Vahel on kõik nii vahvalt mõnus, et lausa hirmus hakkab.
Ise ka ei tea, miks ma selline foobik olen.
Meil on mingi 2 kuud juba kõik külmetusrohud köögikapil reas. Ma ei saa neid ära panna sest raudselt just siis jäävad pärdikud haigeks.
Ja kui midagi väga vahvat on vist toimumas siis kogemus näitab, et sellest ei tohiks ennem üldse rääkida kui asi käes on, sest muidu need ei juhtugi.
Mis jama sellega on? Karmavõlg?
1 comment:
Mulle tundub ka alati, et kohe kui liiga rahule jään, juhtub jama. Viimase aasta jooksul on vähemalt 3-4 korda juhtunud, et niikui kellelegi piuksatan, et olen Gregoriga päris rahul hetkel ja pole suuremaid jamasid koolis korraldanud, äkki hakkab mõistus pähe tulema, saabub hiljemalt järgmisel päeval klassijuhatajalt meil, "soovin teiega urgentselt vestelda, proua Laarmann..." ja pole veel juhtunud, et mõni õps su selleks välja kutsuks, et kiita, kui tore ja tubli poeg teil ikka on. Kuigi siisnete õpside kiituseks peab ütlema, et nad alati nimetavad ka positiivset, erinevalt meie suurepärasest algklassideõpsist. Ma nüüd siiski lõpetan oma kommentaari teatega, et paar päeva tagasi sain õpetajalt meile teatega, et Gregori käitumine on viimasel ajal oluliselt paranenud. Vaatame, kas tuleb jama?
Post a Comment