Lihtsalt ja labaselt oma reisist vol1

Sõidame täna päev otsa bussiga ja laevaga, et Kophagan'ile minna. Praegu on paras aeg natuke reisi jäädvustada. Kirjavead on sees, sest kirjutan loksuvas bussis ja tabletil pole eestikeelset klaviatuuri.
Koik sai alguse sellest, et me tahtsime sooja. Pole ka miskit imestada meie talvede juures eks. Kuna veebruaris väga kuskil soe pole siis pidime nii kaugele soitma. Tai's on meil mitmed sõbrad ja sugulased käinud ja kõïk hullult kiidavad ja tulevad alati tagasi siia. Ainus takitsus oli see, et lapsi ei taha kaasavõẗta - liiga pikk lennureis ja tahaks kahekesi ka olla vahelduseks. Ette rutates võin öelda, et lastega oleks see toesti liig, mis liig olnud. Kui nad suuremad oleks siis kull aga praeguses vanuses mitte.
Tallinnas oli koik lill, tegime lennujaamas väikese veini ja helistasime veel sopradele ja chillisime niisama. Söit Moskvasse kulges ka muretult, Moskva lennujaamas oli wifit ja sõbralikud näod. Ooteaeg moodus kiirelt kodust kaasa toodud pirukate ja kohaliku veskimehe õllega.
Tai lennukisse astudes olin väga üllatunud, et nii suur ja korralik lennuk.

Lauki hirmutas mu oma "pane soojad riided, lennukis on külm" jutuga veidi ära. Hoopis väga soe oli ja vaatasime kogu reis filme ja kuulasin mussi. Igaluhel oli istme sees tv, kust siis valisid mussi ja filme, ja valik oli üllatavalt hea.
Magada ei viitsinudki enne kui vahetult, enne loppu tegin tunnise une.
Lennukist välja tulles saime kohe näha, et ega meid vist väga ei oodata - ilm hall ja ainsad positiivsed kujud olid meiega koos lennukist väljunud turistid.
Läksime pagasit otsima.

Enne veel tuli täita immigratsiooni kaart, mille leidsime räuskavate venelaste järgi kohe ules. No on ikka hääled, tohutu lärm, kus iganes ka on.
Täita me seda ei saanud sest polnud pastakaid nii palju. Lopuks uks vene naine laenas enda pastakat, selgus et meil on siiski vaja mingit aadressi. Kuna meil seda pole siis arvati, et pole vast ka hullu. Läksime siis viisat vormistama. Selle jaoks on tarvis 1000 bahti ja fotot endast, mida meil polnud. Seda sai korval boksid teha, 200 bahti eest [veebikaameraga pildistati). Saime oma viisataotluse kätte ja astusime check'i letti. Need olid ka erinevad fast lane 1400 ja tavaline 1000. Meil kiiret polnud läksime odavamasse. tolli mutt tombas kohe vile ules, et meil aadressi pole kohalikku. Motlesime siis, et ah lähme kusime mone venelase käest nende hotelli aadressi ja äkki läheb läbi. Kui ei lähe siis teeme kuskile bronni. Meie lärmikud olid kohe nous ja ullataval kombel see toimis ning saime tollist läbi aga need samad venelased ei saanud - dunnou miks aga igatahes oli neil ka jupp tegu, et tulema saada
Kappasime siis passikontrollist läbi ja oma kotti otsima. Sellega läks koik muretult onneks. Mul oli selline lugu, et panin Tallinnas autos madalad kingad jalga ja jooksin lennukale. Kuna kingad olid kunstnahast said nad shoki ja viskasid naha maha. Pm olin Tais kotti oodates juba sukkades ja "kingad" ainult laperdasid kaasa ;D
Sukad jalast, plätud varba otsa ja elu Tais vois alata. Kuhu edasi?
Bangkok'i ei jää ju ikka ranna poole. Kohalikku lendu, mis meid kohe Krabile viiks polnud esimene variant alles ohtul kell 19- väga ei viitsinud oodata, kell oli 10 alles ja pikk söit seljataga. Tulime esimese odvaima lennukiga Phuketti, piletid maksid 2650 bahti nägu. Lennuk oli nagu tavaline Ryanair, väljalend hilines täiega aga see juhtus ka Moskvas nii, et ei põdenud sellepärast. Tunnike siia-sinna polnud enam vahet. Phuketis ootasime jubekaua oma kotti aga ilm oli juba parem ja tuju hakkas looma.
Lennujaama ees ei suutnud me otsustada kuhu edasi minna, kas kohe saartele voi ennem kuskile peole - valisme peo ja Pattong beachi. Lennukalt viidi meid sinna 150 bahti nägu ca tunnike sõitu. Tee peal määriti meile ka odav hotell kohe rannas pähe, kuna me polnud uldse maganud ja suht kopp oli juba ees rändamisest siis votsime vastu 10 euri tuba ja kohe rannas. Voodi on olemas ja wc/dush ka rohkem pole vajagi. Hotell oli loomulikult täielik käkk aga ajas asja ära. Üleväsimusest, ei suutnud magama minna läksime hoopis randa sööma, jalutama ja ujuma.







Söök on siin absoluutselt imeline, isegi surnud roti nögemine vahetult enne ei ajanud isu ära - jälk eks ;D
Tegelikult nägime usna kiirelt, et ega siin väga vahet pole kas Egiptus, Montenegro voi Tai - sama jama koikjal. Tai erinevus neist on, et siia soit on kallim, siin on valge liiv ja pakutakse kohalikku sööki ja puuvilju rohkem. Friikaid ja muud pläusi on vähem. Samas rahvas on sama tuutu, kui egiptuses eriti tänavamuujad.
Saime ka veidi shopata, tutvusin uhe kohaliku noore disaineriga - väga lahe tudruk ja tema toid toin kaasa ka. Sättisime end peale shopingut "kodu" lähedale rannabaari maha ja votsime esimesed värvilised joogid ligi.



Tutvusime kohe ühe autraalia naise ja inglise mehega, kes on abielus (et mehel oleks elamisluba) ja elavad Aussis. Eestist polnud nad loomulikult muhvigi kuulnud. Traumeerisime neid siis oma külmakraadide, skype ja e-riigi jutuga, natuke pilte loodusest lisaks ja nad olid pahviks löödud - tahavad kulla tulla ;)
Tipsutasime ja naersime nendega kella kümneni ja läksime oma fancy'sse hotelli kivist voodisse magama, mis muide oli väga mugav.


Häirisid ainult mõned sääsed. Hommikul tegin miljon dollari sviidist aknast ka pilti - kift vaade või mis:


JA nuud siis Koh Pa Khan'ile 10h soitu. Kaaslaseks 2 hollandlast ja 2 mr hangoverit eiteakust ;D

Kutid on rootsist, pohmaka hais bussis tapab + mul on siia tulemisest saadik jalad täiesti paistes, pahkluud pole nähagi ;(

Tere uut aastat.

Nagu uue aasta hakul ikka üritan ka mina uueks aastaks endale miskit lubada.

Ma ei luba kirjutada blogi rohkem kui eelmisel aastal, sest ma suudan inimesi piisavalt ka päriselus traumeerida.

Luban iseendale, et kiire tempo kõrvalt ei unusta kvaliteetaega perega ja kahekesi. See on minu jaoks kõige olulisem.

Luban hakata tegelema rohkem iseendaga. Lubasin seda ka eelmisel aastal aga no ei õnnestunud..

Budva

Tivatist sõitsime Budvasse. See linn on meile juba väga tuttav, eelmisel korral veetsime enim aega just siin.

Heikkil olid välja vaadatud mõned haagiste parklad kesklinnas ja suundusime suure hurraaga sinna. Esiteks ei leidnud me kohe õiget kohta ja kui leidsime siis oli suur tahtmine selg ees välja astuda - rõve mustlaslaager! Räpane ja must + need pilgud kui me oma saaniga letti sõitsime. Üldse oleme päris palju pilke saanud selle tõttu. Campereid on siin palju aga enamik vanade autodega võibolla seetõttu me neile nõmedad tundumegi.

Otsustasime öö seal veeta, hommikul rannas käia ja siis edasi mõelda.

Õhtul käisime veel kõrval tänavas netikohvikus ja kui pärdikud tuttu saime istusime niisama küünlavalgel ja jõime kokteilikest.

Järgmine päev sättisime varakult randa. Mingi mees jalutas meile vastu ja nähes heikkit 2 naise ja 2 lapsega näitas talle, et kas H on väha napakas :S

Kesklinna rand valmistas meile taaskord pettumuse - nii räpane. Otsustasime, et kuna on veidi erilisem päev siis sõidame kaatriga saarele nimega St Nikolas. Hind oli paadisõidul 20 euri (3 täiskasvanut, kaksikute käru ja pätid). Täitsa mõistlik, saime ekskursiooni kohalikesse randade kohta ka .

Saar ise oli hästi kivine ja mitte küll kõige puhtam aga vesi oli mõnus ja puhas. Ilm samuti supper, nii et nautisime. Ühtlasi otsustasime, et sõidame 3-4km linnast välja sinna randa, kus me juba varem olime käinud.

Heikki sebis meile vahepeal wifi ka bussi. Sellega oli päris humoorikas lugu olnud. Kohalikud T-Mobile tüübid olid kreepsu saanud 3G modemit/wifi ruuterit nähes. Üks oli uurinud, et mis telefon see nii pisike on :D

Eile siis tulime kohe õhtul siia oma vanasse randa ära ja no siin on niii mõnus! 50 meetrit rannast, ümbrus on roheline. Ja kõvasti soodsam kui see eelmine auk.

Eile panime lapsed tuttu Heleniga.

Ja hakkasime pulma aastapäeva tähistama - käisime rannas jalutamas ja kohvikus musitamas. Muudkui imestasime, et kuhu need 7 aastat küll lennanud on ja nii äge pulm oli meil ikka :))

Heikki tegi eile ise mojitosid ka. Täitsa head kukkusid välja. Hakkangi kohe teda moosima, et tänagi kuluks sellised kokteilid ära.

KAs ma seda juba rääkisin, et meil on mingi tohutu suur lillepott kaasas kuhu me istutasime basiilikut ja piparmünti. Special Mojitode tarvis :)

Nii elu elukene. No kohe üldse pole viitsinud kirjutada aga endal ju ka tore lugeda kunagi.

Esmaspäeval startisime kodust alles üheteist paiku. Heikki jõudis Soome võistlustelt alles ühe paiku ja hommikul siis pakkisime asju. No pakkimise maailmameister olen ma sel aastal kindlasti - nimeta asi, mida ma kaasa EI võtnud! Isegi kaalu haarasin kaasa sest ei taha jälle koju jõudes avastada +5 kg turjal - olen pervert küll ainõu :D

Pakkisime oma elu bussi, mis on super mõnus ja asusime teele. Pärdikud said kohe Rapuntselit telekast. Ette rutates võin öelda, et me oleme tänaseks (5's päev) seda juba oksendamiseni vaadanud. 3-4-5 korda päevas ikka. Meil on teisi plaate ka kaasas aga see on nende lemmik ja no las siis vaatavad.

Tallinnast viis meie tee Pärnusse, kus me oma lapsehoidja(minu õe) peale võtsime ja bussi vett ja bensu tankisime.

Kuskil nelja ajal alles saime liikuma (plaanisime tegelikult, et kuskil 12 ajal hakkame Pärnust minema).

Tee kulges läbi Läti, kus selgus kiirelt, et navi stregib. Kiirelt otsustasime, et otsime neti - laeme kaardid alla ja heikki paneb oma telefoni taha hoopis. Minu peen nuti kahjuks seda teha ei saa, vaid tahab kogu navigeerimise aja netti tabida. Heikki omaga saab nii, et laen kaardid netist telefoni ja muudkui kulgen. telefonide hinnavahe on ca 6000 eeku - kuld! Pigem odav ja osav kui kallis ja nuti?

See motell, kust me neti leidsime oli väljast hästi armas maja. Sisse astudes aga totaalne õuduste motell. Omanik oli ka vingus näoga, kui oma läpparid välja kookisime tuli uurima Heikkilt, et kas plaanime kontori avada. Kift! Lisaks ostsin 3 euriga 200ml mahla :D

Vähemalt said pärdikud natke joosta ja liumäel turnida.

Netist oli abi ja saime liikvele. Ööbisime mõnikümmend km enne Kaunast kuskil parklas - kõik haises. Magama läksime 11 ajal ja ärkasime 7 paiku. Hommikusöök kerre ja sõitma. Tee viis läbi Leedu ja Poola (navi suutis meid tipptunnil Warsavisse juhatada + lõputud teetööd ja kaotasime sellega ca 5 tundi).

Tahtsime ööga üle sõita aga Glen tõmbas tohutu vile üles ja jäime campima 40 kilomeetrit enne Tsehhit. Mingi suvaline mäkki parkla, miskit ei maksnud ja mingi rekka parkis meid hommikuks kinni.

Järgmisel päeval sõitsime ühe vindiga üle 1200km Tsehhi, Austria, Horvaatia. Kiirteed, korralikud, mõnused. Horvaatia poolel tasulised.

Viimane ööbmine oli meil 400km enne sihtkohta Horvaatias. Väga korralik camp. Tõesti super rahul. Õhtul tegi mingi "kohalik" venelane väikest puusatantsu ja saime kõik korralikult dušši all käia. Bussis on ka kõik olemas aga vett niiväga lobistamiseks ei jagu. Nüüd aga avanes võimalus lihtsalt veel pähe tilkuda lasta - mõnus!

Hommikul said lapsed oma kohupiimakreemid ja meie Heleniga tomati-basiiliku-mozarella salatit nautida. Heikki sai kohvi ja suitsu ja laste ülejäägid. Freya ütles, et sellest tuleb küll majja üks suur pahandus, kui issi on pahapoiss ja käib salaja suitsu tegemas ;)

Nüüd oligi nii väha jäänud. Plaanisime Dubrovnikus veel aega veeta aga otsustasime, et teeme seda tagasiteel. Sihtkoht oli ju juba käega katsutav. Montenegrosse jõudes saime piiripeal mögiseda, et meil green card Eestis digitaalne on - jobud. Siin riigis pole kaskod möllud isegi mitte kohustuslikud ja siis hakkab siin põrkama (green card tuleb kindlustusele kaubapeale teadupärast). Monteegros tegime esimese peatuse kohe söögikohas nimega Olypia. nende parkla juurs oli üks mahajäetud hoov ja maja, mille aia peal kasvavasid suured viinamarja kobarad, millega me endid kostitasime. filip oleks kreepsu saanud, kui ta oleks kaasas olnud. Missiis, et viinamarjad on siin riigis nagu meil naadid - rämps taim. asvatatakse selleks, et saaks päikese eest varju. Keegi neid väga ei söö. Filipi põhimõte oligi, et pigem mädanegu ära kui keegi neid võtab. no aga me oleme pätid poisid ja võtsime ja noniii head olid. Pilti ka:

Peale söömist sõitsime sadamasse ja sealt Tivatisse ja Tivatist Budvasse praamiga. Panen pildi eelmise asta praamisõidust ka.

Sissejuhatus meie tripile

Nii palju on küsitud, et miks, kuidas jne.

Põhjus väga lihtne. Peale eelmist reisi jäi Montenegro ikka väga hinge ja plaan kunagi tagasi minna jäi küpsema.

Mitu korda sai omavahel räägitud, et tahaks minna aga seekord ilma lasteta st siis ilma enda ja kohalike lasteta;)

Mingi nädalavahetus olime Pärnus, jalutasime vallikäärus tuledesäras ja siis hakkasime arutama, et võiks seekord pulmaaastapäevaks kuskile reisile minna. Esimese asjana tuli kohe Montenegro pähe - igavad eks :D

No lihtsalt nii palju jäi tegemata ja üleüldse jäi kuidagi tükk hinge. Oleks tahnud näiteks sinna suurde kalju sees olevasse ööklubisse minna aga lastega ju ei lähe ja F'i ma ei usaldanud. Ja ma oleks tahtnud näiteks Monte kõige Itaalia poolsemas linnakeses Bar'is kauem aega veeta kui need tühised paar tundi jne jne.

Arutasime ja arvutasime. Emaga oli põhimõtteliselt räägitud, et saaksime nädala vabaks aga pika arutelu ja arvutamise tulemusel saime aru, et nädalaga poleks miskit peale hakata. 1,5 päeva sinna, 1,5 päeva tagasi. 1 peo ja 1 pohmaka päev ja ongi reis läbi.

Aga läheks autoga ja võtaks lapsed kaasa.

Ee, ei viitsi. No kui siis mingi 7 kohalisega aga peab uurima, kust saab ja mis saab.

Mingil hetkel tuli meelde, et Heikki on neid matkabusse viimasel ajal ikka timminud ja äkki saaks mõnda neist laenata. Heikki rääkis Erkkiga läbi ja saimegi bussi. Sellest saab siis järgmiseks neljaks nädalaks meie kodu :)

Ei tegelikult nii sassis me pole. Kuigi buss on viimasepeal. Kavatseme Montenegros olles ka mõned päevad hotellis või kodumajutuses peatuda.

Ahjaa, et mis sai plaanist ilma lasteta hullata? Ei miskit. Arutasime ja otsustasime, et peab lapsehoidja endale sebima. Kas võtta Eestist keegi või kohapeal mõnest agentuurist.. Hmm! Mina ju tuntud foobik - Mul on 2 imelist blondi last ja raudselt mõni tšurka tahab neid endale. Nii, et ei mingit agentuuri. Võtsin õel sabast kinni ja tegin talle ettepaneku meiega kaasa tulla. Reis meie poolt ja tema tuleb meile lapsehoidjaks kaasa. Päris orjastada teda ei plaani aga no kui tahan õhtul peole minna siis on lapsehoidja olemas või kui tahame kauemaks randa jääda siis on ka keegi, kes lastega tegeleb. Rongavanemad;) Õde oli minu õnneks kohe päri ja nii see orgunn alguse saigi.

Nüüd olen ma juba nädala jagu luuserdanud, kuigi peaks pakkima ja nimekirju koostama aga no laiskus on peal + me ju pidime see reis lihtsalt kulgema ja no stress. Kui jääbki miskit maha siis ostan uue või ajan ilma läbi.

Heikki muidugi on hirm usin. Tõmbab lastele dvd'sid ja laule. Meile endilegi on mõned filmid kaasa orgunninud. Bussi timmib. Glenile üritab miskit võrevoodi laadset ehitada jne.

No aga keegi peab ju laisk ka olema ja mina tahangi laisk olla!

Ahjaa, keegi uuris, et kas lapsed siblivad sõidu ajal vabalt ringi autos. Ei sebi. Turvatoolides ja turvavöödega kinni. Üritame piisavalt peatuseid ka teha, et neid mitte päris ära traumeerida.

Ja kuhu me siis läheme? Eesti-Läti-Leedu-Poola tahaks kiirelt läbi kulgeda ja siis hakkame chillima. Austrias tahaks ringi vaadata. Dubrovnikus tahan kindlasti mõned päevad ringi vaadata. Põhi peatuskoht on Montenegro ranniku ala. Kotor-Budva-Bar. Pealinnas tahaks ka ringi ühe päeva vaadata pikemalt. Tagasi tulles Ungarist veini kaasa osta kõvasti :P

Ühesõnaga kindlat kava pole lihtsalt läheme ja olema ja hiljemalt 11 september üritame tagasi olla.

Ja, kes eelmise aasta tripiga kursis need uurivad, et mis seis mul F'iga jäi. Seis on selline enam-vähem. Sõbrad mina ja tema pole aga ehk viisakuse piirides ikka saame suheldud ja veedame ka temaga mõned päevad koos. Heikkiga on nad ju jätkuvalt heades suhetes. Plaanin vanale vingukotile isegi Eesti komme kaasa viia, sest ma ju tean et need talle hirrmsasti meeldivad :)

Panen eelmise aasta kokkuvõtted ka siia lugemiseks-meenutamiseks. Eks sel aastal on sama lugu, et üritan iga nädal korra internetti pääseda ja uudiseid edastada. Vahepeal kriban arvutisse päeviku vormis miskit.

http://pardikud.blogspot.com/search?updated-min=2010-01-01T00%3A00%3A00-08%3A00&updated-max=2011-01-01T00%3A00%3A00-08%3A00&max-results=3

Et miks ma ei kirjuta ja kuhu ma üleüldse kadunud olen?

Niisama chillime ja ainus asi, mis mul kohe meenub ja millest tahaks kirjutada on liiga negatiivse alatooniga, et sellega oma blogi risustada.

Nimelt teeninduskultuuritus Eesti söögikohtades ja mujal. Kurb.

Aga õige varsti kirjutan juba hoopis lõbusamas võtmes, sest me läheme jälle reisile - jälle Montenegrosse aga seekord veidi teistmoodi. Matkabussiga hoopis

ja lastele võtame mu õe lapsehoidjaks kaasa, et saaks ka need kuulsad klubid ära külastada ;)

Kõigest pikemalt juba õige pea!

Kleidiralli

Kleidid on nüüd juba pikemat aega olnud suur osa minu elust. Kes mind juba kauem teavad need mäletavad kindlasti, et pole ma iial väga naiselik tüüp olnud. Mängisin tavaliselt poistega ja riietuski oli pigem poisilik. Teksad ja dressid, sekka mõni üksik seelik aga kleite polnud mul üldse.

No ma pole lihtsalt kleidi tüüp mõtlesin siis. Tihti oli nii, et nägin mõnd ilusat kleiti kellelgi ja kui seda proovisin siis oli ta rinnust kitsas või kui rinnust oli ok siis oli alt täiega lai.

Kleidiusku pöördumisele hakkasin tõsisiselt mõtlema peale laste sündi. Tahame ju kõik olla naiselikud ja ilusad, et näidata kogu maailmale, et missiiis, et mul on 2-3-4 last ma olen ikkagi NAINE!

Nii ma oma tänase tegevuse juurde jõudsingi. Mirru kutsus mind kleite proovima - oli kuskil netis näinud. Vingusin, mis ma vingusin aga kohale ma läksin. Järgmisel hetkel seisin ma keset tuba 5!!! kleiti käes ja ütlesin Heikkile, et vali välja või osta kõik ära mulle. Mina ei suuda, kõik on nii ilusad ja esimest korda elus ma tunnen, et KLEIT sobib ka mulle :) Heikki ei suutnud ka väga valida aga lõpuks valisime 2 kleiti välja.

Mingi aeg hiljem käisime reisil ja kuna minu kleidid olid palju tähelepanu saanud siis tõin ka sealt sarnaseid kleite kaasa.

Ja kui kevad kätte jõudis hakkasin juba kõnesid ja kirju saama, et millal jälle saab.

Täna siis ongi üle nädala toredad kleidirallid.

Minu jaoks on tegelikult emotsionaalselt hästi raske võtta nii palju inimesi oma kodus vastu + mul ju pärdikud ka koguaeg kodus. Käsi-jalgu on tihtipeale puudu on ju vaja lastega ka tegeleda, süüa valmistada, meilidele -kõnedele vastata ja inimesi vastu võtta.

Vahel kui ikka ca 30 naist on läbi jooksnud mu juurest siis viskan küll õhtul jalad seinale ja mõtlen, et vauu milline karussell!!

Halba ei mõtle kunagi, sest 99% nendest naistest, kes mu juurde satuvad on niii päikselised ja toredad ja sõbralikud.

Olen nagu energia vampiir, kes sellest positiivsusest enda ümber tohutult powerit saab.

Ja nendel hetkedel mõtledki, et küll need inimesed on ikka toredad ja head :)