Nii elu elukene. No kohe üldse pole viitsinud kirjutada aga endal ju ka tore lugeda kunagi.

Esmaspäeval startisime kodust alles üheteist paiku. Heikki jõudis Soome võistlustelt alles ühe paiku ja hommikul siis pakkisime asju. No pakkimise maailmameister olen ma sel aastal kindlasti - nimeta asi, mida ma kaasa EI võtnud! Isegi kaalu haarasin kaasa sest ei taha jälle koju jõudes avastada +5 kg turjal - olen pervert küll ainõu :D

Pakkisime oma elu bussi, mis on super mõnus ja asusime teele. Pärdikud said kohe Rapuntselit telekast. Ette rutates võin öelda, et me oleme tänaseks (5's päev) seda juba oksendamiseni vaadanud. 3-4-5 korda päevas ikka. Meil on teisi plaate ka kaasas aga see on nende lemmik ja no las siis vaatavad.

Tallinnast viis meie tee Pärnusse, kus me oma lapsehoidja(minu õe) peale võtsime ja bussi vett ja bensu tankisime.

Kuskil nelja ajal alles saime liikuma (plaanisime tegelikult, et kuskil 12 ajal hakkame Pärnust minema).

Tee kulges läbi Läti, kus selgus kiirelt, et navi stregib. Kiirelt otsustasime, et otsime neti - laeme kaardid alla ja heikki paneb oma telefoni taha hoopis. Minu peen nuti kahjuks seda teha ei saa, vaid tahab kogu navigeerimise aja netti tabida. Heikki omaga saab nii, et laen kaardid netist telefoni ja muudkui kulgen. telefonide hinnavahe on ca 6000 eeku - kuld! Pigem odav ja osav kui kallis ja nuti?

See motell, kust me neti leidsime oli väljast hästi armas maja. Sisse astudes aga totaalne õuduste motell. Omanik oli ka vingus näoga, kui oma läpparid välja kookisime tuli uurima Heikkilt, et kas plaanime kontori avada. Kift! Lisaks ostsin 3 euriga 200ml mahla :D

Vähemalt said pärdikud natke joosta ja liumäel turnida.

Netist oli abi ja saime liikvele. Ööbisime mõnikümmend km enne Kaunast kuskil parklas - kõik haises. Magama läksime 11 ajal ja ärkasime 7 paiku. Hommikusöök kerre ja sõitma. Tee viis läbi Leedu ja Poola (navi suutis meid tipptunnil Warsavisse juhatada + lõputud teetööd ja kaotasime sellega ca 5 tundi).

Tahtsime ööga üle sõita aga Glen tõmbas tohutu vile üles ja jäime campima 40 kilomeetrit enne Tsehhit. Mingi suvaline mäkki parkla, miskit ei maksnud ja mingi rekka parkis meid hommikuks kinni.

Järgmisel päeval sõitsime ühe vindiga üle 1200km Tsehhi, Austria, Horvaatia. Kiirteed, korralikud, mõnused. Horvaatia poolel tasulised.

Viimane ööbmine oli meil 400km enne sihtkohta Horvaatias. Väga korralik camp. Tõesti super rahul. Õhtul tegi mingi "kohalik" venelane väikest puusatantsu ja saime kõik korralikult dušši all käia. Bussis on ka kõik olemas aga vett niiväga lobistamiseks ei jagu. Nüüd aga avanes võimalus lihtsalt veel pähe tilkuda lasta - mõnus!

Hommikul said lapsed oma kohupiimakreemid ja meie Heleniga tomati-basiiliku-mozarella salatit nautida. Heikki sai kohvi ja suitsu ja laste ülejäägid. Freya ütles, et sellest tuleb küll majja üks suur pahandus, kui issi on pahapoiss ja käib salaja suitsu tegemas ;)

Nüüd oligi nii väha jäänud. Plaanisime Dubrovnikus veel aega veeta aga otsustasime, et teeme seda tagasiteel. Sihtkoht oli ju juba käega katsutav. Montenegrosse jõudes saime piiripeal mögiseda, et meil green card Eestis digitaalne on - jobud. Siin riigis pole kaskod möllud isegi mitte kohustuslikud ja siis hakkab siin põrkama (green card tuleb kindlustusele kaubapeale teadupärast). Monteegros tegime esimese peatuse kohe söögikohas nimega Olypia. nende parkla juurs oli üks mahajäetud hoov ja maja, mille aia peal kasvavasid suured viinamarja kobarad, millega me endid kostitasime. filip oleks kreepsu saanud, kui ta oleks kaasas olnud. Missiis, et viinamarjad on siin riigis nagu meil naadid - rämps taim. asvatatakse selleks, et saaks päikese eest varju. Keegi neid väga ei söö. Filipi põhimõte oligi, et pigem mädanegu ära kui keegi neid võtab. no aga me oleme pätid poisid ja võtsime ja noniii head olid. Pilti ka:

Peale söömist sõitsime sadamasse ja sealt Tivatisse ja Tivatist Budvasse praamiga. Panen pildi eelmise asta praamisõidust ka.