Kleidiralli

Kleidid on nüüd juba pikemat aega olnud suur osa minu elust. Kes mind juba kauem teavad need mäletavad kindlasti, et pole ma iial väga naiselik tüüp olnud. Mängisin tavaliselt poistega ja riietuski oli pigem poisilik. Teksad ja dressid, sekka mõni üksik seelik aga kleite polnud mul üldse.

No ma pole lihtsalt kleidi tüüp mõtlesin siis. Tihti oli nii, et nägin mõnd ilusat kleiti kellelgi ja kui seda proovisin siis oli ta rinnust kitsas või kui rinnust oli ok siis oli alt täiega lai.

Kleidiusku pöördumisele hakkasin tõsisiselt mõtlema peale laste sündi. Tahame ju kõik olla naiselikud ja ilusad, et näidata kogu maailmale, et missiiis, et mul on 2-3-4 last ma olen ikkagi NAINE!

Nii ma oma tänase tegevuse juurde jõudsingi. Mirru kutsus mind kleite proovima - oli kuskil netis näinud. Vingusin, mis ma vingusin aga kohale ma läksin. Järgmisel hetkel seisin ma keset tuba 5!!! kleiti käes ja ütlesin Heikkile, et vali välja või osta kõik ära mulle. Mina ei suuda, kõik on nii ilusad ja esimest korda elus ma tunnen, et KLEIT sobib ka mulle :) Heikki ei suutnud ka väga valida aga lõpuks valisime 2 kleiti välja.

Mingi aeg hiljem käisime reisil ja kuna minu kleidid olid palju tähelepanu saanud siis tõin ka sealt sarnaseid kleite kaasa.

Ja kui kevad kätte jõudis hakkasin juba kõnesid ja kirju saama, et millal jälle saab.

Täna siis ongi üle nädala toredad kleidirallid.

Minu jaoks on tegelikult emotsionaalselt hästi raske võtta nii palju inimesi oma kodus vastu + mul ju pärdikud ka koguaeg kodus. Käsi-jalgu on tihtipeale puudu on ju vaja lastega ka tegeleda, süüa valmistada, meilidele -kõnedele vastata ja inimesi vastu võtta.

Vahel kui ikka ca 30 naist on läbi jooksnud mu juurest siis viskan küll õhtul jalad seinale ja mõtlen, et vauu milline karussell!!

Halba ei mõtle kunagi, sest 99% nendest naistest, kes mu juurde satuvad on niii päikselised ja toredad ja sõbralikud.

Olen nagu energia vampiir, kes sellest positiivsusest enda ümber tohutult powerit saab.

Ja nendel hetkedel mõtledki, et küll need inimesed on ikka toredad ja head :)

Ükskord oli mul 4 ööpäeva 4 last :)

Jah just nii see oli. Sõbrannal oli hoidjat vaja ja mõtlesin, et mis siis ikka - enam hullemaks vast minna ei saa. Freya viimase aja jonnituurid saavad ehk leevendustki suuremas seltskonnas.

Nii ma siis elasin üksikema elu 4 ööpäeva 4 lapsega. Vanim oli 8 aastane poiss, siis üks 4 aastane poiss, 2 aastane printsess herneteral ja 1 aastane röövel-kaskadöör.

Täna kui 2 on tagasi koju saadetud ja 2 isiklikku on magama sätitud löön veelkord rusikaga vastu rinda ja ütlen, et kurat on ikka vägev küll nii suure pere ema olla. N ende päevade jooksul polnud mitte ühtegi draamat. Freya paar korda üritas aga üldiselt mängisid lapsed koguaeg koos või käisid õues ja mul oli lausa IGAV. Kui ma poleks pidanud Gleni eest koguaeg asju kõrgemale tõstma või oma kurguhädadega maadlema siis oleks vist igavusest saba andnud.

Ja siis ma mõtlesin, et - ossa! Varsti mul ongi selline elu. Kõik on juba nii suured ja toimekad, et mina pean end nende päeva mahutama mitte vastupidi. Pean hakkama meelde tuletama, et sööma oleks ka vaja tulla ja, et kellaaeg on nii hiline, et peaks pessu-tuttu sättima.

Ühel öösel oli Heikki ka meiega. Tuli sel ajal kui Gleni juba magama hakkasin panema. Nõks hiljem läksid suuremad ka ja siis hakkas meie aeg. Heikki oli sushit toonud ja tegi meile Jamie

maasika šhampat:

Istusime terrassil, sõime, tipsutasime ja rääkisime elust-olust-tulevikust ja unistustest. Vahel on ikka päris hirmus kui head sõbrad me oleme aga samal ajal nii mõnus ka :)

Päevakorda tekkis jälle linnast välja kolimine ja no ei suuda otsustada. Samas eks elu on näidanud, et õiged asjad tulevad ise meieni. Just siis kui on selleks õige aeg.

Jaanid siin ja seal

Tänavune jaanipäev möödus meil tudukates ja koduseinte vahel. Glenil on tugev angiin ja minul oli algav angiin aga sain õnneks vist sabast kinni. G-mees aga vajab antibiootikumi ravi. Tõenäoliselt viirus. Ausaltöeldes ma ei teadnudki, et see on nakkushaigus. Olen alati arvanud, et see on tavaline külmetushaigus. Inimene õpib kogu elu..

Freya on vanaemaga tädil ja tädilastel külas ja Heikki on töökaaslastega Sakus. Nii me siis Gleniga kahekesi oleskleme ja laiskleme terve päeva. On ikka nõme aeg haige olemiseks. Õnneks vähemalt ilm soosib haige olemist - las kallab!! Tegelikult olid meil suured plaanid tehtud, et lapsed lähevad ämma juurde ja ise sõidame pikaks nädalavahetuseks linnast minema.. Hiiumaale sõpradele külla ja niisama romantikat tegema. Aga noh, eks siis mõni teine homme..

Lisan pilte eelmise aasta jaanipäevalt ka. Glen oli just sündinud pisike mugul ja Freya oli nii väike. Seltskond oli vägev, ilm oli super - nagu ikka Hiiumaal :)

Naistejutud = Lastejutud?

Viimasel ajal on hästi teravalt olnud teemaks see, et kui palju väljaspool kodu peaks/võiks naised oma lastest ja nendega seonduvast rääkima.

Eile nägin isegi mingit lõiku Saladuste saadet, kus ka sellest jutt käis. Kanastumisest siis.

Hakkasin mõtlema, et huvitav kui kana mina olen?

Mulle meeldib oma lastest rääkida - kõigist kolmest. Ma olengi selline heietaja. Räägin väga palju Miast ja elust sel ajal ja mõtetest, mis peas keerlesid. Räägin palju pärdikute arengust ja tegemistest. No ja kui seltskonnas on kari naisi, kes kõik/enamus on emad siis läheb paratamatult jutt ühel hetkel laste peale. Meest kiidan/kirun ka.

Lastetutele inimestele käib see tõenäoliselt täiega kauna. No, et oleme ju väljas ja peaks nautima ja olema aga Sina räägid ainult oma perest.

Samas, kui minu igapäeva elu tiirlebki ainult minu pere ümber, mul pole mingeid erilisi hobisid. Teen natuke ehteid ja muud nokitsemist oma Uneinglis aga 90% olengi lihtsalt Ema.

Enamik üritusi on meil ka sellised kuhu võetakse ka lapsed kaasa. Kui on soov kauem õues olla ja veinitada siis eramajas elavate sõprade juures on seda eriti mugav teha - lapsed magama ja ise siis saamegi olla ja pläkutada.

Klubisse satume iga aasta järjest harvem - ei tõmba nagu. Meil on kodus palju parem muss ja kuna elu on kiire ja sõpru näeb harva siis ei viitsi klubis enda häält ära karjuda. Palju mõnusam on kellelegi külla minna, teha midagi head süüa, veini juua. Enamikel on samavanad lapsed ka siis need toimetavad juba omaette. Olgem ausad, ega neid lapsehoidjaid pole ka kuskilt varnast võtta, et saaks ilma pättideta kuskile.

Millest me siis sõpradega räägime? Ikka oma eludest. Lastest, meestest, tööst, hobidest ja siis veel lastest. Meestel nimekiri on umbes selline : Töö, töö, hobi, lapsed, naised, ilm :))

Ja nüüd kõige hullem osa - ma olen 25 ja ma ei mäleta, millest siis räägivad need inimesed, kellel peret pole. Mis on see vägev jututeema mille kõrval tunduvad laste jutud igavad kanatsemised?

Eelmine lahe pidu? Uus boyfriend? Töö? Kas tööst rääkimine pole nagu lastest rääkimine?

Ühesõnaga palju toredaid mõtteid ja dilemma - Kas ma olen igavaks/kanaks muutunud?

Glen sai vahepeal 1

Gleni 1 aasta sünnipäevaga tuli mõnus nostalgia peale.

Glen ise oli täpiline nagu pühademuna. Kusjuures ka Freya oli oma 1sel sünnipäeva ülekere täpiline ja pidin peo ära jätma. Tal polnud muidugi tuulerõugeid nagu Glenil vaid hoopis kolme päeva palaviku täpid.

Nüüd aga räägime Glenist! Lisan siia copy oma "päevikust" sellest päevast, kui sain teada, et G-mees on tulekul.

30.sept

Öösel saan sõnumi – Naabrid said tütre! Kuna terve öö näen ainult beebisid unes siis ei saa ma aru kas see oli uni või päriselt. Hommikul sokutan lapse, kes sel hommikul laseb meil meeldivalt kaua magada Heikkile kaissu aga tema ei mõtlegi ärgata! Oi jobu, võtan lapse panen mängunurka mängima ja lähen testile.

Jõuan veel mõelda, et „äh ma ei tahagi rase olla kui Heikki igal hommikul sisse magab ja ma nii vara ärkama pean ja veel kahe mudilasega!“

Tavalised protseduurid, test jääb minust vannituppa. Freyale kuiv mässu. Siis ring vannituppa –Opppaa 2 tugevat triipu! Õnnestuski?!! Ühes käes test, teises laps poeme Heikkile kaissu.

Lapse käest telefoniga vastu pead ja minu käest test kahe triibuga – ja ta ärkabki, unine aga õnnelik.

Minu tunded on kirjud: „Jälle paks“, „Me saame BEEEEBI“, „minu perekond..“ „Kellele ma rääkida võiks?“

Esimene teade läheb mu arstile. Saadan talle päikeselise meili, küsides aega tema tihedasse graafikusse!

Raseduskalkulaator räägib, et jooksmas 5’s nädal – mõnus!

Esimene kõne.. emale? Ämmale? Eip Mirrule ja siis Evele ja siis ema ja tädi. Oma emale ja töökaaslastele tahab Heikki ise rääkida peale arstil käiku.

Ja nüüd istun siin, vaatan oma roosat lokilammast ja mõtlen, et „Tal ju oligi kõik need nädalad õigus!“ Freya käis tervelt 2 nädalat ringi, iga teine sõna „beebi! Emme beeeebi!!“ ja näpuga kõhu peale näitamine käis selle juurde.

Hehe, foorum kihiseb uudiste ootajatest aga ma ei taha veel kapist välja tulla. Valetasin Teile kallikesed, et ma pole rase – vabandust L Aga ma ei julge ennem plakatitega hõisata kui arstil käidud.

Pilt Glenist kõhus ja raseda pilt ka 35 nädalast:

Kahjuks mul Gleni sünnilugu pole. Sellega juhtus üks nõme lugu ja siiani pole viitsinud uuesti trükkida. Lühidalt - arvuti ei armasta mind üldse!

Pilt temast poole tunni vanusena ka.

Meeles on see päev muidugi väga eredalt. See kuidas Glen ei tahtnud vist üldse kõhust välja tulla ja arstid hüppasid mul kõhupeal ja keerutasid ja meelitasid teda, et ta eest ära ei jookseks ja välja tuleks.

Mäletan, et keiser oli jälle räme, keisrist taastumine oli räige.

Mäletan millise pilguga mu mees mind vaatas. Täpselt samasuguse pilguga nagu siis kui olin kinkinud talle tütred.. Missiiiis, et ma olin räigetes valudes ja tige nagu herilane ja paks nagu maakera. Tema hoidis oma poega ja tema silmis olin ma maailma kauneim naine, kes oli teinud talle maailma suurima kingituse :)

Siin Glen 5 päevasena, koju minemist ootamas:

huumorimutt Freya

Täna jälle Heikki poole ööni tööl ja mina pärdikutega üksi kodus.

No ja Freya on huumori lainel. Küll teatab ta, et soovib minna televiisori sisse kohukest sööma või siis kamandab venda.

Panin mõned killud kirja ka:

Freya: LEN tule püüa mind kinni!!
G käputab siis kiirelt temani, F hüppab eest ära ja nii mitu korda. G ikka juukseb õe järgi ja F eest ära, ise veel kobiseb ka - No Len Sa oled küll meil täitsa totukene!

F: Kuule väikemees ära ilise enam. Hakkame parem mängima!

F: ema kuule! Ma tahaksin Sind ampsata!

Mina siis, et "oot oot ampsata tahad mind? MIKS?!

F: Palun luba, muidu ma olen jälle nii kullb!

Ütlen Freyale, et oleme nüüd natuke vaiksemalt ma viin Gleni üles magama.

Freya lööb kaks kätt kokku, hüppab õhku ja hüüab: "ja siis kõik PAKSUKS!!"

Tuulerõuged vol 2

Lisan siia veel ühe copy artiklist neile, kellel tuulerõuged alles ees ootavad.

Briljantrohelisest täpiline ja kuu aega pesemata – selline võis tuulerõugeid põdenu välja näha veel mõne aasta eest. Õnneks on praeguseks teada, et haiguse ravi ei pruugi olla nii piinarikas.

Tuulerõuged on olnud 90-95 protsendil täiskasvanutest, läbipõetuna peaks haigus andma eluaegse immuunsuse. See tähendab, et korras immuunsüsteemiga inimene ei saa teist korda tuulerõugetesse haigestuda. Enamasti põetakse tuulerõuged läbi juba lapseeas. Nakataja jääb teadmata Tuulerõugeid tekitab üks herpesviirustest, nakatumine toimub hingamisteede limaskesta või silma konjuktiivi kaudu. Haigusel on pikk peiteperiood, mis ulatub 13-21 päevani. Nakkusoht püsib ajani, mil kõik tekkinud lööbevillid on koorikutega kaetud. Põdeja nakatab teisi juba enne lööbe teket, seetõttu pole sageli võimalik kindlaks teha, kellelt on haigus saadud. Sellest ka haiguse nimetus – nagu oleks tuul tõve toonud. Lööbe tekkides piinab haiget esimestel päevadel tihti ka palavik. Varem oli tavaks tuulerõugevillidele ja -kärnadele kanda briljantrohelist, kuid enam seda ei soovitata. Briljantrohelise kasutamise ainus pluss seisneski selles, et kohe võis märgata, millal tekkis viimane vill. Kui uusi ville enam ei ilmu ja kõigil vanadel on koorikud peal, pole haige enam nakkusohtlik. Tänapäeval soovitatakse villidele tupsutada vähem määrivaid vedelikke. Tuulerõugetega käib kaasas müüt, et haiget ei tohi pesta. Tegelikult ei või duši alla minna vaid esimestel palavikupäevadel, hiljem pole pesemine küll keelatud. Pärast dušši ei tohi nahka rätikuga tugevalt nühkida, sest kahjustatud nahal võib tekkida põletik. Lihtsamal juhul on see pindmine ja piirdub väikese alaga, raskemal juhul võib põletik levida naha sügavamatesse kihtidesse ja laieneda. Pärast pesemist võiks kõiki lööbekohti tupsutada näiteks saialillepiiritusega, kui aga põletik siiski tekib, peab seda ravima apteegist retseptita saadavate mädapõletikuvastaste lahuste ja salvidega. Kui põletik haarab laiema ala, tuleb abi saamiseks pöörduda perearsti poole. Abi vaktsineerimisest Üldse tuleb tuulerõugetesse lööbe tekkimise ajal suhtuda täie tõsidusega: haige ei tohi külmetada ega end füüsiliselt pingutada, vastasel juhul võivad tekkida tüsistused. Tänapäeval on võimalik end tuulerõugete vastu vaktsineerida. See on vajalik ennekõike neile noortele naistele, kes pole lapsena tuulerõugeid põdenud. Tuulerõugete põdemine raseduse ajal või vahetult pärast sünnitust on seotud suurte ohtudega lootele ja vastsündinule. Vaktsineerida võiksid end ka need, kelle immuunsüsteem on väga nõrk ja tuulerõugete põdemine võiks kulgeda väga raskelt. Tuulerõugete ravi • Kõrge palaviku puhul tuleks võtta palavikku alandavaid rohtusid, sügeluse vähendamiseks kasutada antihistamiinseid (allergiavastaseid) ravimeid, mida saab apteegist retseptita. • Eriti oluline on sügelemist leevendada väikelastel. Lisaks tuleb tuulerõugetesse haigestunud lapse küüned lõigata hästi lühikeseks, et ta ei saaks kratsimisega nahka kahjustada. • Raskematel juhtudel või tüsistuste puhul võib patsient vajada spetsiaalseid arsti määratavaid viirusevastaseid ravimeid, mõnikord isegi haiglaravi. • Lööbele tupsutamiseks sobivad apteegis müüdavad piirituselahused, ka tavaline viin. • Haige võib end õrnalt pesta ja ettevaatlikult kuivatada. Allikas: Tervis