Kui Pärdikud räägivad

Täna Freya ja Glen kaklesid uute legode pärast. Ütlen siis Freyale, et las ta olla oma legodega Sina Said ju eile uue nuku endale.
Freya hakkab nutma ja venna tuleb lohutama: "Freya ära nuta. Sina mängid nukudega sest Sina oled tüdruk aga mina mängin legodega sest mina olen poiss ja minul on tussu.." 
Mõtleb natuke ja siis küsib kiirelt minu käest "ee, emme mis mul on?? Tussu või? Ei ole ju? Või on?" :D 

Freya mure: emme millal me jälle sinna soojamaa reisile läheme? Ma ei ole ju siia loodud!

Freya: emme, mäletad ammu aega tagasi elasin ma seal lastetoas üksi.. No siis, kui vennat polnud veel tellitud..  

Freya loeb vennale muinasjuttu : Elasid kord koos pöialpoisid ja lumivalgeke.. 
Ja nad ei aimanudki veel, kes nende majast on kummaline..

Freya: "Emme, minule poleks Sa küll pidanud täna kingitust tegema. Ma sain ju oma kingituse juba teisipäeval kätte! Kas Sa siis ei mäleta? Ma soovisin ju ainult neid valgeid kõrvakaid.."

"Aga Sa oled mulle ju nii kallis"

Freya: "Ee, nojah seda nüüd küll" 



F: Kuule Glen kas roosa on poiste värv? Ei ole ju!
G: on küll!
F: Sa oled siis tüdruk, kui sul roosa on!
G: jah olengi tüdruk
F (hingepõhjani solvunud ja karjudes): Sa ei saa olla roosa tüdruk! Sul on lühikesed juuksed ja Sul pole isegi küüned värvitud!!!

Lapsed küsisid oma beebi pilte näha. 
Freya: Kui mina kõhus olin siis emmel oli suurem kõht!
Glen: Mina olin ise suurem kõhus!
Freya: Enne kui ma sündisin emme hoidis mind oma kõhus..
Glen: Aga mina käisin ainult läbi emme kõhust! Ja mina olen ammasem (armsam)!


Freya räägib perekonnast ja abielust:
Kui Sa abiellud siis hakkad Sa koguaeg musitama ja kallistama ja musitama veel hästi palju. Ja siis Sinust saab väga hea ema ja väga hea isa! 
Mina: milline on hea isa?
Freya: hea isa on see, kes abiellub oma laste emaga. Ja siis veel teeb oma lastele ahjuõuna ja paneb jäätist kõrvale! 
Mina: aga milline on hea ema?
Freya: see on kohe väga hea ema, kes on Sinu moodi. Ja peab teema lastega head magustoitu!



Poeg tunneb oma isa ikka kõige paremini:
G: miks issi niiii kaua tuleb??
L: Tuleb tuleb varsti juba. Kella viiest lubas tulla.
G: Aaa, kell kaheksa jah!? See on ju nii kaua!

Freya mängib teatrit:
Kurjal madalal häälel: " Mine! Sa oled nüüd vaba!"
Peenikese häälega: "Ma olen vaba? Ma olen vaba?"
Kuri-madal hääl: "Jah, Sa oled vaba! Ma ei olen enam Su ema! Olen seda juba liiga kaua olnud!"
Peenike hääl: " Kui kaua?"
Kuri-madal hääl: "Liiga kaua! Alguses olin ma laps aga nüüd on minul laps.. Kui Sa saad lapse siis on Su elu läbi! Ma ei ole enam Su ema!"
Peenike hääl : "Okei, ma olen siis veealune printsess edasi.."


Emme mina olen tableti tüdruk! Ma tantsin tabletti ja kõik vaatavad mind vaikselt ja pärast plaksutavad. 
Issi Sina ei saa tabletti ainult ilusad väikesed tüdrukud saavad. No ja emme saab võibolla suurte inimeste tabletti. Tableti tüdrukud tantsivad nii ilusti ja neil on ilusad riided ka.. Mul juba on tableti seelik ja papud aga teised asjad peab õpetaja ütlema ja siis Sina isa ostad mulle.


Fredi: Minu isa ehitab autosid
Freya: Minu isa ehitab ka autosid!
Fredi: EII! Minu isa ehitab autosid!
Freya: Minu isa ehitab autosid ja matkabusse kaa!
Fredi: Minu isa ehitab hoopis "tifti" autosid!
Freya: Minu isa ehitab ise neid tifti autosid ja ralliautosid kaa!
Fredi: EII! Hoopis minu isa ehitab ralliautosid!

Ma siis mõtlesin, et sekkun veidi ja teen neile teatavas, et neil isad muidu koos töötavad.
Mispeale noored puberteedid teatasid, et "Äh me teame ju ise kaa!"

Pärdik nr3 sai 3

Väike mugul sai vahepeal 3. Tüüp, kes suudab ühel hetkel olla nii imeliselt armas ja teisel nii kohutav vingukott. Tüüp, kelle naeratus pühib kõik muremõtted, kes alati märkab kui Sul on uus kleit-soeng-ehe ja teeb komplimendi. Tüüp, kes suudab nii kõva ja kiunuva häälega jonnida, et tahaks talle kogu maailma tuua, et Ta ainult vakka jääks. Tüüp, kelle naljad panevad ka kõige tõsisema täiskasvanu kõht kõveras naerma. Meie musimumm, meie pesamuna, meie kolmas ja kolmene. 

Armastan Sind mu väike röövel (L)

Vahel on lihtsalt vaja täiesti võõra inimesega jutustada niisama tühjast tähjast, et see tühitähi saaks tähtsaks ja arusaadavaks. Ja, et tuleks jõudu edasi minna. Mina tänan :)

Kui palju me üldse mõtleme elus toimunud asjadele, mille olema juba mälestuste riiulile sättinud. Jah, see sama riiul, kus me aegajalt tolmu pühime ja hetkeks meenutame aga neid mälestusi enam välja ei võta ja süvitsi ei tarbi. Polegi ju aega, kuna uus tuleb peale uued mured ja uue rõõmud ja kahjuks ka uued pettumused. Sellest pole muidugi lugu, sest mälestuste riiul on lõputu ja me saame nad kõik sujuvalt sinna tallele saata. Kaunitesse laegastesse pakituna..

Miks me neid enam ei ava, ka neid mis on meie elusid teravalt puudutanud? Sest meil pole põhjust ega ka aega.  Mingil hetkel oma elus jõuame me kõik sinna punkti, et mõistame - kõik olnu on millegi jaoks vajalik. Kui poleks surma, poleks ka taassündi. Kui poleks valu, pettumust ei oleks meil võimalik aega maha võtta ja lihtsalt nutta.. Nutta end puhtaks, et jälle edasi minna. Uute rõõmude ja uute pettumuste suunas, sest läbi iga kogemuse kasvad Sa inimesena targemaks, elukogenumaks, inimlikumaks..

Kevad

Seoses kevadega on hinges koguaeg rahutus ja rahulolematus.
Olen siin kodu koritanud ja asju ära müünud/jaganud aga ikka on midagi puudu. Eile Mirruga rääkides sain aru, mis - soojus ja vabadus.



Kui väga mulle ka ei meeldiks Eesti 4 aastaaega siis ma igatsen juba kevadet, sellist mõnusat sooja. Tahaksin lastele juba kummikud ja toredad mantlid selga panna, ei taha enam seda ülepakkimist.
Tahaksin jalgrattaga sõita ja lõbusaid suviseid kleite.. Igatsen Hiiumaad ja Pärnus käike.

Lühidalt - tahan puhata ja mängida!

Kuna tunnen viimasel ajal süümekaid, et Freyaga nii vähe aega veedan siis otsustasin Talle miskit vahvat kinkida - fotosessiooni AINULT talle. Pildistajaks kutsusin Penelope ja kuigi lõpuks ka venna pildile panime oli väike printsess oma sessiooni üle väga uhke. Siin mõned näited:






Tegelikult tahaksin rohkem võimalust ja aega Freyaga kahekesi toimetamiseks ka vahel. Hetkel saab Glen kogu mu tähelepanu päevasel ajal ja kuna ta on lärmakam siis ka muul ajal. Olen mõelnud, et peaks plaani võtma kasvõi 1 kord kuus 1 päev täiesti Freyale pühenduda. Käiksime koos kinos ja kohvikus ja poistel oleks ka oma aeg müramiseks.
Samas alati kui midagi pikalt ette plaanid siis just sel päeval tahavad lapsed hoopis kahekesi hängida ja ei taha meiega isegi samas toas olla.. Võta siis kinni kuidas neid kasvatada nii, et kõik saaks oma ja keegi ei tunneks end kõrvale jäetuna - müts maha 5e ja enama laste vanemate ees.

Me saime lapse JÄLLE!

Meie pere täienes mõni nädal tagasi ühe imearmsa karvapalli näol, nimeks Pärl :)


Kuna meil ei ole ennem kunagi kellelgi kassi olnud siis polnud meil õrna aimugi, milline see eluke olema saab. Käisime Pärlikest vaatamas, kui ta oli u 3 nädalane ja ta oli väga väga arg. Tegelikult oli meil plaanis hoopis ta õde oma koju tuua aga Heikki "Maeitahamingitkassiroju" arvas, et kulmudega ja pigem rahulikuma loomuga Pärl on hoopis see õige. No minul polnud enam mõtet vastu vaielda - hea, et niigi läks.
Freya unistas hoopis koeras ja Glen sõi kassitädi kõik kommid ära ja nõudis saia ka veel.
Kokkuleppeks jäi, et kui reisilt tagasi tuleme on Pärl juba 3 kuune, oskab käia vetsus, kasutada kraapimispuud, saanud esimesed vaktsiinid, sööb ka tahket toitu ja siis võime ta koju viia küll.
Nii me siis ühel päeval kui väsimus oli üüratu ja peale pikka reisi oli vaja veel Pärnusse lastele järgi minna käisime uniste nägudega loomapoes ja ostsime "kraami" kokku. Heikkile hakkas muidugi see "eitahaminamingitkassiroju" nägu tagasi ette tuleme arveid makstes :D
Kui lapsed käes sõitsime Pärlile järgi. Ma polnud talle reisimiseks mõeldud karpi raatsinud osta - Heikkil oli niigi juba kurimuri kui arvet nägi ja plaanisin ta põues koju viia.
Kassitädi poegade käest sain õpetus-sõnad kaasa, et ma ikka kassi maha ei pillaks ja talle süüa ka annaks vahel. Suurem lubas, et kui terveks saab siis tuleb meile külla ka.
Nii ma siis kalpsasin kass põues autosse, ise niiii rahul. Miisu pidas kenasti autosõidu vastu ajas ainult suurest hirmust liigselt karva aga kohe kui koju saime hakkas käituma nagu oma klemm!Sai kohe aru, kus wc on ja kus kraapida tohib. Mängis lastega jne.
Isegi öösel ei nutnud kordagi ja hommikul sõi isukalt krõbinaid :)


Kohe hässti äge kass on! Nagu koer :D
Kui lapsed talle palli viskavad siis Pärl jookseb sellele järgi ja toob tagasi, oodates et uuesti visataks.
Kui liivakastis käib siis kraabib peale - alati!
Kui ma hommikul ärkan siis tuleb kõvasti nurrudes minu poole ja kui ligi jõuab siis viskab end selili ja tahab, et tema kõhtu krudistaksin.
Kui Heikki koju tuleb siis jookseb talle saba liputades vastu ja näub hästi kõvasti.
Ja kui Heikike peaks end diivanile sättima on Pärl kohe tal kaisus.
Kõige ägedam oli see, kui Heikkile seletasin, et kass ei või söögilaual käia ja voodites, mispeale härra "eitahaminamingitkassiroju" teatas, et "Mismõttes??! See oleks ju niiii armas kui ta tuleks hommikul kaissu magama ja nurruma, ta on ju nii armas ja pehme!" - Ela siis sellistega! Ise ei tahtnud ju kassi :D

Pärl kannatab ära ja mulle tundub, et talle lausa meeldib kui Glen teda ringi tassib ja musitab ja õpetab (Glen võib pahandust teha aga Pärl saab kohe riielda ta käest kui mingi pättus majas on).

Freya on kassi suhtes ettevaatlikum ja väga teda tassima ei kipu aga kass poeb ise talle koguaeg sülle ja kui F hakkab riidesse panema siis poeb kass talle seljakotti või kombeka kapuutsi sisse.

Meil ongi maailma kõige ägedam kass! Isegi koeraarmastajad, kes naersid meie kassivõtu plaani peale arvavad seda :D

Tagasivaade reisile

Lisasin siin mingi hetk blogile pilte juurde. Tegin seda tagantpoolt ettepoole ja kui esimese postituseni jõudsin tundsin, et mingi hetk pean aega võtma ja kokkuvõtte tegema.
Oma esimestes emotsioonides võrdlesin Taid Egiptuse ja Horvaatia ja Montenegroga. See oli ennatlik kommentaar, sest kuurort linnad ongi kõikjal soojadel maadel suhteliselt sarnased tõenäoliselt. Phukett oligi täpselt selline stamp - palmid, soe, rämps, hunnikus turiste ja proste.
Ma olen väga õnnelik, et meil tuli otsus sealt kiirelt jalga lasta juba samal õhtul, sest kõik see, mis ootas meid ees oli imelahe ja võrratu.
Just nendes väikestes saarekestes ja nende elanikes peitubki Tai võlu minu jaoks. See ongi see, miks ka meie tõenäoliselt tagasi plaanime minna ja siis juba suti pikemaks ajaks ja lastega koos.
Päike, soe vesi, puhtad rannad, imeline toit - seda kõike tahan mina veelkord seal kogeda. Pealegi meil jäi ju suures nautlemise hoos Phi-Phi ja Krabi külastamata - Must do it :)

Ahjaa ja veel tahaksin ma tänada kõiki neid, kes meie tegemistele kaasa elasid ja mitmed kohe nii usinalt, et on juba isegi lennukipiletid ära ostnud - lahedad olete!

Lihtsalt ja labaselt oma reisist vol kodutee

Vol kodutee.

Vahepeal polnud uldse mahti kirjutada. Nuud istume monusas lux bussis ja loksume Bangkokki poole ja m6tlesin veidi oma tegemisi veel kirja saada kuni tunded veel värsked ja emotsioonid ulevad.
Sukeldumisreisil käisime kahekesi, Scott on ise instruktori paberitega ja ta ei viitsinud + ta oli haige. Arusaadav ka, kui inimesed töötavad ja elavad merel siis puhkusel ei viitsi nad meretrippe ette v6tta.
Meile saadeti hommikul vara takso järgi. Kell oli vist 7.15 Meeletult vara igaljuhul. Oma hotellist oli 2 Rootsi plikat ja tee pealt veel 2 saksalast ka. Kulma trotsides (taksod on siin kastiautod pm ja hommikud on jahedamad) j6udsime sukedumisklubisse, kus meid ootas kari valgenahalisi instruktoreid. Meid jagati ära algajad ja paberitega sukeldujad ja pidime pabereid täitma. Jalgevahel siblisid 2 imearmsat pisikest valget kiisupoega. Kui paberid täidetud saime varustuse. Nägin kohe, et suht räbal värk aga noh, mida mina ka tean. Joime veel kohvi-teed ja siis kogu kamp autosse ja sadamasse.
Sadamas istusime laeva ja hakkasime sukeldumispaika s6itma. Umbes 50 minutiga peaksime kohal olema. Kuna laine oli suur otsustasin merehaiguse tableti kasuks. Peale haukamiseks sain tuunikala v6ileiva ja pudeli vett. See pusis see täpselt 20 minutit, kohe kui instruktor l6petas oma jutu läksin alla ja oksendasin ule parda.
Veidi aja pärast hakkasid pabritega sukeldujad riideid selga t6mbama. See järel oli kord meie - algajate käes. T6mbasin vapralt kostuumiselga, kuigi endal suda rämedalt läikis. Vees pidi paremaks minama väitis juhendaja. Rootsi tsikki nägu minu k6rval hakkas ka värvi muutma ja sekund hiljem roopis ta mulle jala peale.. Not so cool. Hetk hiljem tundsin kuidas vest mind poob ja tahan ise ka jälle oksendada. Instruktor väitis jätkuvalt, et vees läheb paremaks ja varsti olimegi vees. Pole paha. Ainult, et vest kisub ropult. Uurisin, kas nii peabki olema. Jah peab. Hakkame ujuma. meie ees oli 6 paati, k6ik päris suured, ujuda oli ikka omajagu. Basseini treeningut nagu te juba aru saite meil ei olnudki.
Mingi hetk tundsin, et sellest oksendamisest ja vee kaost tekib tohutu peavalu ja ma ei suuda enam edasi ujuda. Vaatasin ringi ja minu instruktorit polnud. Väike paanika vist. LAined on 2-3 meetrit ule pea, teised suklejad rahnu juures ja laevad minu k6rval tuhjad.
uritasin veidi aega veel ujuda rahnule lahemale aja jaksu polnud ja pea l6hkus tohutult. Tundsin uidas hakkan teadvust kaotama. Mind märkasid 6nneks just suklelt tulnud prantslased aga ma olin nende laevast liiga kaugel, et minuni lihtsalt ujuda. Nad hakkasid kiirelt veste otsima. Enne veel aga kui nad j6udsid vette hupata, tuli uks teise laeva instruktor kellelt abi palusin. Mul oli nii kulm, mu pea l6hkus ja tundsin, et minestan kohe ära. Karjuda ei suutnud, pisarad lihtsalt voolasid.
Mind viidi esimese laeva juurde. Redelist ules ronima hakates kukkus mu raskusvöö ära, sekund hiljem vest. Sel hetkel j6udis mulle kohale, et see oleks v6inud juhtuda 5 minutit tagasi kui olin uksi keset ookeani lained ule pea loksumas..
Vajusin laeva porandale ja lihtsalt nutsin, värisesin ja oksendasin vaheldumisi. See oli nii jube, mis k6ik oleks v6inud juhtuda ja ma olin uksi.
Mingil hetkel kaotasin lihtsalt teadvuse. Kui jälle pildi ette sain t6i instruktor mulle dehydration jooki. J6in seda väikseste lonksudega ja uritasin kuidagi rahuneda. Pakuti, et kas tahan oma laeva tagasi minna aga ma ei talunud isegi m6tet varba vette pistmisest. Miks minu instruktor mu jättis, nii ju ei tehta.. Selle najale kogu Buddy susteem ongi ules ehitatud, et sa ei jäta oma paarilist maha.
Samal ajal teisel laeval tuli Heikki veest välja ja teised ka. Ta hakkas uurima, et miks mind pole ja ainus, mis talle öeldi ilma selgitusteta oli see, et läksin teise laeva peale ja me kohtume teises sukeldumiskohas.
Kohtusimegi. Minu instruktor tegi näo nagu miskit poleks olnud ja Heikkigi ei saanud muhvigi aru. Kui oma viimaselt sukeldumiselt tagasi tuli (mina polnud arusaadavatel p6hjustel n6us enam minema kuigi selles kohas laineid polnud) rääkisin talle kogu loo ära. Kui randusime läks Heikki kohe lamenti lööma ja raha tagasi n6udma, mina ise ei tahtnud kellelgagi rääkida, veelvähem protsessida. 3ndiku saigi tagasi.
L6puks kui oma randa tagasi saime korkisin kiirelt 6lle lahti ja veel paar. Hakkas kohe palju kergem, kuigi nukker tunne on sees siiani. Ei, otseloomulikult pole ma kaotanud usku sukeldumise v6lusse aga k6ik see tunne minu sees - hirm, uksindus. Ma ei taha enam iial midagi sellist läbi elada.

järgmised päevad hängisime rannas ja kimasime rolleritega kula peal. Scott ja Bernie olid ka enamasti meiega.
Leidsime saarelt ka rootslase soovitusel uhe kalarestorani, mis oli imehea. Karbid kuuslaugu ja v6i kastmes lausa sulasid suus. Heikki s6i barrakuudat. K6ik hommikul värskelt puutud. Imemaitsev! Plaanisime 6htul tagasi minna aga kui sinna j6udsime olid nad juba suletud. Meil lihtsalt läks liiga kaua aega enne kui tagasi linna saime. Meile telliti Tai tädi taimassazi tegema ja siis käisime veel pedikuuris ja Berniele punuti hulgim kirjusid patse pähe. Nende patsidega läks mingi 3 tundi v6i rohkemgi veel - tal lihtsalt on nii palju juukseid. Kui nad l6puks valmis said nägi ta välja nagu oleks Avatari filmist välja karanud. Scott lubas patsid öösel maha l6igata kui ta magab ;D
Uldse jäime me sel päeval k6ikjale hiljaks, miskipärast olid k6ik kohvikud ja poed juba kell 22 laupäeval suletud. V6tsime rollerid ja paarutasime niisama, kuni leidsime uhe ägeda poe, kust Heikki ja Scott endale ägedad särgid said.
Veidi hiljem leidsime ka 6htusöögiks sobiva koha - esimene koht kogu reisi jooksul, kus me k6ik pettusime söögis. Mitte ukski asi ei maitsenud. Kuskile mujale ka minna polnud. Otsustasime koju ära minna.
Kodupoole s6ites aga nägime, et kodutänava nurgal olev libubaar oli nagu ikka avatud
astusime sisse ja tegime kiired piljardi ringid. Mina ja Bernie v6itsime 2 korda järjest, autasuks saime laadalt magusaid 6hukesi vahvleid ja kohalikku Changi.
Läksime oma randa ja tipsutasime seal oma Changide ja breeseritega kuni uni niitma hakkas.
Me ei suutnud selle 2 nädalaga end Tai kellaga uhele lainele saada ja enamasti oli nii, et magama läksime siis kui teised ärkama hakkasid ja ärkasime keset päeva kolme ajal.
4 tola uhes6naga ;D
Viimasel 6htul oli meil plaanis jälle djunglisse minna. S ja B polnud seal varem käinud ja tahtsid ka väga kaasa tulla. See kujunes taas absoluutselt hämmastavaks kogemuseks. Inimesed ikka oskavad pidusid korraldada. Kuigi m6ni nägi seal välja nagu ta poleks aastaid peale seente midagi söönud olid enamus rahvast maru s6bralikud ja k6ik tantsisid. Meil endal l6ppes jaks viie ajal, kui l6puks taksosse istusime ja bungalosse ära läksime. Oma hoovile j6udes ei tahtsnu muidugi keegi magama jääda vaid kiikusime v6rkkiikedes ja heietasime kui hea meel meil ikka on, et me Scotti ja Berniega tutvusime ja kui supper pidu just maha sai peetud. K6ik see oli nagu kirsiks tordil viimaseks 6htuks. N6ks enne seitset saime l6puks magama.
Majaomanik andis meile loa bungalos kuni meie bussi tulekuni olla, ilma et peaks 1 päeva lisaks maksma. Hommikul mängis k6larites ainult kurb ja melanhoolne muusika. Pot tegi meile veel soojad v6ikudki kaasa ja kulmikust saime paar kulma breezerit, kui l6puks ära hakkasime minema. Bussi istudes olid minul ausaltöeldes silmad märjad ja Heikkigi tunnistas, et on väga kurb lahkumise ule.
Aga me tuleme tagasi eksju onju ja meie uued semud lubasid meile mai kuus kindlasti kulla tulla ;)

Edasi kulges meie reis nii..
13 dets
16.30 s6itsime taksoga sadamasse, sealt 3h praamis6itu mandrile. Praam oli nagu tavaline Kärdla praam ja tunne enda sees oli sama nukker, nagu alati Hiiumaalt tulles on.
Kui praam kaldale j6udis pidime veidi oma bussi ootama, sest see oli k6ige viimane liikur praamis, mis kaldale sai. Buss oli vägev laiad istmed jne. Kell 22 peatusime uhes bussijaamas, kus meile 6htusööki serveeriti. M6tetu jura aga armas ikka, et midagigi pakuti. Söök oli selline tavaline söökla toit, ei maitset ei nägu.
Bussis6it v6is jätkuda. Vaatasime terve tee filme. Lohe tatoveeringuga tudruku uus varsioon tekitas vastakaid tundeid. Originaal meeldib vist mulle rohkem..
Bangkoki j6udsime hommikul 6.30 saime kohe takso ja tegime tiiru linnas. Peale seda saime veel 3 tundi lennujaamas passida ja l6puks karja lärmakate venelastega check-ini sabas oodata. Otsa siis veel 10h lennureis, kus ka magada polnud mahti vaatasime filme ja nautisime lennukisööke. Päriselt ka! jumala head söögid olid v6i siis me olime lihtsalt näljased ;D
Moskvasse j6udsime 6htul seitsme ajal, k6igil töötajatel oli hämming, et selline lend tuli ja et pool lennukist kuskile edasi veel plaanib s6ita nii, et saime m6nusalt oodata. Kell 23 kerisime end l6puks lennujaama p6randale vaibale kerra ja magasime norsates hommikuni. Nii hea, et Heikki lastele ostetud kiigu käsipagasisse pani. Laotasin selle tekiks peale ja polnud uldsegi kulm. Kuigi ninaots oli teki alt väljas ja konditsioneerist sain korraliku nohu. Ärkasime 8 ajal ja 11 läheb lend KOJU.


Ma ei kahetse uhtegi asja. Reis oli supper ja kindlasti just tänu k6igile nende viperustele. Ma ei plaani ka järgmine kord naastes uhtegi asja ette bookida ja ule pakkida ega miskit. Lihtsalt ole ja naudi , sest elul Sulle nii palju varuks.

Lihtsalt ja labaselt oma reisist vol 5

Eile olime niisama ärkasime alles kell 15 kohaliku aja järgi ja veetsime päeva kodubaaris kokteilitades ja chillides. Ohtul oli plaan peole ka minna aga uldse ei viitsinud.
Tänaseks orgunnisime safari tripi poole päevase ja see tähendas, et pidime 8.30 valmis olema.
Safari toimus uhes resordis siin lähedal. Soitsime bussiga letti, soime röstsaia moosiga ja joime kohvi. Peale mida saime kahekaupa elevantide selga ronida, see oli ikka päris creepy, kuskilt kinni hoida pole ja tuubid juhivad nad djunglisse mööda kunkaid ja kivisid. Lopuks peatusime uhe pisikese kose juures ja tegime pilte elevantide seljas. Elevandid pritsisid meid ja ennast veega. Hea, et kaamerad olid kohalike käes, kes siis eemalt meid pildistasid.
Veel oli seal uks pisike 4 kuune ahvibeebi Milky, kelle ema oli surma saanud tegime temaga miljon pilti. Milky uuris mu juukseid ja näppis mu suud ja silmi ja piilus ninaaukudesse ja korva taha.

Lopuks sättis end mu tisside vahele magama ja hakkas nutma kui teda käest panna uritasin. Omanikul oli uks suurem ahv ka, kes oli kuri hammustas ja j6i cocat koguaeg:
Elevandid tegid veel trikke, mängisid suupilli ja farmi omanik rääkis, kust ta nad ostis ja palju nad maksavad ja kui palju maksab elevantide ulevalpidamine. Näiteks ta tellib uhes kuus 4 suurt autokastitäit banaane ja see maksab 10000bahti kast.

Siis läksime koske vaatama, pidime selleks ropult ronima mööda kivist seina ja metsa teed. No ikka nii, et veremaitse suus. Poole peal olin valmis loobuma aga siis motlesin, et krt lastega ma ei roniks iial sinna. Ma pean seda tegema! Ja tegingi. Korgel mäe otsas oli kosk tekitanud pisikese basseini, kus me koik kulma vette huppasime ja kose all pilti tegime. Imeline! Ukski pilt ei suudaks seda tunnet edasi anda, kui jouad higist tilkuvana ja veremaitse suus mäkke ja huppad kulma ja värskesse vette. Lased kosel oma selga masseerida. Täiesti ulev6lli. Alla tulek oli muidugi veel hullem, rippusime väätide kuljes ja uritasime kuidagi alla kelgutada. Tee peal leidsin uhe seene ka ;D
All pakuti meile suurepärast l6unasööki ja jooke ja saime veel Milky¨t musitada ja nunnutada. Siis läksid k6ik edasi Malibu randa aga me ei viitsinud, palusime end bussijuhil hotelli viia aga vana eksis ära ja tegi meile 40 mindise ekskursiooni, kuni l6puks Heikki lihtsalt talle k6rvale istus gps'iga ja ta 6igesse kohta juhatas.
Bungalode juurde j6udes oli Pot, meile rollerid orgunninud. Ma pole kunagi varem rolleriga s6itnud. Väga väga äge oli! Kihutasime ringi vasakpoolses liikluses ja tegime saarele ringi peale. Heikki oli vist ullatunud, et ma liigun ja isegi kihutan ja utles Scottile, et ma s6idan "like a crazy MAN". Oli see kompliment v6i mitte, seda ma ei tea.
Käisin veel m6nes väikeses poes ja ostsin Uneinglisse riideid ja tulime oma rannabaari ära.
Napilt j6udsime oma bungalo juurde, kui parkides jäi mul gaas sisse ja oleksin napilt bungalo trepist ules soitnud - täiesti soe naine ;D
Nuud istume oma tuulises rannas Bernie ja Heikkiga ja ootame ohtusööki. Scott sai kuskil kulma ja läks magama.
Homseks orgunnisime endale sukeldumisreisi, ma teen k6igepealt 6ppuse basseinis ja siis 2 suklet Heikkiga ookeanis. Eks näis kuidas läheb.
Kell on 19.00 ja plaanin l6puks oma esimese breezeri teha. Tavaliselt oleme uhe juba hommikusöögi korvale votnud aga täna tahtsime korralikud olla - nagu näha ei 6nnestunud siiski ;D

Lihtsalt ja labaselt oma reisist vol 4

Meenus, et ma ei kirjutanudki sellest taiboksi vaatamisest midagi. Meie maja omanik, organiseeris meile takso ja kohad siseringis. Ponev värk - ikkagi taiboks Taimaal.
Kohale joudes juhatatigi meid kohe siseringi, votsime endale joogid ja jäime ponevusega algust ootama. Uritust kommenteeris uks dj, kes on 30 aastat sel alal tootanud. Väga muheda jutuga vana.
Kui aga voistlus avatuks kuulutati hakkas mul sees keerama - esimese raundi tegid 8 aastased poisid. Lopuks hakkas mul nii paha, et pisaratega voideldes läksime Berniega selle matsi lopuni välja saalist.
Naastes aga olid juba täiskasvanud platsis, Tegid ikka ilusat tööd küll. Valged võitsid enamus matsidest. Ringis käisid sakslane, rootslane (suur ja paks neegermees), prantslane ja itaallane.
Tegime osadega koos pilti ka. Siseringis on ikka äge vaadata. verd ja higi lendab jne.


Päris jälk aga samas väga äge ka. Tunded olid ulevad ja rootslase voidu ule, mis saabus uhe rusikahoobiga oli eriti hea meel, kargasime nagu segased ja röökisime täiest korist.
Siis organiseeriti meid hotelli tagasi, kus selgus, et korval rannal on suur rannapidu. Muidugi läksime kohe, tantsisime nii, et jalad haiged. Tutvusin uhe vene kutiga aga kuna ma isegi eesti keelt enam ei räägi väga siis tegime nii, et tema rääkis vene keeles ja mina vastasin inglise keeles.

Lihtsalt ja labaselt oma reisist vol 3

Läksime täna randa ja tutvusime kohe rootsí kuttidega. Rand on imeline - meri helesinine ja liiv valge ja pehme. Kui saaks siis laseks lapsed lihtsalt järgi saata ja jääks siia. Rootslasi on siin muide palju ja aussisid ka.
Veidi aja pärast tutvusime Rootsi päritoluga Usa laevakaptenit ja tema Ungari pruuti. Väga väga lahedad inimesed, kes on koikjal maailmas käinud. Scott on selline kapten keda palgatakse rikaste inimeste jahte juhtima Bon Jovi, cathine zeta jones jne jne.
Ulikovasid jutte oleme kuulnud, tuup on konkreetselt nagu kuskilt filmist välja hupanud ja meenutab mulle george clooney't jajaaa mina ja minu vanad mehed aga no ta näeb toesti super välja oma vanuse kohta ;D
Meil oli vaja minna raha vahetama, aga S utles, et lähe kuskile ja maksis terve päeva meie söökiide ja jookide eest ja ei lubanud tagasi maksta.
Nendega oleme nuud mitu päeva hänginud uks ohtu käisime korval platsil rannapeol huppasime riietega basseini ja tantsisime nagu segased. Lihtsalt supper äge.
Eile oli FullMoonFestival meie bungalo omanik maalis meile koigile kehamaalingud helenavate värvidega ja sebis taksod ja koik. Uldse tohutult tegeleb, et koik onnelikud ja rahul oleks. Tegime siis oma resordi rahvaga, kellele ta koigile kehamaalingud oli teinud enda käe peale kirja "POT" see on meie omaniku nimi ja kui pildi tegemise aeg oli siis näitasime talle, et koigil 30 inimesel on tema nimi käel. Tüüp huppas rõõmust ja oli pisar silmas ;)

Peol oli tuhandeid inimesi enemik rootslased ja britid ja sakslased kellega me tutvusime. Kohalikke oli ka palju. Mulle see pidu ei meeldinud rahvast oli tohutult, valgustus oli kehva, pudelid ja klaasikillud katsid randa, mehed kusesid ookeanisse jne jne. Suht kiirelt lasime varvast sealt. Tulime hotelli ja kiikusime vorkkiiges ja rääkisime juttu, mingi hetk olin magama jäänud.. pole ka ime monus tuule iil, soe ohk, mugav kiik ja muidugi rummikoks ;D
Täna poeme pohmelli ja lebotame rannas. Ohtul vist BackJardi peole ka, see on FullMooni aftekas. Homme tahaks elevantidega soitma minna ja ahve vaatama.
Kas ma juba seda rääkisin kui IMELISED siin söögid ja joogid on?


Lihtsalt vota menüüst mida tahad ja KOIK on super hea! Never seen that before. Seoses enamus ajast Scotti ja Bernadettega olemist olen juba inglise keeles motlema ka hakanud nii, et ärge pange tähele kui ma vahepeal ei suuda eesti keelset vastet leida monele sonale. Sellepärast ka blogin, et muidu uldse eesti keelt ei räägi. Heikkiga ka enamasti inglise keeles, sest nii nome on kui oled seltskonnas ja siis uhed hakkavad omavahel vooras keeles rääkima. Mul endal on alati siis tunne, et räägitakse minust ;D

Lihtsalt ja labaselt oma reisist vol 2

Bussisoit oli absoluutselt manjakaalne. Jäin kogemata magama ja ärkasin selle peale, et lendasin peaga lakke. Konkreetselt täielik egiptus ;D
Lopuks joudsime vahepeatusesse, kus saime suua ja laevapiletid ja karja Aussidest buddysid. 8 gei meest ja uhe ilusa poisi, kel kaaslaseks 6x ropuma suuga tudruk kui meie. 21 aastane, esimest korda kodust ära seeni hommikusoogiks soov Aussi girl.

Kirju seltskond aga tänu neile olid järgmised 6h talutavad. Väga pikk ja naljakas reis, koigi esimene päikeseloojang ookeanisse. Koh PaGnan'ile joudes unistasin ainult kotile saamisest - olime bungalo ette bronninud. Mis oli räme viga. Meile vastu tulnud juht tahtis, et me auto kasti istuks. tavaline kastiauto ja, et huppa peale. Kuna ma olin piisavalt nende soidustiili näinud siis no thanks, esimene auk ja olen ule parda. Utlesin, et sorry, mul on kodus lapsed ja selliste trikkidega ma nous pole. Kutsuti uus auto ja meid istutati juhi korvale. Soit päraporgusse vois alata. Teed sinna ei viinudki. Vesi oli tee väidetavalt minema uhunud. Juht kuulas täie lauluga Rihannad ja röökis kaasa. Kohale joudes oeldi, et oodake siin kuskil.
Hakkasin muidugi lärmama, et oleme 13h juba bussiga ja laevaga loksunud ja ma tahan nuud kohe oma tuba. Saimegi. Saime bungalo junglis, kuhu ei viinud teed, mis oli korgel mäe kuljes. Aga tuba oli ok. olime ette bronninud 4 ööd - viga. Kuidas sealt linna ja peole saab? Ei saagi. Iga valge iniene seal "resordis" hakkas lamenti looma ja otsima voimalust ära minna. Taksot aga sinna ei tulnud, kui just omanik ei kutsu, nett oli tasuline, refundi pole. Paljud otsustasid jääda, ka meie esialgu aga peale ohtusööki suvenes tahtmine sealt oudusfilmist pogeneda. Omanik (valge) ähvardas meid politseiga jne aga lahkusime, votsime oma kaks seljakoti ja kompisime kottpimedas mäest ules. Ma ei teagi kaua me kondisime vast 3km umbes enne, kui joudsime lopuks peateele. Kottpime ja mitte uhtegi autot - konnime edasi. Paar rollerit aga nende peale ju ei hääleta. Lopuks nägime kauguses tulesid, mingi muhe rasta baar. Omanik monusalt kivisse tommanud end juba ja rooli ei hakanud istuma, et meid linna viia ;D kondisime edasi moni km.
Lopuks möödus meist takso, kes meid peale vottis. Me oleks iga hinda maksnud, ta vottis meilt 400 (10 eur), et meid 20km eemal olevasse linna viia. Meil endil GPS ja teadsime kuhu minna tahame. Taksojuht oli hämmingus ja uuris, et kuidas me sellisesse shitalepikusse uldse sattusme. Tee peal nägime meile juba tuttavaid Aussi tudrukuid, kes utlesid, et nende bungalo on imeline ja soovitasid, meil uurida, kas meile vaba maja on. Ei olnud. Soovitati korvalt kusida. Korval alal oli omanik joint näppus ja kansa hais ulepea. Koik olevat fully booked. Kompisime edasi. Vahepeal nägime lehma ka ;D
Leidsime uue taksojuhi, kes tegi uhe kone ja lubas meid viia tasuta!! Kohale joudes olime juba enne maja nägemata nous. Kohe vee ligidal. Bungalo ise ulilux, valged linad, konditsioneer jne jne. 1200 bahti öö. 30 euri, kallis aga me olime liiga väsinud et kaubelda ja elamine on toesti seda raha väärt.

Viskasime kotid nurka ja end vooditele. Täielik unistus! Ideaalne.
Ei raatsinud magama minnagi. Selles külas oli parasjagu laat ja kontserdid, läksime sinna jalutama. Ostsime laadalt maasikaid - soolaga! Väga omapärane aga seda palju suua ei suuda.
Tahtsime ka uhed joogid teha baaris aga peale 20 minti ootamist lahkusime korval baari, veel 15 minti hiljem kui me juba oma mojjitosid limpsisime tuli korvalt baari teenindaja meile jooki tooma - saatsime ta pikalt.
Baaris istumine muutus kiirelt igavaks, olime ju täna istunud juba küll. Votsime 2 õllet näppu ja jalutasime tänavatpidi edasi. Nägime palju proste ja muud kirjut. Varsti peatus meie juures takso, kellelt uurisime, et kas siin moni rannapidu ka täna on. Ei ole aga jungli pidu on. Siis meenus ka endale, et enne fullmoon party¨t on siin ka "jungle experience" peale meie endi jungli seikluseid juba täna tekkis korra mote, et äkki ikka ei lähe aga paremat ka teha polnud ja kui juba taksojuhi raadiost hakkas monusat psy trance¨i tulema läks meeleolu ulevaks. Kohale joudes vajus karp lahti - absoluutne imedemaa! In the middle of nowhere.. Keset metsa. Inimesed helendavad, dekkod helendavad, jooke serveeritakse liivakasti ämbrites ja kolab ainult ulihea muusika. Tahtsime sellest osa saada! Supper supper pidu tantsisime, kuni peo lopuni non stop.
Tutvusime karja sakslastega, uks neist oli ise ka psy dj. Muljetasime veidi ja otsisime endale takso. Taksos oli juba ees 3 meest - iisraelist. 2 kohalikku ja 1 venelane, hiljem selgus, et siiski ungarlane. Saime kohe jutule ja muljetasime kuni hotellini.
Lopuks saime ka magama ja ärkasime alles kell 11.30 nuud peaks randa ka lopuks minema ja end korralikult grillima. Homme läheme fullmoon peole, see toimub ainult täiskuu ööl ja rannas.
Ärkasime hommikul sellises "nõmedas kohas" (jõudsime nii hilja öösel, et õue ei näinud)

Lihtsalt ja labaselt oma reisist vol1

Sõidame täna päev otsa bussiga ja laevaga, et Kophagan'ile minna. Praegu on paras aeg natuke reisi jäädvustada. Kirjavead on sees, sest kirjutan loksuvas bussis ja tabletil pole eestikeelset klaviatuuri.
Koik sai alguse sellest, et me tahtsime sooja. Pole ka miskit imestada meie talvede juures eks. Kuna veebruaris väga kuskil soe pole siis pidime nii kaugele soitma. Tai's on meil mitmed sõbrad ja sugulased käinud ja kõïk hullult kiidavad ja tulevad alati tagasi siia. Ainus takitsus oli see, et lapsi ei taha kaasavõẗta - liiga pikk lennureis ja tahaks kahekesi ka olla vahelduseks. Ette rutates võin öelda, et lastega oleks see toesti liig, mis liig olnud. Kui nad suuremad oleks siis kull aga praeguses vanuses mitte.
Tallinnas oli koik lill, tegime lennujaamas väikese veini ja helistasime veel sopradele ja chillisime niisama. Söit Moskvasse kulges ka muretult, Moskva lennujaamas oli wifit ja sõbralikud näod. Ooteaeg moodus kiirelt kodust kaasa toodud pirukate ja kohaliku veskimehe õllega.
Tai lennukisse astudes olin väga üllatunud, et nii suur ja korralik lennuk.

Lauki hirmutas mu oma "pane soojad riided, lennukis on külm" jutuga veidi ära. Hoopis väga soe oli ja vaatasime kogu reis filme ja kuulasin mussi. Igaluhel oli istme sees tv, kust siis valisid mussi ja filme, ja valik oli üllatavalt hea.
Magada ei viitsinudki enne kui vahetult, enne loppu tegin tunnise une.
Lennukist välja tulles saime kohe näha, et ega meid vist väga ei oodata - ilm hall ja ainsad positiivsed kujud olid meiega koos lennukist väljunud turistid.
Läksime pagasit otsima.

Enne veel tuli täita immigratsiooni kaart, mille leidsime räuskavate venelaste järgi kohe ules. No on ikka hääled, tohutu lärm, kus iganes ka on.
Täita me seda ei saanud sest polnud pastakaid nii palju. Lopuks uks vene naine laenas enda pastakat, selgus et meil on siiski vaja mingit aadressi. Kuna meil seda pole siis arvati, et pole vast ka hullu. Läksime siis viisat vormistama. Selle jaoks on tarvis 1000 bahti ja fotot endast, mida meil polnud. Seda sai korval boksid teha, 200 bahti eest [veebikaameraga pildistati). Saime oma viisataotluse kätte ja astusime check'i letti. Need olid ka erinevad fast lane 1400 ja tavaline 1000. Meil kiiret polnud läksime odavamasse. tolli mutt tombas kohe vile ules, et meil aadressi pole kohalikku. Motlesime siis, et ah lähme kusime mone venelase käest nende hotelli aadressi ja äkki läheb läbi. Kui ei lähe siis teeme kuskile bronni. Meie lärmikud olid kohe nous ja ullataval kombel see toimis ning saime tollist läbi aga need samad venelased ei saanud - dunnou miks aga igatahes oli neil ka jupp tegu, et tulema saada
Kappasime siis passikontrollist läbi ja oma kotti otsima. Sellega läks koik muretult onneks. Mul oli selline lugu, et panin Tallinnas autos madalad kingad jalga ja jooksin lennukale. Kuna kingad olid kunstnahast said nad shoki ja viskasid naha maha. Pm olin Tais kotti oodates juba sukkades ja "kingad" ainult laperdasid kaasa ;D
Sukad jalast, plätud varba otsa ja elu Tais vois alata. Kuhu edasi?
Bangkok'i ei jää ju ikka ranna poole. Kohalikku lendu, mis meid kohe Krabile viiks polnud esimene variant alles ohtul kell 19- väga ei viitsinud oodata, kell oli 10 alles ja pikk söit seljataga. Tulime esimese odvaima lennukiga Phuketti, piletid maksid 2650 bahti nägu. Lennuk oli nagu tavaline Ryanair, väljalend hilines täiega aga see juhtus ka Moskvas nii, et ei põdenud sellepärast. Tunnike siia-sinna polnud enam vahet. Phuketis ootasime jubekaua oma kotti aga ilm oli juba parem ja tuju hakkas looma.
Lennujaama ees ei suutnud me otsustada kuhu edasi minna, kas kohe saartele voi ennem kuskile peole - valisme peo ja Pattong beachi. Lennukalt viidi meid sinna 150 bahti nägu ca tunnike sõitu. Tee peal määriti meile ka odav hotell kohe rannas pähe, kuna me polnud uldse maganud ja suht kopp oli juba ees rändamisest siis votsime vastu 10 euri tuba ja kohe rannas. Voodi on olemas ja wc/dush ka rohkem pole vajagi. Hotell oli loomulikult täielik käkk aga ajas asja ära. Üleväsimusest, ei suutnud magama minna läksime hoopis randa sööma, jalutama ja ujuma.







Söök on siin absoluutselt imeline, isegi surnud roti nögemine vahetult enne ei ajanud isu ära - jälk eks ;D
Tegelikult nägime usna kiirelt, et ega siin väga vahet pole kas Egiptus, Montenegro voi Tai - sama jama koikjal. Tai erinevus neist on, et siia soit on kallim, siin on valge liiv ja pakutakse kohalikku sööki ja puuvilju rohkem. Friikaid ja muud pläusi on vähem. Samas rahvas on sama tuutu, kui egiptuses eriti tänavamuujad.
Saime ka veidi shopata, tutvusin uhe kohaliku noore disaineriga - väga lahe tudruk ja tema toid toin kaasa ka. Sättisime end peale shopingut "kodu" lähedale rannabaari maha ja votsime esimesed värvilised joogid ligi.



Tutvusime kohe ühe autraalia naise ja inglise mehega, kes on abielus (et mehel oleks elamisluba) ja elavad Aussis. Eestist polnud nad loomulikult muhvigi kuulnud. Traumeerisime neid siis oma külmakraadide, skype ja e-riigi jutuga, natuke pilte loodusest lisaks ja nad olid pahviks löödud - tahavad kulla tulla ;)
Tipsutasime ja naersime nendega kella kümneni ja läksime oma fancy'sse hotelli kivist voodisse magama, mis muide oli väga mugav.


Häirisid ainult mõned sääsed. Hommikul tegin miljon dollari sviidist aknast ka pilti - kift vaade või mis:


JA nuud siis Koh Pa Khan'ile 10h soitu. Kaaslaseks 2 hollandlast ja 2 mr hangoverit eiteakust ;D

Kutid on rootsist, pohmaka hais bussis tapab + mul on siia tulemisest saadik jalad täiesti paistes, pahkluud pole nähagi ;(

Tere uut aastat.

Nagu uue aasta hakul ikka üritan ka mina uueks aastaks endale miskit lubada.

Ma ei luba kirjutada blogi rohkem kui eelmisel aastal, sest ma suudan inimesi piisavalt ka päriselus traumeerida.

Luban iseendale, et kiire tempo kõrvalt ei unusta kvaliteetaega perega ja kahekesi. See on minu jaoks kõige olulisem.

Luban hakata tegelema rohkem iseendaga. Lubasin seda ka eelmisel aastal aga no ei õnnestunud..

Budva

Tivatist sõitsime Budvasse. See linn on meile juba väga tuttav, eelmisel korral veetsime enim aega just siin.

Heikkil olid välja vaadatud mõned haagiste parklad kesklinnas ja suundusime suure hurraaga sinna. Esiteks ei leidnud me kohe õiget kohta ja kui leidsime siis oli suur tahtmine selg ees välja astuda - rõve mustlaslaager! Räpane ja must + need pilgud kui me oma saaniga letti sõitsime. Üldse oleme päris palju pilke saanud selle tõttu. Campereid on siin palju aga enamik vanade autodega võibolla seetõttu me neile nõmedad tundumegi.

Otsustasime öö seal veeta, hommikul rannas käia ja siis edasi mõelda.

Õhtul käisime veel kõrval tänavas netikohvikus ja kui pärdikud tuttu saime istusime niisama küünlavalgel ja jõime kokteilikest.

Järgmine päev sättisime varakult randa. Mingi mees jalutas meile vastu ja nähes heikkit 2 naise ja 2 lapsega näitas talle, et kas H on väha napakas :S

Kesklinna rand valmistas meile taaskord pettumuse - nii räpane. Otsustasime, et kuna on veidi erilisem päev siis sõidame kaatriga saarele nimega St Nikolas. Hind oli paadisõidul 20 euri (3 täiskasvanut, kaksikute käru ja pätid). Täitsa mõistlik, saime ekskursiooni kohalikesse randade kohta ka .

Saar ise oli hästi kivine ja mitte küll kõige puhtam aga vesi oli mõnus ja puhas. Ilm samuti supper, nii et nautisime. Ühtlasi otsustasime, et sõidame 3-4km linnast välja sinna randa, kus me juba varem olime käinud.

Heikki sebis meile vahepeal wifi ka bussi. Sellega oli päris humoorikas lugu olnud. Kohalikud T-Mobile tüübid olid kreepsu saanud 3G modemit/wifi ruuterit nähes. Üks oli uurinud, et mis telefon see nii pisike on :D

Eile siis tulime kohe õhtul siia oma vanasse randa ära ja no siin on niii mõnus! 50 meetrit rannast, ümbrus on roheline. Ja kõvasti soodsam kui see eelmine auk.

Eile panime lapsed tuttu Heleniga.

Ja hakkasime pulma aastapäeva tähistama - käisime rannas jalutamas ja kohvikus musitamas. Muudkui imestasime, et kuhu need 7 aastat küll lennanud on ja nii äge pulm oli meil ikka :))

Heikki tegi eile ise mojitosid ka. Täitsa head kukkusid välja. Hakkangi kohe teda moosima, et tänagi kuluks sellised kokteilid ära.

KAs ma seda juba rääkisin, et meil on mingi tohutu suur lillepott kaasas kuhu me istutasime basiilikut ja piparmünti. Special Mojitode tarvis :)

Nii elu elukene. No kohe üldse pole viitsinud kirjutada aga endal ju ka tore lugeda kunagi.

Esmaspäeval startisime kodust alles üheteist paiku. Heikki jõudis Soome võistlustelt alles ühe paiku ja hommikul siis pakkisime asju. No pakkimise maailmameister olen ma sel aastal kindlasti - nimeta asi, mida ma kaasa EI võtnud! Isegi kaalu haarasin kaasa sest ei taha jälle koju jõudes avastada +5 kg turjal - olen pervert küll ainõu :D

Pakkisime oma elu bussi, mis on super mõnus ja asusime teele. Pärdikud said kohe Rapuntselit telekast. Ette rutates võin öelda, et me oleme tänaseks (5's päev) seda juba oksendamiseni vaadanud. 3-4-5 korda päevas ikka. Meil on teisi plaate ka kaasas aga see on nende lemmik ja no las siis vaatavad.

Tallinnast viis meie tee Pärnusse, kus me oma lapsehoidja(minu õe) peale võtsime ja bussi vett ja bensu tankisime.

Kuskil nelja ajal alles saime liikuma (plaanisime tegelikult, et kuskil 12 ajal hakkame Pärnust minema).

Tee kulges läbi Läti, kus selgus kiirelt, et navi stregib. Kiirelt otsustasime, et otsime neti - laeme kaardid alla ja heikki paneb oma telefoni taha hoopis. Minu peen nuti kahjuks seda teha ei saa, vaid tahab kogu navigeerimise aja netti tabida. Heikki omaga saab nii, et laen kaardid netist telefoni ja muudkui kulgen. telefonide hinnavahe on ca 6000 eeku - kuld! Pigem odav ja osav kui kallis ja nuti?

See motell, kust me neti leidsime oli väljast hästi armas maja. Sisse astudes aga totaalne õuduste motell. Omanik oli ka vingus näoga, kui oma läpparid välja kookisime tuli uurima Heikkilt, et kas plaanime kontori avada. Kift! Lisaks ostsin 3 euriga 200ml mahla :D

Vähemalt said pärdikud natke joosta ja liumäel turnida.

Netist oli abi ja saime liikvele. Ööbisime mõnikümmend km enne Kaunast kuskil parklas - kõik haises. Magama läksime 11 ajal ja ärkasime 7 paiku. Hommikusöök kerre ja sõitma. Tee viis läbi Leedu ja Poola (navi suutis meid tipptunnil Warsavisse juhatada + lõputud teetööd ja kaotasime sellega ca 5 tundi).

Tahtsime ööga üle sõita aga Glen tõmbas tohutu vile üles ja jäime campima 40 kilomeetrit enne Tsehhit. Mingi suvaline mäkki parkla, miskit ei maksnud ja mingi rekka parkis meid hommikuks kinni.

Järgmisel päeval sõitsime ühe vindiga üle 1200km Tsehhi, Austria, Horvaatia. Kiirteed, korralikud, mõnused. Horvaatia poolel tasulised.

Viimane ööbmine oli meil 400km enne sihtkohta Horvaatias. Väga korralik camp. Tõesti super rahul. Õhtul tegi mingi "kohalik" venelane väikest puusatantsu ja saime kõik korralikult dušši all käia. Bussis on ka kõik olemas aga vett niiväga lobistamiseks ei jagu. Nüüd aga avanes võimalus lihtsalt veel pähe tilkuda lasta - mõnus!

Hommikul said lapsed oma kohupiimakreemid ja meie Heleniga tomati-basiiliku-mozarella salatit nautida. Heikki sai kohvi ja suitsu ja laste ülejäägid. Freya ütles, et sellest tuleb küll majja üks suur pahandus, kui issi on pahapoiss ja käib salaja suitsu tegemas ;)

Nüüd oligi nii väha jäänud. Plaanisime Dubrovnikus veel aega veeta aga otsustasime, et teeme seda tagasiteel. Sihtkoht oli ju juba käega katsutav. Montenegrosse jõudes saime piiripeal mögiseda, et meil green card Eestis digitaalne on - jobud. Siin riigis pole kaskod möllud isegi mitte kohustuslikud ja siis hakkab siin põrkama (green card tuleb kindlustusele kaubapeale teadupärast). Monteegros tegime esimese peatuse kohe söögikohas nimega Olypia. nende parkla juurs oli üks mahajäetud hoov ja maja, mille aia peal kasvavasid suured viinamarja kobarad, millega me endid kostitasime. filip oleks kreepsu saanud, kui ta oleks kaasas olnud. Missiis, et viinamarjad on siin riigis nagu meil naadid - rämps taim. asvatatakse selleks, et saaks päikese eest varju. Keegi neid väga ei söö. Filipi põhimõte oligi, et pigem mädanegu ära kui keegi neid võtab. no aga me oleme pätid poisid ja võtsime ja noniii head olid. Pilti ka:

Peale söömist sõitsime sadamasse ja sealt Tivatisse ja Tivatist Budvasse praamiga. Panen pildi eelmise asta praamisõidust ka.

Sissejuhatus meie tripile

Nii palju on küsitud, et miks, kuidas jne.

Põhjus väga lihtne. Peale eelmist reisi jäi Montenegro ikka väga hinge ja plaan kunagi tagasi minna jäi küpsema.

Mitu korda sai omavahel räägitud, et tahaks minna aga seekord ilma lasteta st siis ilma enda ja kohalike lasteta;)

Mingi nädalavahetus olime Pärnus, jalutasime vallikäärus tuledesäras ja siis hakkasime arutama, et võiks seekord pulmaaastapäevaks kuskile reisile minna. Esimese asjana tuli kohe Montenegro pähe - igavad eks :D

No lihtsalt nii palju jäi tegemata ja üleüldse jäi kuidagi tükk hinge. Oleks tahnud näiteks sinna suurde kalju sees olevasse ööklubisse minna aga lastega ju ei lähe ja F'i ma ei usaldanud. Ja ma oleks tahtnud näiteks Monte kõige Itaalia poolsemas linnakeses Bar'is kauem aega veeta kui need tühised paar tundi jne jne.

Arutasime ja arvutasime. Emaga oli põhimõtteliselt räägitud, et saaksime nädala vabaks aga pika arutelu ja arvutamise tulemusel saime aru, et nädalaga poleks miskit peale hakata. 1,5 päeva sinna, 1,5 päeva tagasi. 1 peo ja 1 pohmaka päev ja ongi reis läbi.

Aga läheks autoga ja võtaks lapsed kaasa.

Ee, ei viitsi. No kui siis mingi 7 kohalisega aga peab uurima, kust saab ja mis saab.

Mingil hetkel tuli meelde, et Heikki on neid matkabusse viimasel ajal ikka timminud ja äkki saaks mõnda neist laenata. Heikki rääkis Erkkiga läbi ja saimegi bussi. Sellest saab siis järgmiseks neljaks nädalaks meie kodu :)

Ei tegelikult nii sassis me pole. Kuigi buss on viimasepeal. Kavatseme Montenegros olles ka mõned päevad hotellis või kodumajutuses peatuda.

Ahjaa, et mis sai plaanist ilma lasteta hullata? Ei miskit. Arutasime ja otsustasime, et peab lapsehoidja endale sebima. Kas võtta Eestist keegi või kohapeal mõnest agentuurist.. Hmm! Mina ju tuntud foobik - Mul on 2 imelist blondi last ja raudselt mõni tšurka tahab neid endale. Nii, et ei mingit agentuuri. Võtsin õel sabast kinni ja tegin talle ettepaneku meiega kaasa tulla. Reis meie poolt ja tema tuleb meile lapsehoidjaks kaasa. Päris orjastada teda ei plaani aga no kui tahan õhtul peole minna siis on lapsehoidja olemas või kui tahame kauemaks randa jääda siis on ka keegi, kes lastega tegeleb. Rongavanemad;) Õde oli minu õnneks kohe päri ja nii see orgunn alguse saigi.

Nüüd olen ma juba nädala jagu luuserdanud, kuigi peaks pakkima ja nimekirju koostama aga no laiskus on peal + me ju pidime see reis lihtsalt kulgema ja no stress. Kui jääbki miskit maha siis ostan uue või ajan ilma läbi.

Heikki muidugi on hirm usin. Tõmbab lastele dvd'sid ja laule. Meile endilegi on mõned filmid kaasa orgunninud. Bussi timmib. Glenile üritab miskit võrevoodi laadset ehitada jne.

No aga keegi peab ju laisk ka olema ja mina tahangi laisk olla!

Ahjaa, keegi uuris, et kas lapsed siblivad sõidu ajal vabalt ringi autos. Ei sebi. Turvatoolides ja turvavöödega kinni. Üritame piisavalt peatuseid ka teha, et neid mitte päris ära traumeerida.

Ja kuhu me siis läheme? Eesti-Läti-Leedu-Poola tahaks kiirelt läbi kulgeda ja siis hakkame chillima. Austrias tahaks ringi vaadata. Dubrovnikus tahan kindlasti mõned päevad ringi vaadata. Põhi peatuskoht on Montenegro ranniku ala. Kotor-Budva-Bar. Pealinnas tahaks ka ringi ühe päeva vaadata pikemalt. Tagasi tulles Ungarist veini kaasa osta kõvasti :P

Ühesõnaga kindlat kava pole lihtsalt läheme ja olema ja hiljemalt 11 september üritame tagasi olla.

Ja, kes eelmise aasta tripiga kursis need uurivad, et mis seis mul F'iga jäi. Seis on selline enam-vähem. Sõbrad mina ja tema pole aga ehk viisakuse piirides ikka saame suheldud ja veedame ka temaga mõned päevad koos. Heikkiga on nad ju jätkuvalt heades suhetes. Plaanin vanale vingukotile isegi Eesti komme kaasa viia, sest ma ju tean et need talle hirrmsasti meeldivad :)

Panen eelmise aasta kokkuvõtted ka siia lugemiseks-meenutamiseks. Eks sel aastal on sama lugu, et üritan iga nädal korra internetti pääseda ja uudiseid edastada. Vahepeal kriban arvutisse päeviku vormis miskit.

http://pardikud.blogspot.com/search?updated-min=2010-01-01T00%3A00%3A00-08%3A00&updated-max=2011-01-01T00%3A00%3A00-08%3A00&max-results=3

Et miks ma ei kirjuta ja kuhu ma üleüldse kadunud olen?

Niisama chillime ja ainus asi, mis mul kohe meenub ja millest tahaks kirjutada on liiga negatiivse alatooniga, et sellega oma blogi risustada.

Nimelt teeninduskultuuritus Eesti söögikohtades ja mujal. Kurb.

Aga õige varsti kirjutan juba hoopis lõbusamas võtmes, sest me läheme jälle reisile - jälle Montenegrosse aga seekord veidi teistmoodi. Matkabussiga hoopis

ja lastele võtame mu õe lapsehoidjaks kaasa, et saaks ka need kuulsad klubid ära külastada ;)

Kõigest pikemalt juba õige pea!

Kleidiralli

Kleidid on nüüd juba pikemat aega olnud suur osa minu elust. Kes mind juba kauem teavad need mäletavad kindlasti, et pole ma iial väga naiselik tüüp olnud. Mängisin tavaliselt poistega ja riietuski oli pigem poisilik. Teksad ja dressid, sekka mõni üksik seelik aga kleite polnud mul üldse.

No ma pole lihtsalt kleidi tüüp mõtlesin siis. Tihti oli nii, et nägin mõnd ilusat kleiti kellelgi ja kui seda proovisin siis oli ta rinnust kitsas või kui rinnust oli ok siis oli alt täiega lai.

Kleidiusku pöördumisele hakkasin tõsisiselt mõtlema peale laste sündi. Tahame ju kõik olla naiselikud ja ilusad, et näidata kogu maailmale, et missiiis, et mul on 2-3-4 last ma olen ikkagi NAINE!

Nii ma oma tänase tegevuse juurde jõudsingi. Mirru kutsus mind kleite proovima - oli kuskil netis näinud. Vingusin, mis ma vingusin aga kohale ma läksin. Järgmisel hetkel seisin ma keset tuba 5!!! kleiti käes ja ütlesin Heikkile, et vali välja või osta kõik ära mulle. Mina ei suuda, kõik on nii ilusad ja esimest korda elus ma tunnen, et KLEIT sobib ka mulle :) Heikki ei suutnud ka väga valida aga lõpuks valisime 2 kleiti välja.

Mingi aeg hiljem käisime reisil ja kuna minu kleidid olid palju tähelepanu saanud siis tõin ka sealt sarnaseid kleite kaasa.

Ja kui kevad kätte jõudis hakkasin juba kõnesid ja kirju saama, et millal jälle saab.

Täna siis ongi üle nädala toredad kleidirallid.

Minu jaoks on tegelikult emotsionaalselt hästi raske võtta nii palju inimesi oma kodus vastu + mul ju pärdikud ka koguaeg kodus. Käsi-jalgu on tihtipeale puudu on ju vaja lastega ka tegeleda, süüa valmistada, meilidele -kõnedele vastata ja inimesi vastu võtta.

Vahel kui ikka ca 30 naist on läbi jooksnud mu juurest siis viskan küll õhtul jalad seinale ja mõtlen, et vauu milline karussell!!

Halba ei mõtle kunagi, sest 99% nendest naistest, kes mu juurde satuvad on niii päikselised ja toredad ja sõbralikud.

Olen nagu energia vampiir, kes sellest positiivsusest enda ümber tohutult powerit saab.

Ja nendel hetkedel mõtledki, et küll need inimesed on ikka toredad ja head :)