Minu käest küsitakse päris tihti, et kas ma kahetsen, et pärdikud nii väikese vahega sain.
Mia'l ja Freyal on 2,8 aastat vahet, Freyal ja Glenil 1,7 aastat vahet. Vastus on lihtne - Ei kahetse. Kõik lapsed on ju planeeritud ja väga oodatud olnud!
Ega kõik pole alati lill olnud ja vahel on väga raske aga samas muudmoodi oma elu enam ette ei kujuta.
Neljanda lapse plaan on ka ikka jõus ainult, et see saab juhtuda ühel kindlal tingimustel - kui oma maja saame.
Eellugu ka..
Peale Mia surma võtsime teadlikult aega teineteisele ja oma suhtele, kuna otsus koos elama hakata ja ühine pere luua tuli ju sisuliselt esimesest silmapilgust. Olime esimest last saades nö mesinädalate faasis. Kõik raskused, mis meile osaks said lahendasime mängleva kergusega, sest me oleme ju noored ja terved ja kogu maailm ei saa meie vastu.
Sai küll ja lõi meie südamed kildudeks. Väga väga väga raske aeg oli.
Heikki uputas end tööga üle ja mina pisaratega aga tulime sellest koos välja.
Freya ootus oli emotsionaalselt tohutult raske ja ka füüsiliselt aga tänu minu imelisele arstile ja Heikki toele saime me lõpuks oma kaua oodatud silmarõõmu kätte. Kuna oli kindel keiser ja sain kuupäeva valida siis valisin 24 oktoober. Minu vanaema surma aastapäev. Mulle meeldis mõte sellest, et ühest kurvast päevast saab jälle rõõmus päev, et sealt kus lõppes elu algab uus.
Õnn oli nii suur, et väga pikka aega, ei saanud vanaemad Freyat üldse hoida.
Kuna F oli täielik kuldmuna ja temaga ei olnud iial mingeid probleeme siis tekkis mõte, et äkki prooviks veel kord. Jah, me ju teame et Miaga juhtunu polnud kuidagi meiega seotud vaid looduslik valik aga siiski hirm jälle elult ninanipsu saada oli suur.
Paika sai pandud
plaan, et peale pulmi anname tee vabaks. See, et G- mees nii kiirelt saabub ei julgenud unistadagi. Jälle üks emotsionaalselt tohutult raske aeg. Hirmu leevendas vaid see, et vähemalt on meil Freya ja kui ei õnnestu siis ma ei tahagi rohkem lapsi.
Mida lähemale tähtaeg jõudis seda rohkem valmistasin end ette kahe lapsega eluks. Nii palju kui see on võimalik. Jah ma tean, et osadel inimestel loksuvad asjad iseenesest paika aga mulle meeldib kui on kindel süsteem.
Lugesin armukadeduse kohta ja aja jaotuse kohta jne. Etterutates võin öelda, et sellest on tohutult abi!
Freya une üle kurta ei saanud, salamisi lootsin et ehk on G samasugune kuldmuna. Oli ka. Esimesed 2-3 kuud ja siis läks lahti nagu paisu tagant. Ainult üks viiu viiu ja magata ööd.
Õnneks läks Freya samal ajal lasteaeda ja sain päeval järgi magada. Vot siis mõtlesin küll mõnel hommikul, et "APPIII!! MIS MEIL ARUS OLI?!"
Kui olin juba kuu aega järjest magata olnud, ükski raamatu tarkus ei aidanu
d. Oma mõistus hakkas ka vaikselt üles ütlema vot siis hakkasin juba aru saama, miks juhtuvad sellised lood, et ema raputab oma last või karjub beebi peale jne. Jah, ma üldse enam ei imesta selle üle!
See, kes pole olnud nii pikalt päevad-ööd magamata see ei saagi sellest aru. Õnneks on minul suurepärane mees, kes aimab juba eos kui mul laine üle pea kokku lööma hakkab ja võtab juhtimise üle. Samuti võimaldas ta mul tihtipeale nädalavahetustel päevasel ajal järgi magada.
Aga mida teevad need, kellel sellist võimalust pole?
Muidugi võib siin targutada, et laste saamine on oma vaba valik. See hädas inimest ausõna ei aita.
Sellepärast juhtubki maailmas nii tihti selliseid õõvastavaid lugusid, et inimesed Sinu ümber, kes peaksid hoolima need ainult parastavad ja mitte keegi, ei tule Sulle appi isegi mitte siis kui Sa abi palud.
Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida vaid ikka endast eks. Minu oli oma mehe näol tugivõrgustik olemas ja kuskil 4 kuud kestis see öine trall. Päevad läksid jonksu, kui G hakkas ringi roomama see juhtus juba kuskil 4 kuuselt.
6 kuuselt siblis juba kiirelt õe sabas ja hakasin Freyat rohkem lasteaiast koju jätma, kuna nad ju
ba mängisid koos ja mul oli tänu sellele rohkem aega enda ja koduga tegeleda. Lõunauned on ka neil ühele ajale sätitud. Vahel ei õnnestu ka aga pole lugu.
Ja mingi hetk kolisime nad ühte tuppa magama, see tegi ka ööd paremaks. G ei ärganud nii tihti, mis ühtlasi tähendas seda, et mina sain välja puhata.
Nüüd ongi juba päris vahva elu olnud. Ikka on vahel mõni magamata öö aga üldpilt on harmooniline. Lapsed, kes koos mängivad ja müravad. Venna ei tohi kuskile maha jääda. Ja kui mainin Freyat siis läheb poisil silm särama ja jookseb välisukse juurde ootele nagu vaike kutsa :))
Ja see ongi kõige vägevam, see panebki unustama kõik need magamata ööd.
Jah! Lapsed ON võrratud!
