Nii ma siis elasin üksikema elu 4 ööpäeva 4 lapsega. Vanim oli 8 aastane poiss, siis üks 4 aastane poiss, 2 aastane printsess herneteral ja 1 aastane röövel-kaskadöör.
Täna kui 2 on tagasi koju saadetud ja 2 isiklikku on magama sätitud löön veelkord rusikaga vastu rinda ja ütlen, et kurat on ikka vägev küll nii suure pere ema olla. N ende päevade jooksul polnud mitte ühtegi draamat. Freya paar korda üritas aga üldiselt mängisid lapsed koguaeg koos või käisid õues ja mul oli lausa IGAV. Kui ma poleks pidanud Gleni eest koguaeg asju kõrgemale tõstma või oma kurguhädadega maadlema siis oleks vist igavusest saba andnud.
Ja siis ma mõtlesin, et - ossa! Varsti mul ongi selline elu. Kõik on juba nii suured ja toimekad, et mina pean end nende päeva mahutama mitte vastupidi. Pean hakkama meelde tuletama, et sööma oleks ka vaja tulla ja, et kellaaeg on nii hiline, et peaks pessu-tuttu sättima.
Ühel öösel oli Heikki ka meiega. Tuli sel ajal kui Gleni juba magama hakkasin panema. Nõks hiljem läksid suuremad ka ja siis hakkas meie aeg. Heikki oli sushit toonud ja tegi meile Jamie
maasika šhampat:
Istusime terrassil, sõime, tipsutasime ja rääkisime elust-olust-tulevikust ja unistustest. Vahel on ikka päris hirmus kui head sõbrad me oleme aga samal ajal nii mõnus ka :)
Päevakorda tekkis jälle linnast välja kolimine ja no ei suuda otsustada. Samas eks elu on näidanud, et õiged asjad tulevad ise meieni. Just siis kui on selleks õige aeg.
3 comments:
See viimane lause meeldib mulle hullupööra...
Muus osas võid vestelda mu kalli abikaasaga, kellel igal suvel mingi aeg on hoida minu kaks last ja Iirimaa õe kolm tibi, korraga. Ma juba mitu aastat mõtlen, et mul on see tema saadetud lahutuspaberid kusagile kaotsi läinud vist:D
Aga- neli last- see pole üldsegi hull, sest lapsed saavad omavahel väga hästi läbi, kui nad just ei ole kõik absoluutselt ühevanused. (räägib naine, kes pärineb viielapselisest perest ja omab hunniku õdesid ja ühte venda). Ja sina oled nii tubli, et proovisid ja suutsid...Näed- ka nii on väga hästi kõik!
(andeks selle esimese postituse pärast, tuli tahtmine nati muuta :)
Tallinnaga on ilmselt natuke keerulisem, sest sõltumata sellest, kust suunast sa tuled, võtab linna sissesõit talumatult palju aega.
Me nüüd katsetuse korras oleme elanud ca kuu aega maal (35km Tartust). Tuleb tunnistada, et päris ruttu harjub pooletunnise töölesõiduga ära. Ja muidu on supermõnus. Aga lastega tuleb muidugi vaadata, et kool ja lasteaed käepärast oleks. Ei tahaks kogu ülejäänud elu laste autojuhiks olemisele ka pühendada.
Post a Comment