Seekord oli eriti tihe graafik ja no nagu ikka kõikjale ei jõudnudki.
Reede hommikul startisime Pärnusse. Kõige nõmedam pikkade väljasõitude puhul lastega on see ulme pakkimine. Ja alati jääb miskit maha!
Aga kõige mõnusam on see, et lapsed magavad terve tee ja me saame lihtsalt pläkutada. Kodus oled kuidagi nii rutiinis sees, et sellist "istume maha ja räägime" aega üldse ei jagu.
Autoga maanteed kammides on aga nii hea kõigest rääkida, planeerida ja unistada. Terve tund kvaliteetaega oma mehega. Lapsevanemad saavad kindlasti aru, millest ma räägin.
Vahepeal ärkavad pärdikud üles siis teeme metsa vahel peatuse ja korjame vanaemale sinililli.
Pärnu tervitab meid suurepärase ilmaga. F saab esimest korda ratta selga ja Glen saab värskeõhu mürgituse - magab 3 tundi jutti õunapuu all, silm ka ei pilgu ja ei mingit kiginat!
Jätame lapsed emale ja käime tiiru linna peal. MaXXXimas kõigepealt. No see on tõenäoliselt kõige mõnusam toidupood Eestis. Nii suur ja lettidel näed igasugu põnevaid asju müügil. Näiteks leidsin kastmete juurest "Aijvars"i ma ei teadnudki, et seda Eestis müüakse.
Taaskord sai purustatud ka müüt, et see on Montenegro oma toodang - hoopis poolakate oma! 1:0 minu kasuks Filip!
Lahkusime sealt hunniku grilli materjalidega. Nõrkemiseni liha ja sauna kõrvale õlut-siidrit.
Surnuaias käisime ka. Mulle meeldib seal Heikkiga kahekesi käia. Pätid on liiga väikesed, et aru saada, mis või kus nad parasjagu on ja siis on see käik lihtsalt nagu mööda minnes läbi hüppamine.
Kahekesi minnes võtame aja maha. Korrastame haua, süütame laternas küünla, puhastame plaadid tolmust, pühime ingli ninalt liiva, räägime Miast ja vanaemast. Kohe hoopis Teine õhk on. Ja sees on nii soe.
Ma ei oska seda isegi kirjeldada. Sees on sellepärast hea tunne, nagu saaksid veel miskit lahkunute jaoks teha. Kuigi tegelikult on kogu see hoolitsus hingepalsamiks ju Sinu enda hingele.. Neid ju enam pole..
Koju jõudes teen veidi müügitööd ja siis võibki chill alata. Isa ja Heikki grillivad, ema ja Helen teevad salatit, lapsed on niisama muhedad. Õhtul saab sauna ka. Isegi pühadejänku on käinud ja liiga palju šokolaadi ja maiustusi toonud.
Freya söök sel päeval ongi ainult kommid ja paar ampsu liha. Sedaon nõus ainult vanaisa taldrikust napsama.
Üldse on vanaisa nii nii kallis. Isegi vetsu ei lubata, enne kui on saanud lubaduse, et vanaisa kohe tagasi tuleb. Vanaisa õpetab rattaga sõitma, aitab kiigule, teeb hoogu. Tihti kõlab: "vanaisa minu kallikene on".
Hommikul tahab esimese asjana vanaisa äratama minna. Käib ümber voodi ja targutab, et "ärka nüüd üles! Õues on ju valge juba eks! Näe puhas särk ka, püksid ka. Tubli poiss, oled juba suur mees!"
Ema tahaks, et me jääksime kauemaks aga me ei jää. Elame ju seal oma perega ühes väikeses toas ja öö on minu jaoks selline, et: Heikki norskab, Freya nagistab/sonib ja Glen ärkab iga natukese aja tagant käunudes. Äratus on kell 5, sest siis on laste arust juba täiesti mõistlik aeg ÕUE minna. No tere tali! Ärkasimegi kell 5 ja kella seitsmeks oli juba hunnik mune värvitud-koksitud.
No comments:
Post a Comment