ja lastega koos.
Päike, soe vesi, puhtad rannad, imeline toit - seda kõike tahan mina veelkord seal kogeda. Pealegi meil jäi ju suures nautlemise hoos Phi-Phi ja Krabi külastamata - Must do it :)

Ahjaa ja veel tahaksin ma tänada kõiki neid, kes meie tegemistele kaasa elasid ja mitmed kohe nii usinalt, et on juba isegi lennukipiletid ära ostnud - lahedad olete!

Lihtsalt ja labaselt oma reisist vol kodutee

Vol kodutee.

Vahepeal polnud uldse mahti kirjutada. Nuud istume monusas lux bussis ja loksume Bangkokki poole ja m6tlesin veidi oma tegemisi veel kirja saada kuni tunded veel värsked ja emotsioonid ulevad.
Sukeldumisreisil käisime kahekesi, Scott on ise instruktori paberitega ja ta ei viitsinud + ta oli haige. Arusaadav ka, kui inimesed töötavad ja elavad merel siis puhkusel ei viitsi nad meretrippe ette v6tta.
Meile saadeti hommikul vara takso järgi. Kell oli vist 7.15 Meeletult vara igaljuhul. Oma hotellist oli 2 Rootsi plikat ja tee pealt veel 2 saksalast ka. Kulma trotsides (taksod on siin kastiautod pm ja hommikud on jahedamad) j6udsime sukedumisklubisse, kus meid ootas kari valgenahalisi instruktoreid. Meid jagati ära algajad ja paberitega sukeldujad ja pidime pabereid täitma. Jalgevahel siblisid 2 imearmsat pisikest valget kiisupoega. Kui paberid täidetud saime varustuse. Nägin kohe, et suht räbal värk aga noh, mida mina ka tean. Joime veel kohvi-teed ja siis kogu kamp autosse ja sadamasse.
Sadamas istusime laeva ja hakkasime sukeldumispaika s6itma. Umbes 50 minutiga peaksime kohal olema. Kuna laine oli suur otsustasin merehaiguse tableti kasuks. Peale haukamiseks sain tuunikala v6ileiva ja pudeli vett. See pusis see täpselt 20 minutit, kohe kui instruktor l6petas oma jutu läksin alla ja oksendasin ule parda.
Veidi aja pärast hakkasid pabritega sukeldujad riideid selga t6mbama. See järel oli kord meie - algajate käes. T6mbasin vapralt kostuumiselga, kuigi endal suda rämedalt läikis. Vees pidi paremaks minama väitis juhendaja. Rootsi tsikki nägu minu k6rval hakkas ka värvi muutma ja sekund hiljem roopis ta mulle jala peale.. Not so cool. Hetk hiljem tundsin kuidas vest mind poob ja tahan ise ka jälle oksendada. Instruktor väitis jätkuvalt, et vees läheb paremaks ja varsti olimegi vees. Pole paha. Ainult, et vest kisub ropult. Uurisin, kas nii peabki olema. Jah peab. Hakkame ujuma. meie ees oli 6 paati, k6ik päris suured, ujuda oli ikka omajagu. Basseini treeningut nagu te juba aru saite meil ei olnudki.
Mingi hetk tundsin, et sellest oksendamisest ja vee kaost tekib tohutu peavalu ja ma ei suuda enam edasi ujuda. Vaatasin ringi ja minu instruktorit polnud. Väike paanika vist. LAined on 2-3 meetrit ule pea, teised suklejad rahnu juures ja laevad minu k6rval tuhjad.
uritasin veidi aega veel ujuda rahnule lahemale aja jaksu polnud ja pea l6hkus tohutult. Tundsin uidas hakkan teadvust kaotama. Mind märkasid 6nneks just suklelt tulnud prantslased aga ma olin nende laevast liiga kaugel, et minuni lihtsalt ujuda. Nad hakkasid kiirelt veste otsima. Enne veel aga kui nad j6udsid vette hupata, tuli uks teise laeva instruktor kellelt abi palusin. Mul oli nii kulm, mu pea l6hkus ja tundsin, et minestan kohe ära. Karjuda ei suutnud, pisarad lihtsalt voolasid.
Mind viidi esimese laeva juurde. Redelist ules ronima hakates kukkus mu raskusvöö ära, sekund hiljem vest. Sel hetkel j6udis mulle kohale, et see oleks v6inud juhtuda 5 minutit tagasi kui olin uksi keset ookeani lained ule pea loksumas..
Vajusin laeva porandale ja lihtsalt nutsin, värisesin ja oksendasin vaheldumisi. See oli nii jube, mis k6ik oleks v6inud juhtuda ja ma olin uksi.
Mingil hetkel kaotasin lihtsalt teadvuse. Kui jälle pildi ette sain t6i instruktor mulle dehydration jooki. J6in seda väikseste lonksudega ja uritasin kuidagi rahuneda. Pakuti, et kas tahan oma laeva tagasi minna aga ma ei talunud isegi m6tet varba vette pistmisest. Miks minu instruktor mu jättis, nii ju ei tehta.. Selle najale kogu Buddy susteem ongi ules ehitatud, et sa ei jäta oma paarilist maha.
Samal ajal teisel laeval tuli Heikki veest välja ja teised ka. Ta hakkas uurima, et miks mind pole ja ainus, mis talle öeldi ilma selgitusteta oli see, et läksin teise laeva peale ja me kohtume teises sukeldumiskohas.
Kohtusimegi. Minu instruktor tegi näo nagu miskit poleks olnud ja Heikkigi ei saanud muhvigi aru. Kui oma viimaselt sukeldumiselt tagasi tuli (mina polnud arusaadavatel p6hjustel n6us enam minema kuigi selles kohas laineid polnud) rääkisin talle kogu loo ära. Kui randusime läks Heikki kohe lamenti lööma ja raha tagasi n6udma, mina ise ei tahtnud kellelgagi rääkida, veelvähem protsessida. 3ndiku saigi tagasi.
L6puks kui oma randa tagasi saime korkisin kiirelt 6lle lahti ja veel paar. Hakkas kohe palju kergem, kuigi nukker tunne on sees siiani. Ei, otseloomulikult pole ma kaotanud usku sukeldumise v6lusse aga k6ik see tunne minu sees - hirm, uksindus. Ma ei taha enam iial midagi sellist läbi elada.

järgmised päevad hängisime rannas ja kimasime rolleritega kula peal. Scott ja Bernie olid ka enamasti meiega.
Leidsime saarelt ka rootslase soovitusel uhe kalarestorani, mis oli imehea. Karbid kuuslaugu ja v6i kastmes lausa sulasid suus. Heikki s6i barrakuudat. K6ik hommikul värskelt puutud. Imemaitsev! Plaanisime 6htul tagasi minna aga kui sinna j6udsime olid nad juba suletud. Meil lihtsalt läks liiga kaua aega enne kui tagasi linna saime. Meile telliti Tai tädi taimassazi tegema ja siis käisime veel pedikuuris ja Berniele punuti hulgim kirjusid patse pähe. Nende patsidega läks mingi 3 tundi v6i rohkemgi veel - tal lihtsalt on nii palju juukseid. Kui nad l6puks valmis said nägi ta välja nagu oleks Avatari filmist välja karanud. Scott lubas patsid öösel maha l6igata kui ta magab ;D
Uldse jäime me sel päeval k6ikjale hiljaks, miskipärast olid k6ik kohvikud ja poed juba kell 22 laupäeval suletud. V6tsime rollerid ja paarutasime niisama, kuni leidsime uhe ägeda poe, kust Heikki ja Scott endale ägedad särgid said.
Veidi hiljem leidsime ka 6htusöögiks sobiva koha - esimene koht kogu reisi jooksul, kus me k6ik pettusime söögis. Mitte ukski asi ei maitsenud. Kuskile mujale ka minna polnud. Otsustasime koju ära minna.
Kodupoole s6ites aga nägime, et kodutänava nurgal olev libubaar oli nagu ikka avatud
astusime sisse ja tegime kiired piljardi ringid. Mina ja Bernie v6itsime 2 korda järjest, autasuks saime laadalt magusaid 6hukesi vahvleid ja kohalikku Changi.
Läksime oma randa ja tipsutasime seal oma Changide ja breeseritega kuni uni niitma hakkas.
Me ei suutnud selle 2 nädalaga end Tai kellaga uhele lainele saada ja enamasti oli nii, et magama läksime siis kui teised ärkama hakkasid ja ärkasime keset päeva kolme ajal.
4 tola uhes6naga ;D
Viimasel 6htul oli meil plaanis jälle djunglisse minna. S ja B polnud seal varem käinud ja tahtsid ka väga kaasa tulla. See kujunes taas absoluutselt hämmastavaks kogemuseks. Inimesed ikka oskavad pidusid korraldada. Kuigi m6ni nägi seal välja nagu ta poleks aastaid peale seente midagi söönud olid enamus rahvast maru s6bralikud ja k6ik tantsisid. Meil endal l6ppes jaks viie ajal, kui l6puks taksosse istusime ja bungalosse ära läksime. Oma hoovile j6udes ei tahtsnu muidugi keegi magama jääda vaid kiikusime v6rkkiikedes ja heietasime kui hea meel meil ikka on, et me Scotti ja Berniega tutvusime ja kui supper pidu just maha sai peetud. K6ik see oli nagu kirsiks tordil viimaseks 6htuks. N6ks enne seitset saime l6puks magama.
Majaomanik andis meile loa bungalos kuni meie bussi tulekuni olla, ilma et peaks 1 päeva lisaks maksma. Hommikul mängis k6larites ainult kurb ja melanhoolne muusika. Pot tegi meile veel soojad v6ikudki kaasa ja kulmikust saime paar kulma breezerit, kui l6puks ära hakkasime minema. Bussi istudes olid minul ausaltöeldes silmad märjad ja Heikkigi tunnistas, et on väga kurb lahkumise ule.
Aga me tuleme tagasi eksju onju ja meie uued semud lubasid meile mai kuus kindlasti kulla tulla ;)

Edasi kulges meie reis nii..
13 dets
16.30 s6itsime taksoga sadamasse, sealt 3h praamis6itu mandrile. Praam oli nagu tavaline Kärdla praam ja tunne enda sees oli sama nukker, nagu alati Hiiumaalt tulles on.
Kui praam kaldale j6udis pidime veidi oma bussi ootama, sest see oli k6ige viimane liikur praamis, mis kaldale sai. Buss oli vägev laiad istmed jne. Kell 22 peatusime uhes bussijaamas, kus meile 6htusööki serveeriti. M6tetu jura aga armas ikka, et midagigi pakuti. Söök oli selline tavaline söökla toit, ei maitset ei nägu.
Bussis6it v6is jätkuda. Vaatasime terve tee filme. Lohe tatoveeringuga tudruku uus varsioon tekitas vastakaid tundeid. Originaal meeldib vist mulle rohkem..
Bangkoki j6udsime hommikul 6.30 saime kohe takso ja tegime tiiru linnas. Peale seda saime veel 3 tundi lennujaamas passida ja l6puks karja lärmakate venelastega check-ini sabas oodata. Otsa siis veel 10h lennureis, kus ka magada polnud mahti vaatasime filme ja nautisime lennukisööke. Päriselt ka! jumala head söögid olid v6i siis me olime lihtsalt näljased ;D
Moskvasse j6udsime 6htul seitsme ajal, k6igil töötajatel oli hämming, et selline lend tuli ja et pool lennukist kuskile edasi veel plaanib s6ita nii, et saime m6nusalt oodata. Kell 23 kerisime end l6puks lennujaama p6randale vaibale kerra ja magasime norsates hommikuni. Nii hea, et Heikki lastele ostetud kiigu käsipagasisse pani. Laotasin selle tekiks peale ja polnud uldsegi kulm. Kuigi ninaots oli teki alt väljas ja konditsioneerist sain korraliku nohu. Ärkasime 8 ajal ja 11 läheb lend KOJU.


Ma ei kahetse uhtegi asja. Reis oli supper ja kindlasti just tänu k6igile nende viperustele. Ma ei plaani ka järgmine kord naastes uhtegi asja ette bookida ja ule pakkida ega miskit. Lihtsalt ole ja naudi , sest elul Sulle nii palju varuks.

Lihtsalt ja labaselt oma reisist vol 5

Eile olime niisama ärkasime alles kell 15 kohaliku aja järgi ja veetsime päeva kodubaaris kokteilitades ja chillides. Ohtul oli plaan peole ka minna aga uldse ei viitsinud.
Tänaseks orgunnisime safari tripi poole päevase ja see tähendas, et pidime 8.30 valmis olema.
Safari toimus uhes resordis siin lähedal. Soitsime bussiga letti, soime röstsaia moosiga ja joime kohvi. Peale mida saime kahekaupa elevantide selga ronida, see oli ikka päris creepy, kuskilt kinni hoida pole ja tuubid juhivad nad djunglisse mööda kunkaid ja kivisid. Lopuks peatusime uhe pisikese kose juures ja tegime pilte elevantide seljas. Elevandid pritsisid meid ja ennast veega. Hea, et kaamerad olid kohalike käes, kes siis eemalt meid pildistasid.
Veel oli seal uks pisike 4 kuune ahvibeebi Milky, kelle ema oli surma saanud tegime temaga miljon pilti. Milky uuris mu juukseid ja näppis mu suud ja silmi ja piilus ninaaukudesse ja korva taha.

Lopuks sättis end mu tisside vahele magama ja hakkas nutma kui teda käest panna uritasin. Omanikul oli uks suurem ahv ka, kes oli kuri hammustas ja j6i cocat koguaeg:
Elevandid tegid veel trikke, mängisid suupilli ja farmi omanik rääkis, kust ta nad ostis ja palju nad maksavad ja kui palju maksab elevantide ulevalpidamine. Näiteks ta tellib uhes kuus 4 suurt autokastitäit banaane ja see maksab 10000bahti kast.

Siis läksime koske vaatama, pidime selleks ropult ronima mööda kivist seina ja metsa teed. No ikka nii, et veremaitse suus. Poole peal olin valmis loobuma aga siis motlesin, et krt lastega ma ei roniks iial sinna. Ma pean seda tegema! Ja tegingi. Korgel mäe otsas oli kosk tekitanud pisikese basseini, kus me koik kulma vette huppasime ja kose all pilti tegime. Imeline! Ukski pilt ei suudaks seda tunnet edasi anda, kui jouad higist tilkuvana ja veremaitse suus mäkke ja huppad kulma ja värskesse vette. Lased kosel oma selga masseerida. Täiesti ulev6lli. Alla tulek oli muidugi veel hullem, rippusime väätide kuljes ja uritasime kuidagi alla kelgutada. Tee peal leidsin uhe seene ka ;D
All pakuti meile suurepärast l6unasööki ja jooke ja saime veel Milky¨t musitada ja nunnutada. Siis läksid k6ik edasi Malibu randa aga me ei viitsinud, palusime end bussijuhil hotelli viia aga vana eksis ära ja tegi meile 40 mindise ekskursiooni, kuni l6puks Heikki lihtsalt talle k6rvale istus gps'iga ja ta 6igesse kohta juhatas.
Bungalode juurde j6udes oli Pot, meile rollerid orgunninud. Ma pole kunagi varem rolleriga s6itnud. Väga väga äge oli! Kihutasime ringi vasakpoolses liikluses ja tegime saarele ringi peale. Heikki oli vist ullatunud, et ma liigun ja isegi kihutan ja utles Scottile, et ma s6idan "like a crazy MAN". Oli see kompliment v6i mitte, seda ma ei tea.
Käisin veel m6nes väikeses poes ja ostsin Uneinglisse riideid ja tulime oma rannabaari ära.
Napilt j6udsime oma bungalo juurde, kui parkides jäi mul gaas sisse ja oleksin napilt bungalo trepist ules soitnud - täiesti soe naine ;D
Nuud istume oma tuulises rannas Bernie ja Heikkiga ja ootame ohtusööki. Scott sai kuskil kulma ja läks magama.
Homseks orgunnisime endale sukeldumisreisi, ma teen k6igepealt 6ppuse basseinis ja siis 2 suklet Heikkiga ookeanis. Eks näis kuidas läheb.
Kell on 19.00 ja plaanin l6puks oma esimese breezeri teha. Tavaliselt oleme uhe juba hommikusöögi korvale votnud aga täna tahtsime korralikud olla - nagu näha ei 6nnestunud siiski ;D

Lihtsalt ja labaselt oma reisist vol 4

Meenus, et ma ei kirjutanudki sellest taiboksi vaatamisest midagi. Meie maja omanik, organiseeris meile takso ja kohad siseringis. Ponev värk - ikkagi taiboks Taimaal.
Kohale joudes juhatatigi meid kohe siseringi, votsime endale joogid ja jäime ponevusega algust ootama. Uritust kommenteeris uks dj, kes on 30 aastat sel alal tootanud. Väga muheda jutuga vana.
Kui aga voistlus avatuks kuulutati hakkas mul sees keerama - esimese raundi tegid 8 aastased poisid. Lopuks hakkas mul nii paha, et pisaratega voideldes läksime Berniega selle matsi lopuni välja saalist.
Naastes aga olid juba täiskasvanud platsis, Tegid ikka ilusat tööd küll. Valged võitsid enamus matsidest. Ringis käisid sakslane, rootslane (suur ja paks neegermees), prantslane ja itaallane.
Tegime osadega koos pilti ka. Siseringis on ikka äge vaadata. verd ja higi lendab jne.


Päris jälk aga samas väga äge ka. Tunded olid ulevad ja rootslase voidu ule, mis saabus uhe rusikahoobiga oli eriti hea meel, kargasime nagu segased ja röökisime täiest korist.
Siis organiseeriti meid hotelli tagasi, kus selgus, et korval rannal on suur rannapidu. Muidugi läksime kohe, tantsisime nii, et jalad haiged. Tutvusin uhe vene kutiga aga kuna ma isegi eesti keelt enam ei räägi väga siis tegime nii, et tema rääkis vene keeles ja mina vastasin inglise keeles.

Lihtsalt ja labaselt oma reisist vol 3

Läksime täna randa ja tutvusime kohe rootsí kuttidega. Rand on imeline - meri helesinine ja liiv valge ja pehme. Kui saaks siis laseks lapsed lihtsalt järgi saata ja jääks siia. Rootslasi on siin muide palju ja aussisid ka.
Veidi aja pärast tutvusime Rootsi päritoluga Usa laevakaptenit ja tema Ungari pruuti. Väga väga lahedad inimesed, kes on koikjal maailmas käinud. Scott on selline kapten keda palgatakse rikaste inimeste jahte juhtima Bon Jovi, cathine zeta jones jne jne.
Ulikovasid jutte oleme kuulnud, tuup on konkreetselt nagu kuskilt filmist välja hupanud ja meenutab mulle george clooney't jajaaa mina ja minu vanad mehed aga no ta näeb toesti super välja oma vanuse kohta ;D
Meil oli vaja minna raha vahetama, aga S utles, et lähe kuskile ja maksis terve päeva meie söökiide ja jookide eest ja ei lubanud tagasi maksta.
Nendega oleme nuud mitu päeva hänginud uks ohtu käisime korval platsil rannapeol huppasime riietega basseini ja tantsisime nagu segased. Lihtsalt supper äge.
Eile oli FullMoonFestival meie bungalo omanik maalis meile koigile kehamaalingud helenavate värvidega ja sebis taksod ja koik. Uldse tohutult tegeleb, et koik onnelikud ja rahul oleks. Tegime siis oma resordi rahvaga, kellele ta koigile kehamaalingud oli teinud enda käe peale kirja "POT" see on meie omaniku nimi ja kui pildi tegemise aeg oli siis näitasime talle, et koigil 30 inimesel on tema nimi käel. Tüüp huppas rõõmust ja oli pisar silmas ;)

Peol oli tuhandeid inimesi enemik rootslased ja britid ja sakslased kellega me tutvusime. Kohalikke oli ka palju. Mulle see pidu ei meeldinud rahvast oli tohutult, valgustus oli kehva, pudelid ja klaasikillud katsid randa, mehed kusesid ookeanisse jne jne. Suht kiirelt lasime varvast sealt. Tulime hotelli ja kiikusime vorkkiiges ja rääkisime juttu, mingi hetk olin magama jäänud.. pole ka ime monus tuule iil, soe ohk, mugav kiik ja muidugi rummikoks ;D
Täna poeme pohmelli ja lebotame rannas. Ohtul vist BackJardi peole ka, see on FullMooni aftekas. Homme tahaks elevantidega soitma minna ja ahve vaatama.
Kas ma juba seda rääkisin kui IMELISED siin söögid ja joogid on?


Lihtsalt vota menüüst mida tahad ja KOIK on super hea! Never seen that before. Seoses enamus ajast Scotti ja Bernadettega olemist olen juba inglise keeles motlema ka hakanud nii, et ärge pange tähele kui ma vahepeal ei suuda eesti keelset vastet leida monele sonale. Sellepärast ka blogin, et muidu uldse eesti keelt ei räägi. Heikkiga ka enamasti inglise keeles, sest nii nome on kui oled seltskonnas ja siis uhed hakkavad omavahel vooras keeles rääkima. Mul endal on alati siis tunne, et räägitakse minust ;D

Lihtsalt ja labaselt oma reisist vol 2

Bussisoit oli absoluutselt manjakaalne. Jäin kogemata magama ja ärkasin selle peale, et lendasin peaga lakke. Konkreetselt täielik egiptus ;D
Lopuks joudsime vahepeatusesse, kus saime suua ja laevapiletid ja karja Aussidest buddysid. 8 gei meest ja uhe ilusa poisi, kel kaaslaseks 6x ropuma suuga tudruk kui meie. 21 aastane, esimest korda kodust ära seeni hommikusoogiks soov Aussi girl.

Kirju seltskond aga tänu neile olid järgmised 6h talutavad. Väga pikk ja naljakas reis, koigi esimene päikeseloojang ookeanisse. Koh PaGnan'ile joudes unistasin ainult kotile saamisest - olime bungalo ette bronninud. Mis oli räme viga. Meile vastu tulnud juht tahtis, et me auto kasti istuks. tavaline kastiauto ja, et huppa peale. Kuna ma olin piisavalt nende soidustiili näinud siis no thanks, esimene auk ja olen ule parda. Utlesin, et sorry, mul on kodus lapsed ja selliste trikkidega ma nous pole. Kutsuti uus auto ja meid istutati juhi korvale. Soit päraporgusse vois alata. Teed sinna ei viinudki. Vesi oli tee väidetavalt minema uhunud. Juht kuulas täie lauluga Rihannad ja röökis kaasa. Kohale joudes oeldi, et oodake siin kuskil.
Hakkasin muidugi lärmama, et oleme 13h juba bussiga ja laevaga loksunud ja ma tahan nuud kohe oma tuba. Saimegi. Saime bungalo junglis, kuhu ei viinud teed, mis oli korgel mäe kuljes. Aga tuba oli ok. olime ette bronninud 4 ööd - viga. Kuidas sealt linna ja peole saab? Ei saagi. Iga valge iniene seal "resordis" hakkas lamenti looma ja otsima voimalust ära minna. Taksot aga sinna ei tulnud, kui just omanik ei kutsu, nett oli tasuline, refundi pole. Paljud otsustasid jääda, ka meie esialgu aga peale ohtusööki suvenes tahtmine sealt oudusfilmist pogeneda. Omanik (valge) ähvardas meid politseiga jne aga lahkusime, votsime oma kaks seljakoti ja kompisime kottpimedas mäest ules. Ma ei teagi kaua me kondisime vast 3km umbes enne, kui joudsime lopuks peateele. Kottpime ja mitte uhtegi autot - konnime edasi. Paar rollerit aga nende peale ju ei hääleta. Lopuks nägime kauguses tulesid, mingi muhe rasta baar. Omanik monusalt kivisse tommanud end juba ja rooli ei hakanud istuma, et meid linna viia ;D kondisime edasi moni km.
Lopuks möödus meist takso, kes meid peale vottis. Me oleks iga hinda maksnud, ta vottis meilt 400 (10 eur), et meid 20km eemal olevasse linna viia. Meil endil GPS ja teadsime kuhu minna tahame. Taksojuht oli hämmingus ja uuris, et kuidas me sellisesse shitalepikusse uldse sattusme. Tee peal nägime meile juba tuttavaid Aussi tudrukuid, kes utlesid, et nende bungalo on imeline ja soovitasid, meil uurida, kas meile vaba maja on. Ei olnud. Soovitati korvalt kusida. Korval alal oli omanik joint näppus ja kansa hais ulepea. Koik olevat fully booked. Kompisime edasi. Vahepeal nägime lehma ka ;D
Leidsime uue taksojuhi, kes tegi uhe kone ja lubas meid viia tasuta!! Kohale joudes olime juba enne maja nägemata nous. Kohe vee ligidal. Bungalo ise ulilux, valged linad, konditsioneer jne jne. 1200 bahti öö. 30 euri, kallis aga me olime liiga väsinud et kaubelda ja elamine on toesti seda raha väärt.

Viskasime kotid nurka ja end vooditele. Täielik unistus! Ideaalne.
Ei raatsinud magama minnagi. Selles külas oli parasjagu laat ja kontserdid, läksime sinna jalutama. Ostsime laadalt maasikaid - soolaga! Väga omapärane aga seda palju suua ei suuda.
Tahtsime ka uhed joogid teha baaris aga peale 20 minti ootamist lahkusime korval baari, veel 15 minti hiljem kui me juba oma mojjitosid limpsisime tuli korvalt baari teenindaja meile jooki tooma - saatsime ta pikalt.
Baaris istumine muutus kiirelt igavaks, olime ju täna istunud juba küll. Votsime 2 õllet näppu ja jalutasime tänavatpidi edasi. Nägime palju proste ja muud kirjut. Varsti peatus meie juures takso, kellelt uurisime, et kas siin moni rannapidu ka täna on. Ei ole aga jungli pidu on. Siis meenus ka endale, et enne fullmoon party¨t on siin ka "jungle experience" peale meie endi jungli seikluseid juba täna tekkis korra mote, et äkki ikka ei lähe aga paremat ka teha polnud ja kui juba taksojuhi raadiost hakkas monusat psy trance¨i tulema läks meeleolu ulevaks. Kohale joudes vajus karp lahti - absoluutne imedemaa! In the middle of nowhere.. Keset metsa. Inimesed helendavad, dekkod helendavad, jooke serveeritakse liivakasti ämbrites ja kolab ainult ulihea muusika. Tahtsime sellest osa saada! Supper supper pidu tantsisime, kuni peo lopuni non stop.
Tutvusime karja sakslastega, uks neist oli ise ka psy dj. Muljetasime veidi ja otsisime endale takso. Taksos oli juba ees 3 meest - iisraelist. 2 kohalikku ja 1 venelane, hiljem selgus, et siiski ungarlane. Saime kohe jutule ja muljetasime kuni hotellini.
Lopuks saime ka magama ja ärkasime alles kell 11.30 nuud peaks randa ka lopuks minema ja end korralikult grillima. Homme läheme fullmoon peole, see toimub ainult täiskuu ööl ja rannas.
Ärkasime hommikul sellises "nõmedas kohas" (jõudsime nii hilja öösel, et õue ei näinud)

Lihtsalt ja labaselt oma reisist vol1

Sõidame täna päev otsa bussiga ja laevaga, et Kophagan'ile minna. Praegu on paras aeg natuke reisi jäädvustada. Kirjavead on sees, sest kirjutan loksuvas bussis ja tabletil pole eestikeelset klaviatuuri.
Koik sai alguse sellest, et me tahtsime sooja. Pole ka miskit imestada meie talvede juures eks. Kuna veebruaris väga kuskil soe pole siis pidime nii kaugele soitma. Tai's on meil mitmed sõbrad ja sugulased käinud ja kõïk hullult kiidavad ja tulevad alati tagasi siia. Ainus takitsus oli see, et lapsi ei taha kaasavõẗta - liiga pikk lennureis ja tahaks kahekesi ka olla vahelduseks. Ette rutates võin öelda, et lastega oleks see toesti liig, mis liig olnud. Kui nad suuremad oleks siis kull aga praeguses vanuses mitte.
Tallinnas oli koik lill, tegime lennujaamas väikese veini ja helistasime veel sopradele ja chillisime niisama. Söit Moskvasse kulges ka muretult, Moskva lennujaamas oli wifit ja sõbralikud näod. Ooteaeg moodus kiirelt kodust kaasa toodud pirukate ja kohaliku veskimehe õllega.
Tai lennukisse astudes olin väga üllatunud, et nii suur ja korralik lennuk.

Lauki hirmutas mu oma "pane soojad riided, lennukis on külm" jutuga veidi ära. Hoopis väga soe oli ja vaatasime kogu reis filme ja kuulasin mussi. Igaluhel oli istme sees tv, kust siis valisid mussi ja filme, ja valik oli üllatavalt hea.
Magada ei viitsinudki enne kui vahetult, enne loppu tegin tunnise une.
Lennukist välja tulles saime kohe näha, et ega meid vist väga ei oodata - ilm hall ja ainsad positiivsed kujud olid meiega koos lennukist väljunud turistid.
Läksime pagasit otsima.

Enne veel tuli täita immigratsiooni kaart, mille leidsime räuskavate venelaste järgi kohe ules. No on ikka hääled, tohutu lärm, kus iganes ka on.
Täita me seda ei saanud sest polnud pastakaid nii palju. Lopuks uks vene naine laenas enda pastakat, selgus et meil on siiski vaja mingit aadressi. Kuna meil seda pole siis arvati, et pole vast ka hullu. Läksime siis viisat vormistama. Selle jaoks on tarvis 1000 bahti ja fotot endast, mida meil polnud. Seda sai korval boksid teha, 200 bahti eest [veebikaameraga pildistati). Saime oma viisataotluse kätte ja astusime check'i letti. Need olid ka erinevad fast lane 1400 ja tavaline 1000. Meil kiiret polnud läksime odavamasse. tolli mutt tombas kohe vile ules, et meil aadressi pole kohalikku. Motlesime siis, et ah lähme kusime mone venelase käest nende hotelli aadressi ja äkki läheb läbi. Kui ei lähe siis teeme kuskile bronni. Meie lärmikud olid kohe nous ja ullataval kombel see toimis ning saime tollist läbi aga need samad venelased ei saanud - dunnou miks aga igatahes oli neil ka jupp tegu, et tulema saada
Kappasime siis passikontrollist läbi ja oma kotti otsima. Sellega läks koik muretult onneks. Mul oli selline lugu, et panin Tallinnas autos madalad kingad jalga ja jooksin lennukale. Kuna kingad olid kunstnahast said nad shoki ja viskasid naha maha. Pm olin Tais kotti oodates juba sukkades ja "kingad" ainult laperdasid kaasa ;D
Sukad jalast, plätud varba otsa ja elu Tais vois alata. Kuhu edasi?
Bangkok'i ei jää ju ikka ranna poole. Kohalikku lendu, mis meid kohe Krabile viiks polnud esimene variant alles ohtul kell 19- väga ei viitsinud oodata, kell oli 10 alles ja pikk söit seljataga. Tulime esimese odvaima lennukiga Phuketti, piletid maksid 2650 bahti nägu. Lennuk oli nagu tavaline Ryanair, väljalend hilines täiega aga see juhtus ka Moskvas nii, et ei põdenud sellepärast. Tunnike siia-sinna polnud enam vahet. Phuketis ootasime jubekaua oma kotti aga ilm oli juba parem ja tuju hakkas looma.
Lennujaama ees ei suutnud me otsustada kuhu edasi minna, kas kohe saartele voi ennem kuskile peole - valisme peo ja Pattong beachi. Lennukalt viidi meid sinna 150 bahti nägu ca tunnike sõitu. Tee peal määriti meile ka odav hotell kohe rannas pähe, kuna me polnud uldse maganud ja suht kopp oli juba ees rändamisest siis votsime vastu 10 euri tuba ja kohe rannas. Voodi on olemas ja wc/dush ka rohkem pole vajagi. Hotell oli loomulikult täielik käkk aga ajas asja ära. Üleväsimusest, ei suutnud magama minna läksime hoopis randa sööma, jalutama ja ujuma.







Söök on siin absoluutselt imeline, isegi surnud roti nögemine vahetult enne ei ajanud isu ära - jälk eks ;D
Tegelikult nägime usna kiirelt, et ega siin väga vahet pole kas Egiptus, Montenegro voi Tai - sama jama koikjal. Tai erinevus neist on, et siia soit on kallim, siin on valge liiv ja pakutakse kohalikku sööki ja puuvilju rohkem. Friikaid ja muud pläusi on vähem. Samas rahvas on sama tuutu, kui egiptuses eriti tänavamuujad.
Saime ka veidi shopata, tutvusin uhe kohaliku noore disaineriga - väga lahe tudruk ja tema toid toin kaasa ka. Sättisime end peale shopingut "kodu" lähedale rannabaari maha ja votsime esimesed värvilised joogid ligi.



Tutvusime kohe ühe autraalia naise ja inglise mehega, kes on abielus (et mehel oleks elamisluba) ja elavad Aussis. Eestist polnud nad loomulikult muhvigi kuulnud. Traumeerisime neid siis oma külmakraadide, skype ja e-riigi jutuga, natuke pilte loodusest lisaks ja nad olid pahviks löödud - tahavad kulla tulla ;)
Tipsutasime ja naersime nendega kella kümneni ja läksime oma fancy'sse hotelli kivist voodisse magama, mis muide oli väga mugav.


Häirisid ainult mõned sääsed. Hommikul tegin miljon dollari sviidist aknast ka pilti - kift vaade või mis:


JA nuud siis Koh Pa Khan'ile 10h soitu. Kaaslaseks 2 hollandlast ja 2 mr hangoverit eiteakust ;D

Kutid on rootsist, pohmaka hais bussis tapab + mul on siia tulemisest saadik jalad täiesti paistes, pahkluud pole nähagi ;(