Ükskord oli mul 4 ööpäeva 4 last :)

Jah just nii see oli. Sõbrannal oli hoidjat vaja ja mõtlesin, et mis siis ikka - enam hullemaks vast minna ei saa. Freya viimase aja jonnituurid saavad ehk leevendustki suuremas seltskonnas.

Nii ma siis elasin üksikema elu 4 ööpäeva 4 lapsega. Vanim oli 8 aastane poiss, siis üks 4 aastane poiss, 2 aastane printsess herneteral ja 1 aastane röövel-kaskadöör.

Täna kui 2 on tagasi koju saadetud ja 2 isiklikku on magama sätitud löön veelkord rusikaga vastu rinda ja ütlen, et kurat on ikka vägev küll nii suure pere ema olla. N ende päevade jooksul polnud mitte ühtegi draamat. Freya paar korda üritas aga üldiselt mängisid lapsed koguaeg koos või käisid õues ja mul oli lausa IGAV. Kui ma poleks pidanud Gleni eest koguaeg asju kõrgemale tõstma või oma kurguhädadega maadlema siis oleks vist igavusest saba andnud.

Ja siis ma mõtlesin, et - ossa! Varsti mul ongi selline elu. Kõik on juba nii suured ja toimekad, et mina pean end nende päeva mahutama mitte vastupidi. Pean hakkama meelde tuletama, et sööma oleks ka vaja tulla ja, et kellaaeg on nii hiline, et peaks pessu-tuttu sättima.

Ühel öösel oli Heikki ka meiega. Tuli sel ajal kui Gleni juba magama hakkasin panema. Nõks hiljem läksid suuremad ka ja siis hakkas meie aeg. Heikki oli sushit toonud ja tegi meile Jamie

maasika šhampat:

Istusime terrassil, sõime, tipsutasime ja rääkisime elust-olust-tulevikust ja unistustest. Vahel on ikka päris hirmus kui head sõbrad me oleme aga samal ajal nii mõnus ka :)

Päevakorda tekkis jälle linnast välja kolimine ja no ei suuda otsustada. Samas eks elu on näidanud, et õiged asjad tulevad ise meieni. Just siis kui on selleks õige aeg.

Jaanid siin ja seal

Tänavune jaanipäev möödus meil tudukates ja koduseinte vahel. Glenil on tugev angiin ja minul oli algav angiin aga sain õnneks vist sabast kinni. G-mees aga vajab antibiootikumi ravi. Tõenäoliselt viirus. Ausaltöeldes ma ei teadnudki, et see on nakkushaigus. Olen alati arvanud, et see on tavaline külmetushaigus. Inimene õpib kogu elu..

Freya on vanaemaga tädil ja tädilastel külas ja Heikki on töökaaslastega Sakus. Nii me siis Gleniga kahekesi oleskleme ja laiskleme terve päeva. On ikka nõme aeg haige olemiseks. Õnneks vähemalt ilm soosib haige olemist - las kallab!! Tegelikult olid meil suured plaanid tehtud, et lapsed lähevad ämma juurde ja ise sõidame pikaks nädalavahetuseks linnast minema.. Hiiumaale sõpradele külla ja niisama romantikat tegema. Aga noh, eks siis mõni teine homme..

Lisan pilte eelmise aasta jaanipäevalt ka. Glen oli just sündinud pisike mugul ja Freya oli nii väike. Seltskond oli vägev, ilm oli super - nagu ikka Hiiumaal :)

Naistejutud = Lastejutud?

Viimasel ajal on hästi teravalt olnud teemaks see, et kui palju väljaspool kodu peaks/võiks naised oma lastest ja nendega seonduvast rääkima.

Eile nägin isegi mingit lõiku Saladuste saadet, kus ka sellest jutt käis. Kanastumisest siis.

Hakkasin mõtlema, et huvitav kui kana mina olen?

Mulle meeldib oma lastest rääkida - kõigist kolmest. Ma olengi selline heietaja. Räägin väga palju Miast ja elust sel ajal ja mõtetest, mis peas keerlesid. Räägin palju pärdikute arengust ja tegemistest. No ja kui seltskonnas on kari naisi, kes kõik/enamus on emad siis läheb paratamatult jutt ühel hetkel laste peale. Meest kiidan/kirun ka.

Lastetutele inimestele käib see tõenäoliselt täiega kauna. No, et oleme ju väljas ja peaks nautima ja olema aga Sina räägid ainult oma perest.

Samas, kui minu igapäeva elu tiirlebki ainult minu pere ümber, mul pole mingeid erilisi hobisid. Teen natuke ehteid ja muud nokitsemist oma Uneinglis aga 90% olengi lihtsalt Ema.

Enamik üritusi on meil ka sellised kuhu võetakse ka lapsed kaasa. Kui on soov kauem õues olla ja veinitada siis eramajas elavate sõprade juures on seda eriti mugav teha - lapsed magama ja ise siis saamegi olla ja pläkutada.

Klubisse satume iga aasta järjest harvem - ei tõmba nagu. Meil on kodus palju parem muss ja kuna elu on kiire ja sõpru näeb harva siis ei viitsi klubis enda häält ära karjuda. Palju mõnusam on kellelegi külla minna, teha midagi head süüa, veini juua. Enamikel on samavanad lapsed ka siis need toimetavad juba omaette. Olgem ausad, ega neid lapsehoidjaid pole ka kuskilt varnast võtta, et saaks ilma pättideta kuskile.

Millest me siis sõpradega räägime? Ikka oma eludest. Lastest, meestest, tööst, hobidest ja siis veel lastest. Meestel nimekiri on umbes selline : Töö, töö, hobi, lapsed, naised, ilm :))

Ja nüüd kõige hullem osa - ma olen 25 ja ma ei mäleta, millest siis räägivad need inimesed, kellel peret pole. Mis on see vägev jututeema mille kõrval tunduvad laste jutud igavad kanatsemised?

Eelmine lahe pidu? Uus boyfriend? Töö? Kas tööst rääkimine pole nagu lastest rääkimine?

Ühesõnaga palju toredaid mõtteid ja dilemma - Kas ma olen igavaks/kanaks muutunud?