Gleni 1 aasta sünnipäevaga tuli mõnus nostalgia peale. 30.sept
Öösel saan sõnumi – Naabrid said tütre! Kuna terve öö näen ainult beebisid unes siis ei saa ma aru kas see oli uni või päriselt. Hommikul sokutan lapse, kes sel hommikul laseb meil meeldivalt kaua magada Heikkile kaissu aga tema ei mõtlegi ärgata! Oi jobu, võtan lapse panen mängunurka mängima ja lähen testile.
Jõuan veel mõelda, et „äh ma ei tahagi rase olla kui Heikki igal hommikul sisse magab ja ma nii vara ärkama pean ja veel kahe mudilasega!“
Tavalised protseduurid, test jääb minust vannituppa. Freyale kuiv mässu. Siis ring vannituppa –Opppaa 2 tugevat triipu! Õnnestuski?!! Ühes käes test, teises laps poeme Heikkile kaissu.
Lapse käest telefoniga vastu pead ja minu käest test kahe triibuga – ja ta ärkabki, unine aga õnnelik.
Minu tunded on kirjud: „Jälle paks“, „Me saame BEEEEBI“, „minu perekond..“ „Kellele ma rääkida võiks?“
Esimene teade läheb mu arstile. Saadan talle päikeselise meili, küsides aega tema tihedasse graafikusse!
Raseduskalkulaator räägib, et jooksmas 5’s nädal – mõnus!
Esimene kõne.. emale? Ämmale? Eip Mirrule ja siis Evele ja siis ema ja tädi. Oma emale ja töökaaslastele tahab Heikki ise rääkida peale arstil käiku.
Ja nüüd istun siin, vaatan oma roosat lokilammast ja mõtlen, et „Tal ju oligi kõik need nädalad õigus!“ Freya käis tervelt 2 nädalat ringi, iga teine sõna „beebi! Emme beeeebi!!“ ja näpuga kõhu peale näitamine käis selle juurde.
Hehe, foorum kihiseb uudiste ootajatest aga ma ei taha veel kapist välja tulla. Valetasin Teile kallikesed, et ma pole rase – vabandust L Aga ma ei julge ennem plakatitega hõisata kui arstil käidud.
Pilt Glenist kõhus ja raseda pilt ka 35 nädalast:
Kahjuks mul Gleni sünnilugu pole. Sellega juhtus üks nõme lugu ja siiani pole viitsinud uuesti trükkida. Lühidalt - arvuti ei armasta mind üldse!
Pilt temast poole tunni vanusena ka.
Meeles on see päev muidugi väga eredalt. See kuidas Glen ei tahtnud vist üldse kõhust välja tulla ja arstid hüppasid mul kõhupeal ja keerutasid ja meelitasid teda, et ta eest ära ei jookseks ja välja tuleks.
Mäletan, et keiser oli jälle räme, keisrist taastumine oli räige.
Mäletan millise pilguga mu mees mind vaatas. Täpselt samasuguse pilguga nagu siis kui olin kinkinud talle tütred.. Missiiiis, et ma olin räigetes valudes ja tige nagu herilane ja paks nagu maakera. Tema hoidis oma poega ja tema silmis olin ma maailma kauneim naine, kes oli teinud talle maailma suurima kingituse :)
Siin Glen 5 päevasena, koju minemist ootamas:
No comments:
Post a Comment