Vahel on lihtsalt vaja täiesti võõra inimesega jutustada niisama tühjast tähjast, et see tühitähi saaks tähtsaks ja arusaadavaks. Ja, et tuleks jõudu edasi minna. Mina tänan :)

Kui palju me üldse mõtleme elus toimunud asjadele, mille olema juba mälestuste riiulile sättinud. Jah, see sama riiul, kus me aegajalt tolmu pühime ja hetkeks meenutame aga neid mälestusi enam välja ei võta ja süvitsi ei tarbi. Polegi ju aega, kuna uus tuleb peale uued mured ja uue rõõmud ja kahjuks ka uued pettumused. Sellest pole muidugi lugu, sest mälestuste riiul on lõputu ja me saame nad kõik sujuvalt sinna tallele saata. Kaunitesse laegastesse pakituna..

Miks me neid enam ei ava, ka neid mis on meie elusid teravalt puudutanud? Sest meil pole põhjust ega ka aega.  Mingil hetkel oma elus jõuame me kõik sinna punkti, et mõistame - kõik olnu on millegi jaoks vajalik. Kui poleks surma, poleks ka taassündi. Kui poleks valu, pettumust ei oleks meil võimalik aega maha võtta ja lihtsalt nutta.. Nutta end puhtaks, et jälle edasi minna. Uute rõõmude ja uute pettumuste suunas, sest läbi iga kogemuse kasvad Sa inimesena targemaks, elukogenumaks, inimlikumaks..

Kevad

Seoses kevadega on hinges koguaeg rahutus ja rahulolematus.
Olen siin kodu koritanud ja asju ära müünud/jaganud aga ikka on midagi puudu. Eile Mirruga rääkides sain aru, mis - soojus ja vabadus.



Kui väga mulle ka ei meeldiks Eesti 4 aastaaega siis ma igatsen juba kevadet, sellist mõnusat sooja. Tahaksin lastele juba kummikud ja toredad mantlid selga panna, ei taha enam seda ülepakkimist.
Tahaksin jalgrattaga sõita ja lõbusaid suviseid kleite.. Igatsen Hiiumaad ja Pärnus käike.

Lühidalt - tahan puhata ja mängida!

Kuna tunnen viimasel ajal süümekaid, et Freyaga nii vähe aega veedan siis otsustasin Talle miskit vahvat kinkida - fotosessiooni AINULT talle. Pildistajaks kutsusin Penelope ja kuigi lõpuks ka venna pildile panime oli väike printsess oma sessiooni üle väga uhke. Siin mõned näited:






Tegelikult tahaksin rohkem võimalust ja aega Freyaga kahekesi toimetamiseks ka vahel. Hetkel saab Glen kogu mu tähelepanu päevasel ajal ja kuna ta on lärmakam siis ka muul ajal. Olen mõelnud, et peaks plaani võtma kasvõi 1 kord kuus 1 päev täiesti Freyale pühenduda. Käiksime koos kinos ja kohvikus ja poistel oleks ka oma aeg müramiseks.
Samas alati kui midagi pikalt ette plaanid siis just sel päeval tahavad lapsed hoopis kahekesi hängida ja ei taha meiega isegi samas toas olla.. Võta siis kinni kuidas neid kasvatada nii, et kõik saaks oma ja keegi ei tunneks end kõrvale jäetuna - müts maha 5e ja enama laste vanemate ees.

Me saime lapse JÄLLE!

Meie pere täienes mõni nädal tagasi ühe imearmsa karvapalli näol, nimeks Pärl :)


Kuna meil ei ole ennem kunagi kellelgi kassi olnud siis polnud meil õrna aimugi, milline see eluke olema saab. Käisime Pärlikest vaatamas, kui ta oli u 3 nädalane ja ta oli väga väga arg. Tegelikult oli meil plaanis hoopis ta õde oma koju tuua aga Heikki "Maeitahamingitkassiroju" arvas, et kulmudega ja pigem rahulikuma loomuga Pärl on hoopis see õige. No minul polnud enam mõtet vastu vaielda - hea, et niigi läks.
Freya unistas hoopis koeras ja Glen sõi kassitädi kõik kommid ära ja nõudis saia ka veel.
Kokkuleppeks jäi, et kui reisilt tagasi tuleme on Pärl juba 3 kuune, oskab käia vetsus, kasutada kraapimispuud, saanud esimesed vaktsiinid, sööb ka tahket toitu ja siis võime ta koju viia küll.
Nii me siis ühel päeval kui väsimus oli üüratu ja peale pikka reisi oli vaja veel Pärnusse lastele järgi minna käisime uniste nägudega loomapoes ja ostsime "kraami" kokku. Heikkile hakkas muidugi see "eitahaminamingitkassiroju" nägu tagasi ette tuleme arveid makstes :D
Kui lapsed käes sõitsime Pärlile järgi. Ma polnud talle reisimiseks mõeldud karpi raatsinud osta - Heikkil oli niigi juba kurimuri kui arvet nägi ja plaanisin ta põues koju viia.
Kassitädi poegade käest sain õpetus-sõnad kaasa, et ma ikka kassi maha ei pillaks ja talle süüa ka annaks vahel. Suurem lubas, et kui terveks saab siis tuleb meile külla ka.
Nii ma siis kalpsasin kass põues autosse, ise niiii rahul. Miisu pidas kenasti autosõidu vastu ajas ainult suurest hirmust liigselt karva aga kohe kui koju saime hakkas käituma nagu oma klemm!Sai kohe aru, kus wc on ja kus kraapida tohib. Mängis lastega jne.
Isegi öösel ei nutnud kordagi ja hommikul sõi isukalt krõbinaid :)


Kohe hässti äge kass on! Nagu koer :D
Kui lapsed talle palli viskavad siis Pärl jookseb sellele järgi ja toob tagasi, oodates et uuesti visataks.
Kui liivakastis käib siis kraabib peale - alati!
Kui ma hommikul ärkan siis tuleb kõvasti nurrudes minu poole ja kui ligi jõuab siis viskab end selili ja tahab, et tema kõhtu krudistaksin.
Kui Heikki koju tuleb siis jookseb talle saba liputades vastu ja näub hästi kõvasti.
Ja kui Heikike peaks end diivanile sättima on Pärl kohe tal kaisus.
Kõige ägedam oli see, kui Heikkile seletasin, et kass ei või söögilaual käia ja voodites, mispeale härra "eitahaminamingitkassiroju" teatas, et "Mismõttes??! See oleks ju niiii armas kui ta tuleks hommikul kaissu magama ja nurruma, ta on ju nii armas ja pehme!" - Ela siis sellistega! Ise ei tahtnud ju kassi :D

Pärl kannatab ära ja mulle tundub, et talle lausa meeldib kui Glen teda ringi tassib ja musitab ja õpetab (Glen võib pahandust teha aga Pärl saab kohe riielda ta käest kui mingi pättus majas on).

Freya on kassi suhtes ettevaatlikum ja väga teda tassima ei kipu aga kass poeb ise talle koguaeg sülle ja kui F hakkab riidesse panema siis poeb kass talle seljakotti või kombeka kapuutsi sisse.

Meil ongi maailma kõige ägedam kass! Isegi koeraarmastajad, kes naersid meie kassivõtu plaani peale arvavad seda :D

Tagasivaade reisile

Lisasin siin mingi hetk blogile pilte juurde. Tegin seda tagantpoolt ettepoole ja kui esimese postituseni jõudsin tundsin, et mingi hetk pean aega võtma ja kokkuvõtte tegema.
Oma esimestes emotsioonides võrdlesin Taid Egiptuse ja Horvaatia ja Montenegroga. See oli ennatlik kommentaar, sest kuurort linnad ongi kõikjal soojadel maadel suhteliselt sarnased tõenäoliselt. Phukett oligi täpselt selline stamp - palmid, soe, rämps, hunnikus turiste ja proste.
Ma olen väga õnnelik, et meil tuli otsus sealt kiirelt jalga lasta juba samal õhtul, sest kõik see, mis ootas meid ees oli imelahe ja võrratu.
Just nendes väikestes saarekestes ja nende elanikes peitubki Tai võlu minu jaoks. See ongi see, miks ka meie tõenäoliselt tagasi plaanime minna ja siis juba suti pikemaks ajaks ja lastega koos.
Päike, soe vesi, puhtad rannad, imeline toit - seda kõike tahan mina veelkord seal kogeda. Pealegi meil jäi ju suures nautlemise hoos Phi-Phi ja Krabi külastamata - Must do it :)

Ahjaa ja veel tahaksin ma tänada kõiki neid, kes meie tegemistele kaasa elasid ja mitmed kohe nii usinalt, et on juba isegi lennukipiletid ära ostnud - lahedad olete!

Lihtsalt ja labaselt oma reisist vol kodutee

Vol kodutee.

Vahepeal polnud uldse mahti kirjutada. Nuud istume monusas lux bussis ja loksume Bangkokki poole ja m6tlesin veidi oma tegemisi veel kirja saada kuni tunded veel värsked ja emotsioonid ulevad.
Sukeldumisreisil käisime kahekesi, Scott on ise instruktori paberitega ja ta ei viitsinud + ta oli haige. Arusaadav ka, kui inimesed töötavad ja elavad merel siis puhkusel ei viitsi nad meretrippe ette v6tta.
Meile saadeti hommikul vara takso järgi. Kell oli vist 7.15 Meeletult vara igaljuhul. Oma hotellist oli 2 Rootsi plikat ja tee pealt veel 2 saksalast ka. Kulma trotsides (taksod on siin kastiautod pm ja hommikud on jahedamad) j6udsime sukedumisklubisse, kus meid ootas kari valgenahalisi instruktoreid. Meid jagati ära algajad ja paberitega sukeldujad ja pidime pabereid täitma. Jalgevahel siblisid 2 imearmsat pisikest valget kiisupoega. Kui paberid täidetud saime varustuse. Nägin kohe, et suht räbal värk aga noh, mida mina ka tean. Joime veel kohvi-teed ja siis kogu kamp autosse ja sadamasse.
Sadamas istusime laeva ja hakkasime sukeldumispaika s6itma. Umbes 50 minutiga peaksime kohal olema. Kuna laine oli suur otsustasin merehaiguse tableti kasuks. Peale haukamiseks sain tuunikala v6ileiva ja pudeli vett. See pusis see täpselt 20 minutit, kohe kui instruktor l6petas oma jutu läksin alla ja oksendasin ule parda.
Veidi aja pärast hakkasid pabritega sukeldujad riideid selga t6mbama. See järel oli kord meie - algajate käes. T6mbasin vapralt kostuumiselga, kuigi endal suda rämedalt läikis. Vees pidi paremaks minama väitis juhendaja. Rootsi tsikki nägu minu k6rval hakkas ka värvi muutma ja sekund hiljem roopis ta mulle jala peale.. Not so cool. Hetk hiljem tundsin kuidas vest mind poob ja tahan ise ka jälle oksendada. Instruktor väitis jätkuvalt, et vees läheb paremaks ja varsti olimegi vees. Pole paha. Ainult, et vest kisub ropult. Uurisin, kas nii peabki olema. Jah peab. Hakkame ujuma. meie ees oli 6 paati, k6ik päris suured, ujuda oli ikka omajagu. Basseini treeningut nagu te juba aru saite meil ei olnudki.
Mingi hetk tundsin, et sellest oksendamisest ja vee kaost tekib tohutu peavalu ja ma ei suuda enam edasi ujuda. Vaatasin ringi ja minu instruktorit polnud. Väike paanika vist. LAined on 2-3 meetrit ule pea, teised suklejad rahnu juures ja laevad minu k6rval tuhjad.
uritasin veidi aega veel ujuda rahnule lahemale aja jaksu polnud ja pea l6hkus tohutult. Tundsin uidas hakkan teadvust kaotama. Mind märkasid 6nneks just suklelt tulnud prantslased aga ma olin nende laevast liiga kaugel, et minuni lihtsalt ujuda. Nad hakkasid kiirelt veste otsima. Enne veel aga kui nad j6udsid vette hupata, tuli uks teise laeva instruktor kellelt abi palusin. Mul oli nii kulm, mu pea l6hkus ja tundsin, et minestan kohe ära. Karjuda ei suutnud, pisarad lihtsalt voolasid.
Mind viidi esimese laeva juurde. Redelist ules ronima hakates kukkus mu raskusvöö ära, sekund hiljem vest. Sel hetkel j6udis mulle kohale, et see oleks v6inud juhtuda 5 minutit tagasi kui olin uksi keset ookeani lained ule pea loksumas..
Vajusin laeva porandale ja lihtsalt nutsin, värisesin ja oksendasin vaheldumisi. See oli nii jube, mis k6ik oleks v6inud juhtuda ja ma olin uksi.
Mingil hetkel kaotasin lihtsalt teadvuse. Kui jälle pildi ette sain t6i instruktor mulle dehydration jooki. J6in seda väikseste lonksudega ja uritasin kuidagi rahuneda. Pakuti, et kas tahan oma laeva tagasi minna aga ma ei talunud isegi m6tet varba vette pistmisest. Miks minu instruktor mu jättis, nii ju ei tehta.. Selle najale kogu Buddy susteem ongi ules ehitatud, et sa ei jäta oma paarilist maha.
Samal ajal teisel laeval tuli Heikki veest välja ja teised ka. Ta hakkas uurima, et miks mind pole ja ainus, mis talle öeldi ilma selgitusteta oli see, et läksin teise laeva peale ja me kohtume teises sukeldumiskohas.
Kohtusimegi. Minu instruktor tegi näo nagu miskit poleks olnud ja Heikkigi ei saanud muhvigi aru. Kui oma viimaselt sukeldumiselt tagasi tuli (mina polnud arusaadavatel p6hjustel n6us enam minema kuigi selles kohas laineid polnud) rääkisin talle kogu loo ära. Kui randusime läks Heikki kohe lamenti lööma ja raha tagasi n6udma, mina ise ei tahtnud kellelgagi rääkida, veelvähem protsessida. 3ndiku saigi tagasi.
L6puks kui oma randa tagasi saime korkisin kiirelt 6lle lahti ja veel paar. Hakkas kohe palju kergem, kuigi nukker tunne on sees siiani. Ei, otseloomulikult pole ma kaotanud usku sukeldumise v6lusse aga k6ik see tunne minu sees - hirm, uksindus. Ma ei taha enam iial midagi sellist läbi elada.

järgmised päevad hängisime rannas ja kimasime rolleritega kula peal. Scott ja Bernie olid ka enamasti meiega.
Leidsime saarelt ka rootslase soovitusel uhe kalarestorani, mis oli imehea. Karbid kuuslaugu ja v6i kastmes lausa sulasid suus. Heikki s6i barrakuudat. K6ik hommikul värskelt puutud. Imemaitsev! Plaanisime 6htul tagasi minna aga kui sinna j6udsime olid nad juba suletud. Meil lihtsalt läks liiga kaua aega enne kui tagasi linna saime. Meile telliti Tai tädi taimassazi tegema ja siis käisime veel pedikuuris ja Berniele punuti hulgim kirjusid patse pähe. Nende patsidega läks mingi 3 tundi v6i rohkemgi veel - tal lihtsalt on nii palju juukseid. Kui nad l6puks valmis said nägi ta välja nagu oleks Avatari filmist välja karanud. Scott lubas patsid öösel maha l6igata kui ta magab ;D
Uldse jäime me sel päeval k6ikjale hiljaks, miskipärast olid k6ik kohvikud ja poed juba kell 22 laupäeval suletud. V6tsime rollerid ja paarutasime niisama, kuni leidsime uhe ägeda poe, kust Heikki ja Scott endale ägedad särgid said.
Veidi hiljem leidsime ka 6htusöögiks sobiva koha - esimene koht kogu reisi jooksul, kus me k6ik pettusime söögis. Mitte ukski asi ei maitsenud. Kuskile mujale ka minna polnud. Otsustasime koju ära minna.
Kodupoole s6ites aga nägime, et kodutänava nurgal olev libubaar oli nagu ikka avatud
astusime sisse ja tegime kiired piljardi ringid. Mina ja Bernie v6itsime 2 korda järjest, autasuks saime laadalt magusaid 6hukesi vahvleid ja kohalikku Changi.
Läksime oma randa ja tipsutasime seal oma Changide ja breeseritega kuni uni niitma hakkas.
Me ei suutnud selle 2 nädalaga end Tai kellaga uhele lainele saada ja enamasti oli nii, et magama läksime siis kui teised ärkama hakkasid ja ärkasime keset päeva kolme ajal.
4 tola uhes6naga ;D
Viimasel 6htul oli meil plaanis jälle djunglisse minna. S ja B polnud seal varem käinud ja tahtsid ka väga kaasa tulla. See kujunes taas absoluutselt hämmastavaks kogemuseks. Inimesed ikka oskavad pidusid korraldada. Kuigi m6ni nägi seal välja nagu ta poleks aastaid peale seente midagi söönud olid enamus rahvast maru s6bralikud ja k6ik tantsisid. Meil endal l6ppes jaks viie ajal, kui l6puks taksosse istusime ja bungalosse ära läksime. Oma hoovile j6udes ei tahtsnu muidugi keegi magama jääda vaid kiikusime v6rkkiikedes ja heietasime kui hea meel meil ikka on, et me Scotti ja Berniega tutvusime ja kui supper pidu just maha sai peetud. K6ik see oli nagu kirsiks tordil viimaseks 6htuks. N6ks enne seitset saime l6puks magama.
Majaomanik andis meile loa bungalos kuni meie bussi tulekuni olla, ilma et peaks 1 päeva lisaks maksma. Hommikul mängis k6larites ainult kurb ja melanhoolne muusika. Pot tegi meile veel soojad v6ikudki kaasa ja kulmikust saime paar kulma breezerit, kui l6puks ära hakkasime minema. Bussi istudes olid minul ausaltöeldes silmad märjad ja Heikkigi tunnistas, et on väga kurb lahkumise ule.
Aga me tuleme tagasi eksju onju ja meie uued semud lubasid meile mai kuus kindlasti kulla tulla ;)

Edasi kulges meie reis nii..
13 dets
16.30 s6itsime taksoga sadamasse, sealt 3h praamis6itu mandrile. Praam oli nagu tavaline Kärdla praam ja tunne enda sees oli sama nukker, nagu alati Hiiumaalt tulles on.
Kui praam kaldale j6udis pidime veidi oma bussi ootama, sest see oli k6ige viimane liikur praamis, mis kaldale sai. Buss oli vägev laiad istmed jne. Kell 22 peatusime uhes bussijaamas, kus meile 6htusööki serveeriti. M6tetu jura aga armas ikka, et midagigi pakuti. Söök oli selline tavaline söökla toit, ei maitset ei nägu.
Bussis6it v6is jätkuda. Vaatasime terve tee filme. Lohe tatoveeringuga tudruku uus varsioon tekitas vastakaid tundeid. Originaal meeldib vist mulle rohkem..
Bangkoki j6udsime hommikul 6.30 saime kohe takso ja tegime tiiru linnas. Peale seda saime veel 3 tundi lennujaamas passida ja l6puks karja lärmakate venelastega check-ini sabas oodata. Otsa siis veel 10h lennureis, kus ka magada polnud mahti vaatasime filme ja nautisime lennukisööke. Päriselt ka! jumala head söögid olid v6i siis me olime lihtsalt näljased ;D
Moskvasse j6udsime 6htul seitsme ajal, k6igil töötajatel oli hämming, et selline lend tuli ja et pool lennukist kuskile edasi veel plaanib s6ita nii, et saime m6nusalt oodata. Kell 23 kerisime end l6puks lennujaama p6randale vaibale kerra ja magasime norsates hommikuni. Nii hea, et Heikki lastele ostetud kiigu käsipagasisse pani. Laotasin selle tekiks peale ja polnud uldsegi kulm. Kuigi ninaots oli teki alt väljas ja konditsioneerist sain korraliku nohu. Ärkasime 8 ajal ja 11 läheb lend KOJU.


Ma ei kahetse uhtegi asja. Reis oli supper ja kindlasti just tänu k6igile nende viperustele. Ma ei plaani ka järgmine kord naastes uhtegi asja ette bookida ja ule pakkida ega miskit. Lihtsalt ole ja naudi , sest elul Sulle nii palju varuks.

Lihtsalt ja labaselt oma reisist vol 5

Eile olime niisama ärkasime alles kell 15 kohaliku aja järgi ja veetsime päeva kodubaaris kokteilitades ja chillides. Ohtul oli plaan peole ka minna aga uldse ei viitsinud.
Tänaseks orgunnisime safari tripi poole päevase ja see tähendas, et pidime 8.30 valmis olema.
Safari toimus uhes resordis siin lähedal. Soitsime bussiga letti, soime röstsaia moosiga ja joime kohvi. Peale mida saime kahekaupa elevantide selga ronida, see oli ikka päris creepy, kuskilt kinni hoida pole ja tuubid juhivad nad djunglisse mööda kunkaid ja kivisid. Lopuks peatusime uhe pisikese kose juures ja tegime pilte elevantide seljas. Elevandid pritsisid meid ja ennast veega. Hea, et kaamerad olid kohalike käes, kes siis eemalt meid pildistasid.
Veel oli seal uks pisike 4 kuune ahvibeebi Milky, kelle ema oli surma saanud tegime temaga miljon pilti. Milky uuris mu juukseid ja näppis mu suud ja silmi ja piilus ninaaukudesse ja korva taha.

Lopuks sättis end mu tisside vahele magama ja hakkas nutma kui teda käest panna uritasin. Omanikul oli uks suurem ahv ka, kes oli kuri hammustas ja j6i cocat koguaeg:
Elevandid tegid veel trikke, mängisid suupilli ja farmi omanik rääkis, kust ta nad ostis ja palju nad maksavad ja kui palju maksab elevantide ulevalpidamine. Näiteks ta tellib uhes kuus 4 suurt autokastitäit banaane ja see maksab 10000bahti kast.

Siis läksime koske vaatama, pidime selleks ropult ronima mööda kivist seina ja metsa teed. No ikka nii, et veremaitse suus. Poole peal olin valmis loobuma aga siis motlesin, et krt lastega ma ei roniks iial sinna. Ma pean seda tegema! Ja tegingi. Korgel mäe otsas oli kosk tekitanud pisikese basseini, kus me koik kulma vette huppasime ja kose all pilti tegime. Imeline! Ukski pilt ei suudaks seda tunnet edasi anda, kui jouad higist tilkuvana ja veremaitse suus mäkke ja huppad kulma ja värskesse vette. Lased kosel oma selga masseerida. Täiesti ulev6lli. Alla tulek oli muidugi veel hullem, rippusime väätide kuljes ja uritasime kuidagi alla kelgutada. Tee peal leidsin uhe seene ka ;D
All pakuti meile suurepärast l6unasööki ja jooke ja saime veel Milky¨t musitada ja nunnutada. Siis läksid k6ik edasi Malibu randa aga me ei viitsinud, palusime end bussijuhil hotelli viia aga vana eksis ära ja tegi meile 40 mindise ekskursiooni, kuni l6puks Heikki lihtsalt talle k6rvale istus gps'iga ja ta 6igesse kohta juhatas.
Bungalode juurde j6udes oli Pot, meile rollerid orgunninud. Ma pole kunagi varem rolleriga s6itnud. Väga väga äge oli! Kihutasime ringi vasakpoolses liikluses ja tegime saarele ringi peale. Heikki oli vist ullatunud, et ma liigun ja isegi kihutan ja utles Scottile, et ma s6idan "like a crazy MAN". Oli see kompliment v6i mitte, seda ma ei tea.
Käisin veel m6nes väikeses poes ja ostsin Uneinglisse riideid ja tulime oma rannabaari ära.
Napilt j6udsime oma bungalo juurde, kui parkides jäi mul gaas sisse ja oleksin napilt bungalo trepist ules soitnud - täiesti soe naine ;D
Nuud istume oma tuulises rannas Bernie ja Heikkiga ja ootame ohtusööki. Scott sai kuskil kulma ja läks magama.
Homseks orgunnisime endale sukeldumisreisi, ma teen k6igepealt 6ppuse basseinis ja siis 2 suklet Heikkiga ookeanis. Eks näis kuidas läheb.
Kell on 19.00 ja plaanin l6puks oma esimese breezeri teha. Tavaliselt oleme uhe juba hommikusöögi korvale votnud aga täna tahtsime korralikud olla - nagu näha ei 6nnestunud siiski ;D