Suur reede Pärnus

Ma nii armastan pikki nädalavahetusi!

Seekord oli eriti tihe graafik ja no nagu ikka kõikjale ei jõudnudki.

Reede hommikul startisime Pärnusse. Kõige nõmedam pikkade väljasõitude puhul lastega on see ulme pakkimine. Ja alati jääb miskit maha!

Aga kõige mõnusam on see, et lapsed magavad terve tee ja me saame lihtsalt pläkutada. Kodus oled kuidagi nii rutiinis sees, et sellist "istume maha ja räägime" aega üldse ei jagu.

Autoga maanteed kammides on aga nii hea kõigest rääkida, planeerida ja unistada. Terve tund kvaliteetaega oma mehega. Lapsevanemad saavad kindlasti aru, millest ma räägin.

Vahepeal ärkavad pärdikud üles siis teeme metsa vahel peatuse ja korjame vanaemale sinililli.

Pärnu tervitab meid suurepärase ilmaga. F saab esimest korda ratta selga ja Glen saab värskeõhu mürgituse - magab 3 tundi jutti õunapuu all, silm ka ei pilgu ja ei mingit kiginat!

Jätame lapsed emale ja käime tiiru linna peal. MaXXXimas kõigepealt. No see on tõenäoliselt kõige mõnusam toidupood Eestis. Nii suur ja lettidel näed igasugu põnevaid asju müügil. Näiteks leidsin kastmete juurest "Aijvars"i ma ei teadnudki, et seda Eestis müüakse.

Taaskord sai purustatud ka müüt, et see on Montenegro oma toodang - hoopis poolakate oma! 1:0 minu kasuks Filip!

Lahkusime sealt hunniku grilli materjalidega. Nõrkemiseni liha ja sauna kõrvale õlut-siidrit.

Surnuaias käisime ka. Mulle meeldib seal Heikkiga kahekesi käia. Pätid on liiga väikesed, et aru saada, mis või kus nad parasjagu on ja siis on see käik lihtsalt nagu mööda minnes läbi hüppamine.

Kahekesi minnes võtame aja maha. Korrastame haua, süütame laternas küünla, puhastame plaadid tolmust, pühime ingli ninalt liiva, räägime Miast ja vanaemast. Kohe hoopis Teine õhk on. Ja sees on nii soe.

Ma ei oska seda isegi kirjeldada. Sees on sellepärast hea tunne, nagu saaksid veel miskit lahkunute jaoks teha. Kuigi tegelikult on kogu see hoolitsus hingepalsamiks ju Sinu enda hingele.. Neid ju enam pole..

Koju jõudes teen veidi müügitööd ja siis võibki chill alata. Isa ja Heikki grillivad, ema ja Helen teevad salatit, lapsed on niisama muhedad. Õhtul saab sauna ka. Isegi pühadejänku on käinud ja liiga palju šokolaadi ja maiustusi toonud.

Freya söök sel päeval ongi ainult kommid ja paar ampsu liha. Sedaon nõus ainult vanaisa taldrikust napsama.

Üldse on vanaisa nii nii kallis. Isegi vetsu ei lubata, enne kui on saanud lubaduse, et vanaisa kohe tagasi tuleb. Vanaisa õpetab rattaga sõitma, aitab kiigule, teeb hoogu. Tihti kõlab: "vanaisa minu kallikene on".

Hommikul tahab esimese asjana vanaisa äratama minna. Käib ümber voodi ja targutab, et "ärka nüüd üles! Õues on ju valge juba eks! Näe puhas särk ka, püksid ka. Tubli poiss, oled juba suur mees!"

Ema tahaks, et me jääksime kauemaks aga me ei jää. Elame ju seal oma perega ühes väikeses toas ja öö on minu jaoks selline, et: Heikki norskab, Freya nagistab/sonib ja Glen ärkab iga natukese aja tagant käunudes. Äratus on kell 5, sest siis on laste arust juba täiesti mõistlik aeg ÕUE minna. No tere tali! Ärkasimegi kell 5 ja kella seitsmeks oli juba hunnik mune värvitud-koksitud.

Pühapäev sugulastega

Pühapäeva hommikul tuli Heikki trepist alla ja ütles unise häälega lastele "Tere hommikust! Mis Te siin siis teete?"

Freya astus talle ligi ja tegi talle korraliku peapesu: "Issi räägi korralikult! Tee suu ka lahti kui Sa räägid! Ma ei saa sedasi mitte midagi aru! Räägi koorrrralikult!"

No ela siis sellisega! Kõike ta teab ja kõige kohta on oma arvamus :)

Käisime pühapäeval Heikki sugulaste pool kabeneemes. Põhjuseks see, et H täditütar Kristiina oli Eestis puhkamas ja no niisama on ju ka tore kokku saada.Sai sööki ja jooki ja sauna ja ujuda. Himmade pool on alati tohutult mõnus olla. Selline peakski minu arust üks ideaalne kodu-maja olema. Hubane puitmaja mändide all. Palju palju valgust ja mõnus hoov, kus lastel on hea mürgeldada. Tüübid sõitsid kelguga murul ja kamandasid vanaemad ka enda juurde õue ikka kiigule hoogu lükkama, traktorit vedama, puuonni aitama. Kuidas Sa siis ei lähe, kui lapselapsed nii armsasti "Vanaema tule korraks õue" kutsuvad :)

Mis kõige toredam on see, et lapsed on hetkel nii kiftis vanuses. Saavad juba koos mängitud ja ei pea koguaeg silma peal hoidma. Kuigi kuna vanaemad näevad neid harva siis jooksevad nemad

neil koguaeg sabas ja teevad kõik ette taha ära.

Ahjaa! Kõige tähtsamast unustasin rääkida - Glen hakkas sammutama. Muudkui üritab ja üritab. 4-5 sammu ja siis hüppab sülle. Või siis seisab ilma toeta ja lööb käsi kokku - nii vägev poiss!

Mõned pildid ka.

Kõik inimesed on ilusad ja head.. NOT

Muidugi ei ole nad seda mitte. Ma isegi ei unista sellest, sest siis oleks siin maailmas liigigav elada kui me kõik sellised üksmeelsed lillelapsed oleks. Väike kadedus kulub ikka ära – näiteks äris. Konkurents on ju ainult kasulik majanduse arengule.

Samas ka tavaelus on kadedus täiesti tervitatav nähtus. Vot käib närvidele, et Mirja sai kaalu käpa alla ja mina tahan kaa! Loomulikult ei viitsiks ma üldse tõmmeldagi puhtalt sellepärast, et nii on tervisele hea ja muu „inspireeriv“ jutt. Vot tahan kade olla ja sama tubliks saada ja veel tublimaks.

Samas kui keegi nähvab mulle, et ma uhkustan liialt oma lastega, perega siis see on minu jaoks puhas õelus. Enamik minu tuttavaid peaks teadma, et mul on väga suur õigus ja lausa kohustus olla õnnelik ja uhke kõige üle, mis mul on.

See, et oleme koos ja armunud. Vahel on lausa hirmutav, kui hästi kõik on. Muidugi me (loe: mina) nägeleme ka omavahel aga samas oleme me kõige paremad sõbrad. Vahel kardan lausa, et äkki me oleme ükshetk liiga head sõbrad. Samas, mis suhe see oleks kui omavahel ei oleks täit usaldust ja sõprust. Meil on kaks tervet ja tublit last. Minul ongi tõenäoliselt maailma kõige ilusamad tütred ja kõige kavalam poeg - ma ei väsi seda iial kordamast. Ise tegime :)

Freya on ka tõenäoliselt kõige arukam, kõige ilusama lauluhäälega, kõige südamlikum laps keda ma oma elus kohanud olen. Ta ütleb alati kui talle midagi kohe üldse ei meeldi ja ta ei ole iial komplimentidega kitsi. Kui ikka mõnel tädil on väga ilusad juuksed või emmel on ilus kleit siis tuleb neile kohe kindlasti sellest teada anda.

Glen mees on tõenäoliselt kõige lõbusam, ilusam ja kavalam poiss maailmas. Suutis juba poole aastaselt täiskasvanud naised punastama panna oma „how you doing’“ kulmu nõksutamisega. Saab juba praegu 10 kuuselt aru kui kellelgi on kurb tuju ja tuleb teeb kohe ühe suure kalli ja tatise mopsu. Seni musutab kuni enam pole võimalik kurb ollagi.

Meil on imeilus kodu, mille me oleme oma kätega ehitanud ja mille eest me pensionipõlveni pangalaenu maksame aga missiiiis vähemalt on oma! Iga nurk siin kodus on armas.

Heikki ehitas selle korteri siis valmis, kui Miaga haiglas olin. Enamus asju siin on minu joonistatud ja Heikki meisterdatud.

Meil on ka üübermõnusad sõbrad. Ükski vahemaa, pole takistuseks!

Kahjuks pole alati nii palju aega kui tahaks aga nad on olemas ja kallid ja me oleme neile selle eest tänulikud. Me teame, et võime neile kindlad olla ka siis kui elu pole alati lill. Jah ma viitan praegu nendele, kes pead laiali minema tormasid 2006 aastal meie elust..

Ma olengi õnnelik ja uhke selle üle, mis meil on!

Me oleme ju kõige selle nimel nii palju vaeva näinud ja pisaraid valanud. Oleks patt, mitte olla õnnelik!

Loogiline? Ei! Nii kuradi paljude jaoks pole see üldse loogiline.

Kui Mia elas siis sisistati seljataga, kelle „süü“ see on, et M haige on ja muid õuduseid, mis ei kannata isegi trükimusta.

Selle kõige kõrval aga olid inimesed, kellel kõrvade vahel veidi rohkem kui mõnele teisele on antud. Kes tahtsid meid toetada hea sõnaga ja kes olid lihtsalt olemas.

Nii, et jah ma olen uhke aga kurat mul on ka selleks suurepärane põhjus!

Elu on ilus – nautige ja ärge õelutsege ;)

Aga kade võib olla :D

Ja sündiski mulle minu neljas laps..

Laupäeva õhtul käis mul külas mu kõigeparem sõbranna oma mehega. Veiniklaasi taga sai arutletud tulevikuplaanide ja ideede üle, kui E äkki turgatas, et kuule mida me ootame?

ID kaart lugejasse ja teeme ära!

Mis me ära teeme? Selle mida ma nii mitu kuud olen edasi lükanud, kuna enesekindlust nappis.

See on ju tähtis otsus. See on nagu lapse saamine. Üks asi on harjutamine ja teine asi on see, kui ta Sul päris ametlikult "pihku" surutakse.

Klõps klõps ja oligi tehtud - onju nagu lapse tegemine (siia kuluks nüüd üks wink wink smilu ära).

Täna sain ametliku kinnituse ka ja nüüd jääb üle veidi veel kõpitseda-sisestada ning veebipood, mis nii kaua on ootel olnud saabki avatud.

Teretulemast mu väikene beebi, luban Sind hoida ja armastada. Sinuga koos kasvada ja areneda ja targemaks saada.

Ah, et kuidas nii saab?

Et siis lugu sellest, kuidas meil on sõbrannadega ühevanused lapsed.

Tihti ja veel tihedamini uuritakse, et KUIDAS see võimalik on. Teate ma ausõna ei tea, kuidas meil sedasi näkkas. Muud vastust polegi. Tutvusime siis kui me suuremaid ootasime ja tihedamalt suhtlema hakaksime siis kui pätid olid 3 kuused. Veetsime enamus päevi koos ja ka nädalavahetused möödusid tihtipeale teineteist külastades. Ka meie meestest said head sõbrad. Mingil hetkel hakkas peas küpsema mõte, et kuna esimesed lapsed nii hästi õnnestusid siis võiks ju neid veel olla.

Ees oli aga suur suvi ja mitmeid pidusid nagu näiteks meie pulm, kus keegi väga poleks viitsinud rase olla. Nii siis saigi räägitud, et suve tahaks veel rokkida ja siis peale meie pulmi ehk siis sügisel võiks ju küll uuele ringile minna.

Ja kuidagi nii läkski, et sügiseks oli kari paksusid koos. Täiesti puhtjuhuslikult ega keegi meist ei arvanud, et saame veelkord koos pallidena ringi veereda ja et tähtajad nii lähestikku satuvad.

Nii, et nõmedaid kommentaare ei viitsi enam kuulata. Lihtsalt juhtus nii ja väga äge, et sedasi näkkas. Lapsed on ka omavahel suured semud ja mängukaaslased :)

Meie kodus möllab igapäevaselt Tornaado FREN

Kurtsin täna hommikul Heikkile, et tundub nagu ei koristaks ma iial, sest kodu katab pidevalt korralik läbukiht. Teen köögi korda ja sekund hiljem laiutab laua all hunnik jamapalle (loe:kamapalle). Toolidele on sätitud istuma PiPi, Estel (Loe:Eesel), Lote, Titatiinu (Lepatriinu) ja veel mõned tegelased, kelle nimigi kohe ei meenu. Loogiliselt võiks arvata, et nemad ongi need, kes mu köögi segi ajavad ja mustade nõudega üle kuhjavad onju..

Tegelikkuses aga möllab meil kodus üks suurem loodusjõud nimega FREN. Just sellise nime pani Heikki täna meie pärdikutele.

Ja siis ma käingi KOGUAEG lapp peos ringi. Minu armastav kaasa on mulle soetanud väga head universaalsed vahendid millega ma siis käin ja sussutan. Peeglilt näpujäljed, klaasid, trepikäsipuud jne jne.

Laon nõud nõudepesumasinasse ja sekund hiljem kõrgub kraanikausi äärel uus hunnik pesemata nõudega.

Pesupäev on iga päev. tundub, et pesumasina ja kuivati töö ei saa iial otsa. Võiks ju arvata, et lastel on liiga palju riideid? Ei ole! Freyal on 2 sahtlitäit ja Glenil ainult 1. Äkki meil on mmignid

kavalad naabrid, kes oma musta pesu meie masina ette sokutavad?

Ja need lõputud jamapallid, neid on mu riietel, talla all, saabaste sees, kraanikausis, vannis, voodis - kõikjal!

Pole siis ju vaja imestada, et vahel olen ma juba hommikul kella seitsmeks oma esimesed ähvardused, et toon vitsa majja maha hüüdnud. Freya teatab selle peale alati - Aga emme head lapsed ju kasvavad PITSATA!

Või siis kui olen just lõpetanud teema - vennakesele haiget ei tohi teha, sest ta on väike jne jne siis teatab Freya: "Emme aga mis ta siis käib minu asjade sees!"

Täna ütlesin Freyale, et kui trall järgi ei jää ja kiirelt riidesse ei pane siis ei lubagi ma teda lasteaeda, mispeale teatati mulle "Lähen küll! Mina olen ju isa ammsakene (Loe: armsakene) ja issi viib minu.

No ela siis sellistega!

Vahel on kõik nii vahvalt mõnus, et lausa hirmus hakkab.

Ise ka ei tea, miks ma selline foobik olen.

Meil on mingi 2 kuud juba kõik külmetusrohud köögikapil reas. Ma ei saa neid ära panna sest raudselt just siis jäävad pärdikud haigeks.

Ja kui midagi väga vahvat on vist toimumas siis kogemus näitab, et sellest ei tohiks ennem üldse rääkida kui asi käes on, sest muidu need ei juhtugi.

Mis jama sellega on? Karmavõlg?