11.08.2010

Eilne õhtu läks hoopis teisiti kui plaanitud. Ei viitsinud sadamalinn Kotori sõita (Freya keeldus lõunaunest see tähendab kindlat jonni + laiskus oli peal) ja otsustasime hoopis grillipeo korraldada. Ajastus oli ideaalne – see oli nagu lahkumispidu naabritele, kuna see oli nende viimane öö Budvas.

Liha, kebabi, vorstikesi,veini, viinamarju,värsket saia kohaliku võidega, „aivarit“ jne jne. Liha sai valmistatud kohaliku tava järgi – kõigepealt grill ja siis marinaad. Kusjuures polnudki nii paha, kui arvata võiks.

Õgisime meeletult ja rääkisime jälle nalju. Miki näitas oma töö pilte. Jap, ma sain teada, millega ta tegeleb. Mina neid pilte kohe heaga ei vaadanud, tahtsin et mu hea isu säiliks. Ta töötab nimelt ma ei teagi kuidas see eestikeeles oleks aga „as a forensics“ Laipu lademes ühesõnaga. Sõja ajal lahendas ta üle 1500 juhtumi. Enne seda pildistas ta moodi siis sporti ja pulmi ka.Muide pulmadega oli kift lugu see, et ta ei võtnud pildistamise-piltide eest raha! Väike konks siiski. Müügiks olid vaid „parimad palad“: Peigmees pulmatordi kõrval ennast unustavalt nina nokkimas, äiapapa võõraste naise perseid krabamas jne. Ma ei taha mõeldagi, mis hinnad neil fotodel olla võisid J Igatahes see Miki on üks lahe säga!

Näitasin neile meie pulmapilte ja mõningaid stuudiokaid ka. Kiitsid väga fotograafide valikut ja imestasid meie maa fototeenuste hinna üle.

Naabrid kinkisid meie perele ühe nende kohaliku artisti cd ja iga teine lause oli, et me peame neile külla tulema J Miki tegi palju pilte ka ja lubas neid maili teel jagada.

Lobisesime, vaatasime pilte, kuulasime Eesti ja kohalikke lugusid poole ööni. Lapsed magasid nagu nukud, Glen isegi ei köhinud.

Päev nagu ikka algab rannas hängimisega. Läksime seekord teise randa ja seal oli tohutult lapsi ja peresid, isegi paar laste kiiku – see on totaalne haruldus siin.

Päikesega on siin veidrad lood. Tunne on nagu grilliks täiega samas ära pole me kordagi suutnud põleda. Ok Freya ja Heikki kasutavad kreemi aga mina ei kasuta mitte midagi, siiski olen saanud vaid kerge jume. Mine või koju jõudes solaariumisse, muidu sõbrad ei usugi et soojas puhkamas käisime. Ja lubatud 45te kraadi pole ka olnud. Nädalavahetusel lubab +38 see on kõrgeim, mis me siiani näinud oleme.

Kuskil 3 ajal sätime end tavaliselt koju lõunaunele kuna eile oli mingi kamm selle lõunatuduga siis otsustasin kindla peale minna ja peale lõunasööki rannas startisime kohe Bar’i. Sinna on täpselt 1.5h sõitu ja Freya saab end välja puhata selle ajaga autos.

Järjekordne sadamalinn Bar (siit saab muide ekskursioone Itaaliasse osta, selline mõnus päevane šopingtripp laevaga sups kohale ja tagasi)on muidugi totaalne paradiis! Minule offkoors. Erinevalt teistest linnadest, kus käinud oleme on siin tohutult mänguväljakuid, igas kohvikus on mängunurk. Rand on liivane ja jällegi mänguväljakud, ilus promenaad jne. Ja no, mis põhiline – poed!! Siin saan ikka mõnuga šopata. 11 kleiti, mõned suveniirid, üliilus komplekt Freyale (kahetsen, et kahte ei ostnud – Marielile ka aga ehk läheme sinna mõnipäev veel tagasi).

Sööme jälle burksi (no need on ülihead siin!!). Gurmanska pihviga (liha, sibul, juust, peekon) ja kõikide lisadega. Kõik on värske ja valmistatakse Sinu silme all, mitte mingi külmutatud jura.

Siis veel väike peatus jäätise kohvikus. Imehead tordid, erinevad jäätised - lihtsalt üks suur NJÄMM!

Koju jõuame vastu ööd, lapsed on täitsa kutud ja ise ka isegi veinitada ei jaksa.

12.08.2010

Täna me släkime!

Naabrid lahkusid öösel. Kuna sõit on pikk siis tahtsid nad vältida ummikuid ja järjekorda piiril ja lahkusid juba 3 ajal öösel. Nii kahju, et me eile nii hilja jõudsime, ei saanudki korralikult hüvasti jätta L

Nüüd siis släkkerite argipäev: magame kaua, sööme hilja, läheme linna mänguväljakule (et freya saaks end väsitada), lihtsalt lebotame ja ei tee midagi.

Tegelikult kujunes aga päev hoopis nii, et peale kaua magamist otsustasime rannaga pausi teha (pruuniks ju naguinii ei saa). Võtsime tited ja arvuti kaenlasse ja läksime linna mänguväljakule. See oli ropult must ja Freyal oli muidugi lumivalge kleit. Laps oli sillas, et saab laste sekka ja mänguväljakule. Enne polnud nõus lahkuma, kui lõpuks kukkus ja ropult haiget sai. Ime et hambad suhu jäid aga huul on paistes. Kes „tark“ ehitab laste mänguväljaku rauast käsipuude ja trepiastmetega????!! Igatahes ta kukkus trepiastme vastu täiega. Ma ei taha mõeldagi kui roppvalus see oli. Verd tuli mõnuga –lumivalge kleit oli tume hall ja veel verine ka. Laps õnneks rahunes kiirelt ja hambad jäid suhu.

Lõunasöögiks jälle burksid – no ausõna homme sööme midagi muud!! Ja siis tuleb päeva tipphetk – INTERNETT!!

Alati, kui mul on läpakas kaasas siis pole ühtegi netikohvikut või pole aega vms. Aga täna läksime me spetsiaalselt just seda kohvikut otsima.

Facebook mulle, foorum Heikkile, Glen magas ja Freya silkas ringi. Muidugi see nett läks mulle maksma 2.50 Euri. Midagi pead ju ostma ja ma võtsin siis 0.2se mahla Freyale. Nagu vau pergele. Aga nett oli vähemalt hea J

Mõnikümmend minutit internetti ja sätime end koju lõunatudule. Alati on ju „hea“ magada, kui Glen ei lähe üldse vooluga kaasa ja Heikki norskab nii jubedalt, et kõrvad jooksevad virtsavett.

Ja siis kui G viimaks magama jääda suvatseb ja ka mina lõpuks uinun ärkab Freya üles ja tahab, et ma talle kleidi selga paneks, pilti teeks, juua annaks ja autoga sõitma viiks – ulme!

Viskasin Freya ja tema norsikust isa toast välja ja mõtlesin, et magan vähemalt tunnikesegi. Muidugi magan ju kui tüübid lähevad terrassile ja siis kräunuvad seal „Freya ära roni/tee/ole ja Freya röögib lihtsalt nutta!

Ajasin kargu alla ja otsustasin, et läheme täna Kotori. Enne muidugi rahustan oma lapse maha – kommidega. Neid on ta siin palju saanud aga no las tal olla ka puhkus. Kodus ta ju kommi ei saa.

Kotor on äge aga mitte nii äge kui Budva. Pimedas jätab kohati mulje nagu oleksin mõnes õudusfilmis. Vanalinn on ilus aga valgustus on nigel + rahvas kuivatab oma pesu aknal. Sain paar päris head kaadrit rinnahoidjate rivist. Osta pole muhvigi, ausalt öeldes ainus mis meelde jäi oli üks hästi ilus õigeusu kirik, 809 aastast üks kirik, rentsli hais, üks pea 300 eurine kott mida ma endale lubada ei saa.

Kodus kustuvad lapsed taas sekundiga, Heikki valmistub homseks sukeldumiseks, Filip limpsab kokteili ja mina jälle trükin. Peaks vist ka ikka ühe-paar klaasi veini võtma.

Meenus veel, et Freyal on mõned uued sõnad st. Neid on palju aga paar on eriti ägedad (minu arust muidugi). Näiteks kui tunnelisse sõidame siis ütleb ta „Eia peidus!“ (Freya peidus) ja siis „Plip sõbee“ (Filip on sõber) ja „Mina kattan“ (Mina kardan). Freya on üldse üks lahe reisisell, nendega on tohutult fun siin reisil olnud.

Raske pole mitte lastega reisimine vaid kahe mehega koos elamine. Oma mehega olen juba harjunud aga nojah. Ma ei oskagi, midagi nagu välja tuua aga ma pole mingi ühiskas elaja tüüp, mulle kohe ei meeldi kui mul pole piisavalt privaatsust. Jah meil on küll eraldi toad aga siiski.