Ah, et kuidas nii saab?

Et siis lugu sellest, kuidas meil on sõbrannadega ühevanused lapsed.

Tihti ja veel tihedamini uuritakse, et KUIDAS see võimalik on. Teate ma ausõna ei tea, kuidas meil sedasi näkkas. Muud vastust polegi. Tutvusime siis kui me suuremaid ootasime ja tihedamalt suhtlema hakaksime siis kui pätid olid 3 kuused. Veetsime enamus päevi koos ja ka nädalavahetused möödusid tihtipeale teineteist külastades. Ka meie meestest said head sõbrad. Mingil hetkel hakkas peas küpsema mõte, et kuna esimesed lapsed nii hästi õnnestusid siis võiks ju neid veel olla.

Ees oli aga suur suvi ja mitmeid pidusid nagu näiteks meie pulm, kus keegi väga poleks viitsinud rase olla. Nii siis saigi räägitud, et suve tahaks veel rokkida ja siis peale meie pulmi ehk siis sügisel võiks ju küll uuele ringile minna.

Ja kuidagi nii läkski, et sügiseks oli kari paksusid koos. Täiesti puhtjuhuslikult ega keegi meist ei arvanud, et saame veelkord koos pallidena ringi veereda ja et tähtajad nii lähestikku satuvad.

Nii, et nõmedaid kommentaare ei viitsi enam kuulata. Lihtsalt juhtus nii ja väga äge, et sedasi näkkas. Lapsed on ka omavahel suured semud ja mängukaaslased :)

Meie kodus möllab igapäevaselt Tornaado FREN

Kurtsin täna hommikul Heikkile, et tundub nagu ei koristaks ma iial, sest kodu katab pidevalt korralik läbukiht. Teen köögi korda ja sekund hiljem laiutab laua all hunnik jamapalle (loe:kamapalle). Toolidele on sätitud istuma PiPi, Estel (Loe:Eesel), Lote, Titatiinu (Lepatriinu) ja veel mõned tegelased, kelle nimigi kohe ei meenu. Loogiliselt võiks arvata, et nemad ongi need, kes mu köögi segi ajavad ja mustade nõudega üle kuhjavad onju..

Tegelikkuses aga möllab meil kodus üks suurem loodusjõud nimega FREN. Just sellise nime pani Heikki täna meie pärdikutele.

Ja siis ma käingi KOGUAEG lapp peos ringi. Minu armastav kaasa on mulle soetanud väga head universaalsed vahendid millega ma siis käin ja sussutan. Peeglilt näpujäljed, klaasid, trepikäsipuud jne jne.

Laon nõud nõudepesumasinasse ja sekund hiljem kõrgub kraanikausi äärel uus hunnik pesemata nõudega.

Pesupäev on iga päev. tundub, et pesumasina ja kuivati töö ei saa iial otsa. Võiks ju arvata, et lastel on liiga palju riideid? Ei ole! Freyal on 2 sahtlitäit ja Glenil ainult 1. Äkki meil on mmignid

kavalad naabrid, kes oma musta pesu meie masina ette sokutavad?

Ja need lõputud jamapallid, neid on mu riietel, talla all, saabaste sees, kraanikausis, vannis, voodis - kõikjal!

Pole siis ju vaja imestada, et vahel olen ma juba hommikul kella seitsmeks oma esimesed ähvardused, et toon vitsa majja maha hüüdnud. Freya teatab selle peale alati - Aga emme head lapsed ju kasvavad PITSATA!

Või siis kui olen just lõpetanud teema - vennakesele haiget ei tohi teha, sest ta on väike jne jne siis teatab Freya: "Emme aga mis ta siis käib minu asjade sees!"

Täna ütlesin Freyale, et kui trall järgi ei jää ja kiirelt riidesse ei pane siis ei lubagi ma teda lasteaeda, mispeale teatati mulle "Lähen küll! Mina olen ju isa ammsakene (Loe: armsakene) ja issi viib minu.

No ela siis sellistega!

Vahel on kõik nii vahvalt mõnus, et lausa hirmus hakkab.

Ise ka ei tea, miks ma selline foobik olen.

Meil on mingi 2 kuud juba kõik külmetusrohud köögikapil reas. Ma ei saa neid ära panna sest raudselt just siis jäävad pärdikud haigeks.

Ja kui midagi väga vahvat on vist toimumas siis kogemus näitab, et sellest ei tohiks ennem üldse rääkida kui asi käes on, sest muidu need ei juhtugi.

Mis jama sellega on? Karmavõlg?

Valikuline kuulmine?

Freya üllatab mind igal sammul.

Kust teab laps, kes pole eales vitsa näinud, mis see on?

Kuidas ta teab, et kui ma mainin vitsa siis on jama majas, lollused lõpetatakse ja "olen hea laps" tuleb imekärmelt.

Kuidas ta mäletab asju mida ma isegi enam ei mäleta? Samas kui eelmisel õhtul saadud keeld kohe hommikul on unustatud?

Näiteks räägib ta iga päev sellest, et "issi pani mu uue plaadi ära sinna kõrgele eks!?"

Jutt käib siis ühest raamatuga kaasas olnud cd'st mis Heikki mängija juurde tõstis ja tal sellega mängida ei lubanud. 3 kuud tagasi!

Siiani räägib ka iga kord kuuske nähes, et "meie issiga tõime kaa kuuse tuppa eks emme!"

Ja Pelgu koolist mööda sõites hüüab alati " näe see on koolimaja!"

Samuti jäävad laulud juba peale 1 kordset kuulamist pähe.

No aga see, kui ma ütlen, et vennale peale ei istu, pliiatsid tuleb peale joonistamist kappi tagasi panna, diivanil jalgupidi ei käi, emme laua pealt mitte ühtegi asja ei puudu. Vot need asjad unustatakse poole sekundiga.

Koolitus

Käisin eile õhtul Mirruga koolitusel. Kuna tuju on juba nädala jagu madalam kui 0 olnud siis väga ei oodanud miskit aga üllatusin positiivselt.

Koolituse läbi viija on ise erikoolis õpetaja ja siis vabal ajal teeb küünalde meisterdamise koolitusi. Ütleme nii, et ma ei kujuta ette kuidas ta end seal koolis kehtestab, sest esmamulje jäi küll temast kui väga/liiga malbest naisterahvast. Kuidagi rohkem konkreetsust oleks oodanud.

Koolitus oli ka pigem ise õppimise vormis aga ma üldse ei kurda. Mulle meeldibki pigem ise nokitseda kui raamatus järge ajada.

Tulemus oli igatahes vägev - ma ise jäin väga rahule ja sain kodus Heikkilt ka kiita.

01.03 oli siis teine koolitus. Ehete koolitus algajatele. Veidi kehv ülesehitus aga algtõed said selgeks. Üritan mingi hetk oma kõrvarõngad ja käevõru üles pildistada. Erilist vaimustust ei

tekitanud aga pisikese huvi küll. Pean vist järgmise taseme koolituse ka läbima enne kui põhjapaneva otsuse teen.

Jes, I am hard to please :)

Väikese vanusevahega lapsed

Minu käest küsitakse päris tihti, et kas ma kahetsen, et pärdikud nii väikese vahega sain.

Mia'l ja Freyal on 2,8 aastat vahet, Freyal ja Glenil 1,7 aastat vahet. Vastus on lihtne - Ei kahetse. Kõik lapsed on ju planeeritud ja väga oodatud olnud!

Ega kõik pole alati lill olnud ja vahel on väga raske aga samas muudmoodi oma elu enam ette ei kujuta.

Neljanda lapse plaan on ka ikka jõus ainult, et see saab juhtuda ühel kindlal tingimustel - kui oma maja saame.

Eellugu ka..

Peale Mia surma võtsime teadlikult aega teineteisele ja oma suhtele, kuna otsus koos elama hakata ja ühine pere luua tuli ju sisuliselt esimesest silmapilgust. Olime esimest last saades nö mesinädalate faasis. Kõik raskused, mis meile osaks said lahendasime mängleva kergusega, sest me oleme ju noored ja terved ja kogu maailm ei saa meie vastu.

Sai küll ja lõi meie südamed kildudeks. Väga väga väga raske aeg oli.

Heikki uputas end tööga üle ja mina pisaratega aga tulime sellest koos välja.

Freya ootus oli emotsionaalselt tohutult raske ja ka füüsiliselt aga tänu minu imelisele arstile ja Heikki toele saime me lõpuks oma kaua oodatud silmarõõmu kätte. Kuna oli kindel keiser ja sain kuupäeva valida siis valisin 24 oktoober. Minu vanaema surma aastapäev. Mulle meeldis mõte sellest, et ühest kurvast päevast saab jälle rõõmus päev, et sealt kus lõppes elu algab uus.

Õnn oli nii suur, et väga pikka aega, ei saanud vanaemad Freyat üldse hoida.

Kuna F oli täielik kuldmuna ja temaga ei olnud iial mingeid probleeme siis tekkis mõte, et äkki prooviks veel kord. Jah, me ju teame et Miaga juhtunu polnud kuidagi meiega seotud vaid looduslik valik aga siiski hirm jälle elult ninanipsu saada oli suur.

Paika sai pandud

plaan, et peale pulmi anname tee vabaks. See, et G- mees nii kiirelt saabub ei julgenud unistadagi. Jälle üks emotsionaalselt tohutult raske aeg. Hirmu leevendas vaid see, et vähemalt on meil Freya ja kui ei õnnestu siis ma ei tahagi rohkem lapsi.

Mida lähemale tähtaeg jõudis seda rohkem valmistasin end ette kahe lapsega eluks. Nii palju kui see on võimalik. Jah ma tean, et osadel inimestel loksuvad asjad iseenesest paika aga mulle meeldib kui on kindel süsteem.

Lugesin armukadeduse kohta ja aja jaotuse kohta jne. Etterutates võin öelda, et sellest on tohutult abi!

Freya une üle kurta ei saanud, salamisi lootsin et ehk on G samasugune kuldmuna. Oli ka. Esimesed 2-3 kuud ja siis läks lahti nagu paisu tagant. Ainult üks viiu viiu ja magata ööd.

Õnneks läks Freya samal ajal lasteaeda ja sain päeval järgi magada. Vot siis mõtlesin küll mõnel hommikul, et "APPIII!! MIS MEIL ARUS OLI?!"

Kui olin juba kuu aega järjest magata olnud, ükski raamatu tarkus ei aidanu

d. Oma mõistus hakkas ka vaikselt üles ütlema vot siis hakkasin juba aru saama, miks juhtuvad sellised lood, et ema raputab oma last või karjub beebi peale jne. Jah, ma üldse enam ei imesta selle üle!

See, kes pole olnud nii pikalt päevad-ööd magamata see ei saagi sellest aru. Õnneks on minul suurepärane mees, kes aimab juba eos kui mul laine üle pea kokku lööma hakkab ja võtab juhtimise üle. Samuti võimaldas ta mul tihtipeale nädalavahetustel päevasel ajal järgi magada.

Aga mida teevad need, kellel sellist võimalust pole?

Muidugi võib siin targutada, et laste saamine on oma vaba valik. See hädas inimest ausõna ei aita.

Sellepärast juhtubki maailmas nii tihti selliseid õõvastavaid lugusid, et inimesed Sinu ümber, kes peaksid hoolima need ainult parastavad ja mitte keegi, ei tule Sulle appi isegi mitte siis kui Sa abi palud.

Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida vaid ikka endast eks. Minu oli oma mehe näol tugivõrgustik olemas ja kuskil 4 kuud kestis see öine trall. Päevad läksid jonksu, kui G hakkas ringi roomama see juhtus juba kuskil 4 kuuselt.

6 kuuselt siblis juba kiirelt õe sabas ja hakasin Freyat rohkem lasteaiast koju jätma, kuna nad ju

ba mängisid koos ja mul oli tänu sellele rohkem aega enda ja koduga tegeleda. Lõunauned on ka neil ühele ajale sätitud. Vahel ei õnnestu ka aga pole lugu.

Ja mingi hetk kolisime nad ühte tuppa magama, see tegi ka ööd paremaks. G ei ärganud nii tihti, mis ühtlasi tähendas seda, et mina sain välja puhata.

Nüüd ongi juba päris vahva elu olnud. Ikka on vahel mõni magamata öö aga üldpilt on harmooniline. Lapsed, kes koos mängivad ja müravad. Venna ei tohi kuskile maha jääda. Ja kui mainin Freyat siis läheb poisil silm särama ja jookseb välisukse juurde ootele nagu vaike kutsa :))

Ja see ongi kõige vägevam, see panebki unustama kõik need magamata ööd.

Jah! Lapsed ON võrratud!

Eilne Haapsalus juhtunu lõi kõik isiklikud haavad nii valusasti lahti..

Rahu Teie hingele väikesed inglid.

Minu unistustes elate Te nüüd kusagil, kus on palju parem elu. Pole valu ja haigusi, on ainult jooksmine ja mängimine..

Saate lõpuks olla täiesti tavalised muretud lapsed.