Viimasel ajal on hästi teravalt olnud teemaks see, et kui palju väljaspool kodu peaks/võiks naised oma lastest ja nendega seonduvast rääkima.
Eile nägin isegi mingit lõiku Saladuste saadet, kus ka sellest jutt käis. Kanastumisest siis.
Hakkasin mõtlema, et huvitav kui kana mina olen?
Mulle meeldib oma lastest rääkida - kõigist kolmest. Ma olengi selline heietaja. Räägin väga palju Miast ja elust sel ajal ja mõtetest, mis peas keerlesid. Räägin palju pärdikute arengust ja tegemistest. No ja kui seltskonnas on kari naisi, kes kõik/enamus on emad siis läheb paratamatult jutt ühel hetkel laste peale. Meest kiidan/kirun ka.
Lastetutele inimestele käib see tõenäoliselt täiega kauna. No, et oleme ju väljas ja peaks nautima ja olema aga Sina räägid ainult oma perest.
Samas, kui minu igapäeva elu tiirlebki ainult minu pere ümber, mul pole mingeid erilisi hobisid. Teen natuke ehteid ja muud nokitsemist oma Uneinglis aga 90% olengi lihtsalt Ema.
Enamik üritusi on meil ka sellised kuhu võetakse ka lapsed kaasa. Kui on soov kauem õues olla ja veinitada siis eramajas elavate sõprade juures on seda eriti mugav teha - lapsed magama ja ise siis saamegi olla ja pläkutada.
Klubisse satume iga aasta järjest harvem - ei tõmba nagu. Meil on kodus palju parem muss ja kuna elu on kiire ja sõpru näeb harva siis ei viitsi klubis enda häält ära karjuda. Palju mõnusam on kellelegi külla minna, teha midagi head süüa, veini juua. Enamikel on samavanad lapsed ka siis need toimetavad juba omaette. Olgem ausad, ega neid lapsehoidjaid pole ka kuskilt varnast võtta, et saaks ilma pättideta kuskile.
Millest me siis sõpradega räägime? Ikka oma eludest. Lastest, meestest, tööst, hobidest ja siis veel lastest. Meestel nimekiri on umbes selline : Töö, töö, hobi, lapsed, naised, ilm :))
Ja nüüd kõige hullem osa - ma olen 25 ja ma ei mäleta, millest siis räägivad need inimesed, kellel peret pole. Mis on see vägev jututeema mille kõrval tunduvad laste jutud igavad kanatsemised?
Eelmine lahe pidu? Uus boyfriend? Töö? Kas tööst rääkimine pole nagu lastest rääkimine?
Ühesõnaga palju toredaid mõtteid ja dilemma - Kas ma olen igavaks/kanaks muutunud?
3 comments:
Liisu, tead me oleme emad ja usu mind et kui me ei räägiks oma lastest ja perest oleksime imelik et me ei räägi, aga kui räägime siis oleme tüütud. Nokk kinni ,saba lahti. Ma olen 19 ja mu elu tiirleb minu kahe võrratu inimese ümber, tänu kellele olen ma just see kes tänasel päeval olen.
Tead, rääkimisel ja rääkimisel on vahe. Mõni oskab seda teha nii, et kuulad huviga hoolimata sellest, et endal lapsi pole, teise puhul tahaks appi karjuda.
Pealegi - on ikka väga suur vahe, kas sa räägid lastest, mehest, reisidest, ilmast, lastest jne. Või räägid lastest, lastest, lastest ja lastest.
Mina olen kommenteerija môrraga väga nôus. Kôik sôltub sellest, kuidas rääkida. Môni räägib nii, et tore on kuulata ja isegi sôna sekka öelda, teien aga nii, et tahaks ära joosta. Mul on siin kolleege igas eas ja igasuguste lastega!
Post a Comment